Lugesin kurikuulsa Vladimir Nabokovi 1955/58 inglise (ja hiljem vene) keeles ilmunud romaani "Lolita" esmakordselt gümnaasiumis. Temaatika oli paeluv, kuna, nagu Nabokov ise kommenteerib, on tegu ühega kolmest paariana pagendatust teemast kirjanduses* ja seega oli teose provokatiivne potentsiaal juba huvipakkuv.
Nüüd aga raamatublogi tarvis "Lolitat" uuesti avastades avanes mulle täiesti uutlaadi sümpaatia Nabokovi isiku ja kirjutatu vastu.
Kirjanik ise räägib raamatu järelsõnas, et inspireeriva materjali hulka kuulus muuseas artikkel ahvist, kes pikkade eksperimentide ja dresseerimise järel tõi lõpuks esile ainsa (omal ajal ju siis) looma poolt tehtud joonistuse, jäädvustades paberile oma puuri trellid.
See idee võiks keskealise Humbert Humberti kohati veidi apoloogiliselt, kuid kohati lihtsalt siiralt armuõnne suikuva romaani iseloomustuseks sobida küll: Lolita, pärisnimi Dolores, on 12-aastane plika, kui H.H. temasse armub. Mees abiellub tüdruku lähedale jäämiseks tema emaga, kes õnne(tuse)ks peatselt hukkub ja armusuhe keskealise ja mürsiku vahel võib alata.
Humbert sõidutab oma "tütart" mööda Ameerika Ühendriike ja hellitab teda erinevate kingitustega, vastutasuks plikatirtsu lubamisele, öiseid hellitusi protestimata vastu võtta. Tüdruk pannakse mingil hetkel kooli ja huviga külastab ta ka näiteringi, kuni aga tüdineb ühes kohas elamisest ja teeb ettepaneku taas maad avastama minna.
Ühel hetkel aga libiseb salakaval Lolita kaasosalise abiga Humberti käte vahelt. Pärast väga pikka otsingut ja kolme aastat teadmatusse ja unarusse jäetud armastust saab mees esiteks pettumuse, teiseks mõrva osaliseks.
Kes lõpuks ellu jääb ja kes surma saab, on minu jaoks üpris hääbuv, aga miski kaunis ei kesta igavesti. Raamat lõpeb mahlaste verelahmakatega ja suleb vägivalla ja perverssuse ringi kenasti, tuletades raamajutustuses - nagu alguseski - meelde, et autor pani oma tõestisündinud mälestused kirja kinnipidamisasutuses.
Loomulikult valdab lugejat dilemma. Humbert, kes na sümpaatselt ja haletsusttekitavalt oma psühholoogilise defekti lauale laob ja selle eest vabandada üritab; Humbert, kes kujutab oma räpaseid lapsfantaasiaid vaid ette ja ei tee reaalselt liiga ühelegi väikesele tüdrukule, jäädes alati turvalisse kaugusse; Humbert, kes planeerib Lolitat käperdada vaid siis, kui plika magab, säilitades seega tolle süütuse; Humbert, kes teeb oma kasutütre oma armukeseks, kui avastab, et pole esimene, kelle "süda" on külastanud Dolores Haze'i jalgevahet.
Rääkimata figuuride tasandist ja sellest, kuidas Humbert oma Lolitat poputab ja mürsiku, hiljem puberteediealise kapriisidele allub, tuleb tähele panna Nabokovi stiili. Humoorika ringiga on detailselt, kuid läbi lillede kirja pandud nii mõnigi vürtsikas detail selle ebatavalise paari voodielust ja Humberti seiklustest enne ja pärast Lolitat. Heldimusega laob protagonist lauale kõik oma kaunid naismälestused ja kõnetab lugejat, justkui too istuks ülal pingis kohtuga, kes teda kohe-kohe karistama hakkab. Daamid ja härrad! Halastage!
Aga see on ju nii
vale, mis Nabokovi romaanis juhtub. Kas tõesti tohib üks mees naljatada ühiskonnas väga kriitilise pilguga jälgitava temaatika üle ja üritada tekitada sümpaatiat Lolita põleva austaja suhtes? Kas pole see mitte kohutavalt perversne, kuidas üks vana mees üht noort neiut vangis hoiab ja tulevikus temaga abielluda tahab?
Konkreetse juhtumi moraalne bilanss võiks olla neutraalne null - Lolita ema surma ei põhjusta aju tagumises sopis planeeritud autoõnnetus. Tüdruk on juba noores eas hedonismisugemetega ja end tärkava kehahuvi rahuldamiseks lasknud ühel teisel kehal rahuldada. Tema paheline loomus näitab end juba varases eas.
Kui Lolita lõpuks Humberti küüsist pääseb, on ta võimeline armastama, või elab ta oma ülejäänud elu teisi mehi ripsmeid plaksutades ära kasutades? 17-aastaselt on selle neiu elu tegelikult läbi, aga ta tundub õnnelik. Võtab Humbertilt vastu viimase kingituse ja lahkub lavalt igaveseks.
Nabokov laseb oma romaanide provokatiivse tegumoega protagonistidel edastada elulisi sõnumeid. Nii räägib Humbert ja ahv, kellest romaan inspireeritud, sellest, kuidas ühiskond invidiidi piirab. Tegu on võibolla hea kombe ääre peal jalgu kõlgutava lugulauluga - kuid kes ütles, et Hea Raamat peaks olema kombekohase sisuga?
Pealegi ei saa ükski lugeja, soost hoolimata, üle Humberti karismast. Millise huumoriga on ta võimeline vaatama end ja teisi, millise heatahtlikkusega kirjeldab ta oma kapriisse kasutütre tujusid ja vaeva, mida näeb, et neid täita! Millise siira ja katkematu pühendumusega joonistub sadade metafooride abil esile Humberti ebajumal, Lolita kuju, tema piirjooned, detailid, õõnsused ja kumerused! Millist meeleheidet tekitab mehes kalli tüdruku kadumine!
On
võimalik lugeda seda romaani kui imeilusat armastuslugu, kuid ei ole võimalik absoluutselt kindlameelselt öelda, et Humbert ei pannud toime
ühtegi õigustamata kuritegu.
Ja kõige kibemagusam palake jääb kurgulakke, sest Lolita mõttemaailm ja saladused jäävad nii mehele kui lugejale suletuks. Pole siis ime, et raamatut siiani tuliselt arutletakse.
Iseenesestmõistetavalt ei pääseks Humbert vanglakaristusest. Aga nii mõnedki avatud mõtlemisega inimesed saadaksid talle maiustusi ja fännikirju.
"Lolita" oli minu jaoks juba seitse aastat tagasi meeldejääv teos ja on jätkuvalt suurepärane romaan, mille lehekülgedelt iga lugemisega aina uusi nüansse ja keelelisi meisterusi leida võib.
