Ekskurss filmilinale: Anna Karenina ja Les Misérables

Läinud aasta filmirepertuaaris on üpris palju kvaliteetset materjali, mistõttu jätkuvalt veel kindel pole, kes Oskarite jagamisel favoriidikoha endale kähmleb. Selle aasta Kuldgloobuste jagamisel jagasid aga võitjate poodiumi Lincoln, Argo ja Les Misérables. Anna Karenina oli nomineeritud parima filmimuusika auhinnale, mille krabas - ka täiesti teenitult, see film on suurepärane - Pii elu helilooja Mychael Danna.

Mõlemad linateosed mängivad väga hästi teguritega nagu muusika, lähivõtted, pilgud ja emotsioonid.

Anna Karenina puhul on juba visuaalne teostus niivõrd stiilipuhas ja toob oma suure teatrimajana kujundatud kulisside abil esile Tolstoi romaani metafoorika elust kui suurest lavast, kus kõik sind pidevalt jälgivad ja kus vaid reeglite kohaselt käituda ja teatud vormistusi kasutata tohib. Dialoogi on täpselt õiges koduses ja domineerib tegelaste siseelu. Taust on minimeeritud ja tihti astub Karenina ühest uksest välja, et kohe teisest uksest sisse astuda (lava-tüüpi kujundus näiteks keerleva lavaga võimaldab niimoodi keskenduda hoopis sellele, mis samal ajal Annas toimub). Filmimuusika on haarav ja illustreerib täiuslikult peategelaste suurt ängi ja kannatusi, kuna nende armastusel tulevikku ei ole ja kuna nende leegitsev suhe abielus Anna seltskondliku staatuse hävitab.
Viimati nägin Keira Knightleyd psühhiaatrite Freudi ja Jungi kätes sipleva vaimselt tasakaalutu seksuaalkäitumises häiritud kuid väga intelligentse neiu rollis, kus tema äng ja kannatused küll teatud mõttes esile toodud said, kus ta aga kogu oma potentsiaali mingil põhjusel välja elada ei saanud. Võibolla jäi ta liialt kõrvaltegelase rolli Jungi ja Freudi vahelises mängus. Ma pole kindel. Aga Anna Kareninana kehastab ta täiuslikult kogu traagikat, mis noorele tunnetest juhitud naisele osaks saab, kui ta otsustab oma kiresuhte avalikustada ja seltskonna ninakirtsutustega rinda pista. Tema kahtlused noormehe esimeste tähelepanuosutamiste ajal, tema heitlus iseendaga, lõpuks huvile ja sümpaatiale allumine, armastuse õnn, kahetsuse kannatused, kadeduse kurjad deemonid ja lootusetus ja traagiline lõpp. Perfektselt kehastatud tundevikerkaar ja väga mõjuv performance. Kuidagi nii ehedalt mängitud, et ei olnud oma traagikas ja emotsionaalsuses ülepingutatud. Lisaks sellele kogu see suurepäraselt teostatud visuaal ja lummav muusika - see film võinuks kesta kakskümmend-kolkümmend minutit kauem ja ma oleksin igat hetke nautinud.


Les Mis' on oma ülesehituselt veidi erinev - on traagikat, on majesteetlikke stseene värvide ja emotsioonide ja eepikaga, on lausa liiga palju sõnu, sest kogu siseelu ja nii mõndagi toimingut kirjeldatakse värvikalt sõnade ja laulude abil. Ka siin on kulissid tihtipeale tagaplaanile jäetud ja lähivõtte meetodil tegelaste pisaratest läikivad silmad kaamerasilmale lähemale toodud, et kinokülastaja saaks traagilist saatust taluvate protagonistidega tõtt vaadata.
Anne Hathaway ja Hugh Jackman on oma laulu- ja näitlemistöö eest juba parajas koguses kiita saanud, ja tõsi on, et Keira, kes kannataja rollis küll suurema meisterlikkusega hiilgab kui ülejäänud filmides, kus ta kannataja rolli kehastab (siinkohal võrdluseks näiteks sama traagiline Kirsten Dunst, kes oma nuuksumise puberteedist välja toob filmis All Good Things, kus tema pidevalt filmilinal nähtud töinamine lõpuks muljetavaldavalt veenev on, kuigi muidugi Ryan Gosling filmile ja Dunsti tegelasele tohutult juurde annab - aga Knightley teeb talle ikkagi kokkuvõtteks oma esituses Kareninana täiega ära) , edusammud võrreldes siiani romantiliste komöödiate peategelasena ja enam-vähem-Kassnaisena nähtud Anne Hathaway massiivse hüppega kehastatud figuuride komplekssuses lausa pisikesed on. Vedas ühel lihtsalt varem kui teisel? Keira on ainult kolm aastat vanem, aga tema karjäär on minu teada siiski enamate aastate võrra pikem...
Igatahes, tagasi Les Misérablesi juurde - Hathaway oli oma mõneminutilise üliemotsionaalse soologa ja oma ülejäänud esitusega muljetavaldav ja Hugh Jackman on üleüldiselt geniaalne kuju nii näitleja kui inimesena seega saab ta 100% sümpaatiat juba enne laulmise alustamist. Kumb neist nüüd rohkem kaalus kaotas, et oma tegelaskuju traagilist traagikat paremini esile tuua, ma ei mäletagi, aga ka see on muljetavaldav...
Ka Eddie Redmayne oli väga lummav oma armunud laulutoonis ja mängis oma osa hästi. Kui välja arvata, et Russel Crowe ei ole vokaalselt kaugeltki nii hea kui ülejäänud näitlejad, oli muusikaline osa väga kaunis. Ka visuaalne osa oli, kuigi minu jaoks veidi ebaühtlane, hästi tehtud ja nagu öeldud, ilusate värvidega, mis kenasti emotsioone peegeldasid, vägagi ilmselgelt.

Aga nii kurb kui see ka poleks, leian ma, et kuna muusikalid on niigi emotsionaalsed ja keskenduvad sõnadele ja häältele ja see annab vaatajale väga tugeva arusaama figuuride tundeelust, oleks võinud mitmed nendest lähivõtetest ära jääda, kuna kogumulje jäi ülepingutatud ja seetõttu ei istunud see variant mulle üldse nii hästi kui nt. omal ajal Tallinna Linnahallis nähtud teatrivariant Les Misérablesist.
See... vaadatav film oleks võinud jääda teatrilavale.

70. Toni Morrison: "Armas" (Beloved)

Toni Morrisoni "Armas" (Beloved, 1987) on nagu ühes Vikerkaare artiklis kirjeldatud, lugu mustanahalise Ameerika kurbusest ja hellusest. Romaan viskab lugeja alustuseks ühe maja sisemusse, elusa maja, vaimudest täidetud maja, ja lubab sealt alates ringi vaadata, tegelaste ja seejärel sündmustega tutvuda. Vaikselt koorub tegelaste minevik ja kui lõpuks on selgunud, et tegu on empaatiat vääriva mustanahalise Medea-looga (sest Euripidese Medea on minu silmis traagiline antagonist), põimitud maagilise realismi sugemetega.

As for the rest, she worked hard to remember as close to nothing as was safe. Unfortunately her brain was devious. She might be hurrying across a field, running practically, to get to the pump quickly and rinse the chamomile sap from her legs. Nothing else would be in her mind. The picture of the men coming to nurse her was lifeless as the nerves in her back where the skin buckled like a washboard. Not was there the faintest scent of the cherry gum and oak bark from which it was made. Nothing. [...]
Then something. The plash of water, the sight of her shoes and stockings awry on the path where she had flung them; or Here Boy lapping in the puddle near her feet, and suddenly there was Sweet Home rolling, rolling, rolling out before her eyes, and although there was not a leaf on that farm that did not make her want to scream, it rolled itself out before her in shameless beauty. It never looked as terrible as it was and it made her wonder if hell was a pretty place too.

Romaan keerleb põhaisjaliselt Sethe elu ümber ja näitab lugejale alustuseks maja, kus naine oma tütrega elab, läbi tema silmade, pealiskaudsete mõtiskluste, killukaupa mõeldud-jutustatud mälestuste. Kui naise kadunud abikaasa vend majja satub ja minevikust taas rääkima hakatakse, rulluvad traagilised sündmused vaikselt lahti ja sellega paralleelselt tulevad mineviku vaimud sõna otseses mõttes majja nii maja kui selle elanike eluvaimu kallal närima.

Paljud detailid tunduvad tähtsusetud, aga kui romaan lõpuni loetud ja selgunud, milliseid piinu Sethe täpselt on pidanud läbi elama ja mis tal on tulnud teha, et ennast ja teisi mustanahalise orja saatusest päästa, saavad raamatu esimesed alguses lihtsa mälestusena tunduvad leheküljed hoopis sügavama-kurblikuma tähenduse.
Esmalt tundub, et Morrison üritab kirjeldada 1870ndatel ja enne seda valitsenud näruseid tingimusi, milles need valgenahaliste poolt inimese ja looma seguna defineeritud olendid (kes omalt poolt valgeid nahatuteks nimetasid) elama pidid ja millist käitumist mõlemalt poolt aktsepteeriti. Kuidas nad unistasid vabadusest ja inimlikkuse piires elamisest ja kuidas nad valget meest kartsid, kuidas neid nagu koeri ja inkubaatoreid koheldi.
Sellest ju juba piisaks, et piisavalt sügava ja värviseguse mudapõhjaga erineva voolukiirusega jutujõgi sängitada. Aga kusagil raamatu teise kolmandiku lõpus - võibolla oli see ka varem - selgub, et Sethe on teinud midagi kohutavat ja selle tagajärjed ja reaktsioonid tulevad järgnevatel lehekülgedel ilmsiks ja kogu lugu muutub veel kurblikumaks ja hirmsamaks.

Tegu on romaaniga armastusest ja kannatusest ja sellest, kuidas need omavahel põimitud on, eriti kui armastajad elavad orjuses ja ei ole oma elu peremehed. Morrison jutustab vaikselt, ühe inimese perspektiivist, siis aga avaneb hoopis teine maailm kellegi teise silme läbi ja lõpuks jutustavad kõik läbisegi, nii mineviku kui oleviku vaimud ja inimesed. Sellest kõigest emotsionaalse kliimaksi osaliseks saanule avaneb tulevik ja raamatu lõpp tundub helge, aga tegu on nii haaravalt traagilise looga, et meelde jäävad kannatused.

Morrisonil on väga omapärane, väga tegelaste mõttekäikudele lähedane viis asju kirjeldada, nagu Sethe oma kodu näeb ja nagu ta teatud detaile seoses teatud sündmustega kirjeldab, on alguses täiesti seosetu, loob aga romaani lõpuks temaga läheduse ja tekitab absoluutse empaatia. Tõepoolest jäi mulle mulje, nagu autor oleks tüki oma hingest sellesse romaani laotanud.
Soovitan soojalt.

The day Stamp Paid saw the two backs through the window and then hurried down the steps, he believed the undecipherable language clamoring around the house was the mumbling of the black and angry dead. Very few had died in bed, like Baby Suggs, and none that he knew of, including Baby, had lived a liveable life. Even the educated colored: the long-school people, the doctors, the teachers, the paperwriters and the businessmen hat a hard row to hoe. In addition to having to use their heads to get ahead, they had the weight of the whole race sitting there. You needed two heads for every dark skin was a jungle. [...]
In a way, he thought, they were right. The more coloredpeople spent their strength trying to convince them how gentle they were, how clever and loving, how human, the more they used themselves up to persuade whites of something Negroes believed could not be questioned, the deeper and more tangled the jungle grew inside. But [...] it was the jungle whitefolks planted in them. [...] The screaming baboon lived under their own white skin; the red gums were their own.   

Ekskurss filmilinale: Pii elu ja Kääbik

Läksin kanada kirjaniku Yann Marteli 2001. aastal ilmunud romaani "Pii elu" (Life of Pi) Ang Lee poolt filmilinale toodud versiooni vaatama, sest mu hing oli tol hommikul tume ja nõudis midagi puhastavat. Treileri põhjal olin aru saanud, et tegu on looga ühe mehe uskumatust seiklusest ja tema heitlusest looduse ja Jumalaga. N.ö. vanamees ja meri, aga eksootilise värvinguga, sest Piscine "Pii" Molitor Patel pärineb Indiast ja tõeline seiklus algab tema merereisiga Kanadasse, aga enne seda rulluvad vaataja ette mitmed kaunid ja nii mõnedki lustakad olevused, kes pere omandis Pondicherry loomaaias rahulikult oma päeva veedavad. Rahalistel põhjustel otsustab Pii isa Kanadasse reisida ja loomad kaasa võtta, torm merel põhjustab aga laevahuku ja nii peab Pii ainsa ellujäänud inimolevusena merel hakkama saama. Aga mitte üksi, sest ellu on jäänud ka Richard Parker, täiskasvanud ja üpris tujukas Bengali tiiger. koos elavad nad üle seitsme kuu avamerel väikese vahepeatusega väga müstilisel saarel...

Kuivõrd on tegu allegooria või metafoorina mõistetava looga ja et raamat ise kolmes jaos on: Pii otsingud õige või talle sobivaima religiooni või usu järgi (ja küsimus, kas ja kelle või mille ta nende otsingute kulminatsioonipunktis, lainetes hulpides, leidis, millele ta ise vähemalt filmis refleksiivselt vastab, kui noor kirjanik, kelle Pii vanaonu (?) tema juurde saatis, temalt selle uskumatu reisi kohta küsib), kuud merel ja Pii jutustus laevafirma ametnikele, kus asendab temaga paati jaganud loomad (lühiajaliselt viibisid paadis ja organgutan, sebra ja hüään) laevas olnud inimestega. Pii ise oleks sel juhul tiiger ja selle kohaselt võiks öelda, et ta võitles kogu aja iseendaga. Richard Parker lahkus tagasi vaatamata džunglisse, kui Pii lõpuks Mehhiko randa jõudis... seega lahkus Pii loomalik osa tsivilisatsiooni rüppe naasedes?

See küsimus jääb igaühele vastamiseks ja kuna vastus tundub minu jaoks üpris ilmselge, muudab see loo tähenduse veel palju kihilisemaks. Kumb lugu laevafirma ametnikele rohkem meeldib - eks vaadake film lõpuni.

Igatahes on tegu ilusa, lihtsalt esteetiliselt ilusa, loodusjõude võimsalt portreteeriva filmida - merelained, tuul, välk, päikesepaiste, looduse võime olla täiesti rahulik ja tasakaalus ja paari tunni pärast loopida kõiki, kes julgenud merele tulla. Samamoodi annab mõtteainet saar, mis päeval elu annab ja selle öösel jälle võtab.
Emotsionaalse kihilisuse lisab muidugi sõnatu peategelane Richard Parker, kes oma pilkude ja žestidega oh kui palju tundub ütlevat ja kes hoolimata oma loomalikule loomusele killukese võrra inimlikumaks tundub muutuvat, samal ajal kui Pii loomalikumaks muutub. Tasakaalu saabumiseni.

Kuna protagonisti näol on tegu india kodanikuga ja kuna autor veetis ise üle aasta Indias religioosseid tekste tudeerides, ei üllata mind ka see sõnum sugugi. See on üpris lihtne ka ilma subtekstita. Aga selleski peitub "Pii elu" võlu - lihtsus nüanssides ja nüansside lihtsus jäädes ometi nüanssiderikkaks.

See film haarab endasse ja võtab ühendust praktiliselt kõigi inimlike emotsioonidega, kuni kuulaja-vaataja pärast naermist, kartmist, mõtisklemist, nutmist ja naermist mingil hetkel nukralt tõdeb, et film sai läbi.
Loen kindlasti ka selle raamatu läbi mingil hetkel tulevikus.



Tolkieni 1937. aastal ilmunud romaani "Kääbiku" filmitriloogia esimene osa ilmus eelmisel aastal ja mina hakkasin seda eile õhtul vaatama, sest mul oli vaja mingit ajuvaba tegevust kahe kirjatüki vahele ja õhtusögi kõrvale. Olen "Sõrmuste isandat" lugenud ja triloogia mitu korda läbi vaadanud, aga "Kääbikut" olen ammu-ammu eesti keeles läbi lugenud ja inglisekeelset nö. täisvarianti vaid põgusalt lehitsenud ja seetõttu ka superfänn ei ole.
Ka siinkohal on - võrdluseks - tegu noore Bilbo eneseleidmisega - tema puhas süda leiab julguse võidelda nende eest, kes talle kalliks on saanud ja kääbikust saab vapper mees. Sümpaatiat tekitab samamoodi . Nagu "Sõrmuste isandas" on "Kääbik" täidetud müstiliste legendidega (dark place, dark times jnejnejne), eepiliste võitlusstseenide, eepiliste mäestikuületamisstseenidega, eepiliste haldate linnas aset leidvate stseenidega, ja... ee... veel rohkemate eepiliste võitlusstseenidega.
Mul pole midagi selle vastu, et Keskmaa ajalooga natuke lähemalt tutvuda ja Bilbo rännakut jälgida. Lugu on põnev, visuaalid on kaunid, elukad on kaunid või jälgid, just täpselt nii nagu filmi tegijad seda kavatsesid, ja eepilised rännu-, võitlus-, kohtumis-, lahkumis- ja tapmisstseenid on väga eepilised.
Probleeme oli aga kaks, mis mul täierinnalist nautimist takistasid:
Esiteks toimus kõik väga aeglaselt ja iga natukese aja tagant oli vaja seletada miskiste tegelaste, vaenlaste, kurjade elukate, relvade, laulude, kaartide jm algetest ja seda kõike eepilises aeglases tempos mõjuva madala häälega. See raamat oleks võinud minu poolest kolm tundi kestvas filmis (esimene osa kestis 2:50, no ütleme 15-20 minutit juurde ja voila) olla supersuurepärane eepiline kliimaks või pigem siis post-prekliimaks (sest kääbik on ju filmi kontekstis sõrmusta isanda prequel). Aga tempo oli na aeglane, et ma vaatasin seda tükikaupa ja tõesti taustafilmina.
Teiseks tundus mulle enamik sellest filmist nagu sõrmuste isanda taaskasutatud stseenide kogumik. Ma saan aru, et teatud temaatiline filmimuusika on teatud teemade jaoks tähtis ja keskne ja superfännid vaimustusid nendel hetkedel. Ma tundsin selle muusika ära. Samuti värvid ja näoilmed ja hääletoonid. See kuulub kõik eepilisse Peter Jacksoni ja Tolkieni supereepilisse maailma. Ja see on ilus ja kaasahaarav. Aga ikkagi vaatasin ma "Kääbikut" kui taustal jooksvat filmi.
Ja tal on kavas teha /tegemisel veel kaks filmi... oeh.
Muidugi ma vaatan neid. Aga taustal jooksvana.


Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et inimlikumad fantaasiamaailmad paeluvad mind rohkem.
"Pii elu" on superfilm. Minge vaatama.

Ekskurss filmilinale: "Teel" ja "Maailma mõõtmine"

Sulg on teravam kui mõõk. Sõnadega on võimalik väga palju korda saata ja hea raamatu lugemise kogemus tekitab lugejas teatud emotsiooni, mida enesega veel pikalt kaasas kantakse, elades tegelaste ja narratiivi arengule kaasa, pannes raamatu mõnikord kõrvale, jätkates taas ja olles keeranud viimase lehekülje, tundes mõningast kahetsust, et juba sai läbi...

Aga kas tähelepanu ja tundeid lühema, intensiivse elamuse raames kaasavalt filmilinalt on võimalik sama emotsioon kaasa võtta?

Raamatu tugevus on ühtlasi raamatu nõrkus: Sõna võim, mis vaid (kirja)sõnaga piirdub, seab oma väljundile visuaalsed ja helilised piirid, kuid lubab lugeja fantaasiale samaaegselt täieliku vabaduse. Seda arvesse võttes võiks ju kohe nentida, et teatud raamatuid polegi võimalik nii linane üle kanda nagu nad raamatuna mõjuvad.

Mõtteainet pakkusid mulle kaks hiljuti nähtud ja siinses blogis varem käsitletud (siin ja siin) romaanidel põhinevat filmi: Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" ja Jack Kerouaci "Teel". Mõlemit võib etteruttavalt ja neid vaid filmina kogedes kiita täiesti okei ja popkorni ja aega väärt filmina, aga mõlemi puhul jääb kusagile raamatu lehekülgede vahele peituma see miski, mida ei ole võimalik sealt välja rebida ja adekvaatsel kunsti-teise-kunstina-sama-väärtuslikuna-reprodutseerival viisil kinolinale plätserdada.

"Maailma mõõtmise" puhul on üpris lihtne esmalt selgitada, et Gaussi ja Humboldti maailma mastaabis seikluste linale toomine oleks nõudnud sama suurt eelarvet ja seetõttu ei jäänud filmi tegijatel muud üle, kui mõningad seiklused ja kohtumised väga põgusaks kahandada ja paar tükki hoopiski välja jätta. Kahjuks jäi nii mõnigi pärl, mis romaanile särtsu andis, seetõttu ära. Kahjuks jäi nii mõnigi ilus vaade, mis romaani kenade kirjelduste kohaselt elamuslik olla tõotas, ära.
Materjalivägistamises režissöri siiski süüdistada ei saa - filmi juhitakse teatud määral jutustaja poolt, mis raami kenasti koos hoiab, samal ajal hüppab pilt tihti äkitselt ühelt protagonistilt teisele samamoodi nagu romaan, kus läbi kangelase silmade maailma kirjeldatakse, kus aga kangelane vahepeal lausa märkamatult vahetub. Selliseid perspektiive muidugi kinolinal luua nii hästi võimalik ei ole, küll aga oli romaani tujust, toonist, huumorist ja tempost aru saadud ja nende põhjalike teadmistega töötades nii-hea-kui-antud-vahenditega-võimalik linateos loodud. Aga - igaüks, kes seda romaani lugenud, mõtleb filmi vaadates vaid mõnuga romaanist kogetud emotsioonile ja film jääb vaid raamatu varjuks. Kes siinkohal ainult filmi vaatab ja romaani lugenud ei ole ja ka ei loe, jääb paljust ilma.

Kerouaci puhul läheb kõik veel hoopis palju keerulisemaks, sest "Teel" ei ole raamat, mis süstemaatilist raamatu-järgi-käimist filmiformaadis võimaldab. Kehlmanni peatükid sobivad tempo poolest filmiks ja neid on tänu romaani ülal loetletud sätetele võimalik ilusti kinolinale tuua, aga kes Kerouaci romaani lugenud ei ole ja filmi vaid filigraanse glasuurina käsitleda ei saa, on väga paljust ilma jäänud.

"Teel" on üpris omapärase ja tihti vahelduva tempoga raamat nii tegelaste elude kui läbitud kilomeetrite kui valguskiirusel liikuvate mõttelennu sekundite ja kanepi hõngus veedetud ülipikkade mõttelennu minutite vaheldumise mõttes. Kohati laskutakse mõneks ajaks refleksiooni rüppe ja Sal ja Dean seisavad paigal ja lubavad vaatlejal enesest veidi aru saada, aga juba kõlab järgmine jazzipala ja nad suplevad ja siplevad - sest need mehed sulavad täielikult muusikasse, mida nad kuulavad, ja jazz on just nõnda ettearvamatu ja kiire ja vaba ja spontaanne. Ja olgugi et need tempod on filmis kenasti välja mängitud ja film teeb autorile au ja ka siin on režissör aru saanud selle romaani hõngust, sisust, emotsioonist, mõttest ja toonist ja tujust ja värvidest - jah, värvidest - aga ometigi pole võimalik selle aja jooksul vaatajas neid emotsioone põhjustada, mis romaani lõpetamisel lugejast läbi voolavad.

Filmi võib muidugi ka kaks korda vaadata. "Teel" on ka seda aega väärt. Kokkuvõtteks arvan siiski - "Maailma mõõtmine" on film, mis võinuks olla sama hea kui Kehlmanni raamat. "Teel" on väga hea film, aga see romaan... seda romaani on võimatu teistes vormides originaali vääriliselt imiteerida.

69. Robert Musil: Der Mann ohne Eigenschaften

Head uut aastat, Päikesejänku on tagasi!

Austria kirjanik Robert Musil (1880-1942) üllitas oma opus magnit "Omadusteta mees" (1930-1942) umbes kakskümmend aastat ja romaan jäi kirjaniku elu lõpuks siiski lõpetamata. Tegu on tuhandeleheküljelise vaatlusega Austria seltskonnast, poliitikast, intriigidest, emotsioonidest, aastal 1913.

Kuna tegu on nii põhjaliku-paksu raamatuga, on Musilit võimalik lugeda nii nagu mina lugesin, keskendudes teatud inimeste mõttekäikudele. Romaan on äärmiselt refleksiivne ja näitab lugejale erinevate tegelaste mõttekäike n.ö. first-person-perspektiivist. Mitte ainult omadusteta mehe Ulrichi ideed ja isekeskis avastatud elutõed tuuakse autentsel kujul lugejani - samamoodi tutvume mitmete meeste ja naistega tema ümbruses, põhjalikult, tundlikult, värviliselt, realistlikult.

Romaanil on ajalooline taust, koht ja aeg on selgelt üles märgitud, ja öeldakse, et Musili sõjaennustus olla suhtkoht makaaber tolle aja kohta. Isiklikult ütleksin, et tol ajal pole selle üle sugugi põhjust imestada.

"Omadusteta mees" on inimeste ja fragmentide kollektsioon, tegelasi on väga palju, justkui midagi suurt ei toimukski, ja põnevaid sündmusi venitatakse ja sõtkutakse - aga see polegi oluline, sest iga tegelane mõrvarist ja teenijast aadlisoo esindajateni on huvitavalt joonistatud, nii et tegu oleks justkui suure maaliga, kus iga nägu on nii erinev ja nii huvitav, et võib päevade kaupa aega sellesinase maali ees veeta.

Musili romaan on mõtlik, elulähedane, rahulikul tempol kuid süvitsi tatsuv väga paljude filosoofiliste ideekäikude ja mõningate ideede kogumik. Ja kuigi tuhande lehekülje läbimine pole just nädala töö, loeksin teda ilmselt uuesti.

E. L. James: "Viiskümmend halli varjundit" (Fifty Shades of Grey)

Ma usun, et teilegi on kunagi kingitud raamat, millele te kunagi oma raha ei kulutaks, kuhu aga huviga piilute, kui ta juba kuuse alla topitud on. Nii juhtus minuga sellel aastal, kui kallis sõbranna mulle varajase jõulukingitusena (kuna ma teda enne jõule külastasin) selle aasta softpornohittromaani "Viiskümmend halli varjundit pihku toppis ja vandeseltslaslikult muigas. Lootsin, et ei hakka igav.

Lugesin siis selle toreda kuuesajaleheküljelise romaani läbi ja otsustasin, et selle raamatu edu fenomen on tunduvalt huvitavam kui raamat ise. Okei, naised loevad hea meelega lihtsakoelisi romaane, kus süütu naistegelane kohtub jõuka ja eduka, kuid mineviku traagikast täiesti tuksi keeratud psüühikaga meestegelasega. Naistegelane oma süütu olekuga tõmbab meestegelast, meestegelane paneb naistegelases äkitselt mahlad pulbitsema, mille olemasolu teda siiani huvitanud ei ole. Järgneb detailirohkete seksistseenidega täidetud suhtelugu, mille taustal vahepeal pisikesi detaile tegelaste elust jagatakse. Aga seks, seks on tähtis, kuna Christian Grey, CEO, Grey Enterprises Holdings, Inc., on sadist ja omab täisvarustusega piinamängutuba, kus pidevpunastaja Anastasia steele talle alluma peab. Teisiti asjad ei toimi.

Ühesõnaga - tegu on täiesti tüüpilise romaan-tüüpi teosega, mille lehekülgede arv küll muljetavaldav on (Barbara Cartlandi taolised r-rated aadlike maailma ülekantud romaanid kestavad enamasti kolmandiku E. L. Jamesi softpornohittromaani mahust) - see saavutatakse tegelaste meilivahetuste kirjapanemisega, mis küll teatud põnevust ülal hoiab, ja okei, kõik seksikorrad on erinevad, Anastasiat klopitakse erinevas formaadis piinariistadega, autor üritab valu psühholoogiast sotti saada ja seda lugejale usutaval kombel edastada (mis on ka ainus aspekt, mis mind sellise sisuga romaani puhul oleks tõeliselt huvitanud) - aga see on liiga lihtne. Kahjuks liiga lihtne. Olen lugenud tunduvalt komplekssemaid ja paremaid noorteromaane.

Christian Grey psühholoogilist anatoomat avaldatakse vaid tükikaupa ja esimese romaani lõpuks pole sugugi selge, mis temaga siis päriselt ja tegelikult ja täielikult juhtus - selge on, et mehel tuli kannatada traagiline lapsepõlv ja traumaatiline nooruspõlv julmade naiste käe läbi -, seetõttu tuleb ka muidugi lipata triloogia teist osa ostma. Aga see pole kahjuks piisav, sest narratiiv on nii roosa ja lilleline, et igav hakkab.

Ma saan aru, miks naistele meeldib. Suhtlemine ja iseenda siseelu analüüsimine on piisavalt raske, rääkimata siis suhte ülalhoidmisest ja aususest. Aga siin on suhe, mis sujub, olenemata selle võimatuna tunduvast dünaamikast, tegelased avavad end teineteistele samm-sammult, ja mis on nii mõnegi naise jaoks võibolla utoopia - mees, kes on üldiselt täielik sadist, aga kes suhtub ometigi naise kehasse austusega ja keda ei häiri näiteks, et neiul päevad on ja kes räägib oma seksuaalsoovidest täiesti avatult. See on ilmselt see, mida keskmine naine, kes on kaugeltki mitte nii liberaalne kui need tegelased, loodab ja ootab - lillelises kuues muidugi.
Kahjuks on E.L. Jamesi kirjeldus niivõrd ebarealistlik... et igav hakkab.


Sorri, hakkas igav.