62. Vladimir Nabokov: Lolita

Lugesin kurikuulsa Vladimir Nabokovi 1955/58 inglise (ja hiljem vene) keeles ilmunud romaani "Lolita" esmakordselt gümnaasiumis. Temaatika oli paeluv, kuna, nagu Nabokov ise kommenteerib, on tegu ühega kolmest paariana pagendatust teemast kirjanduses* ja seega oli teose provokatiivne potentsiaal juba huvipakkuv.

Nüüd aga raamatublogi tarvis "Lolitat" uuesti avastades avanes mulle täiesti uutlaadi sümpaatia Nabokovi isiku ja kirjutatu vastu.

Kirjanik ise räägib raamatu järelsõnas, et inspireeriva materjali hulka kuulus muuseas artikkel ahvist, kes pikkade eksperimentide ja dresseerimise järel tõi lõpuks esile ainsa (omal ajal ju siis) looma poolt tehtud joonistuse, jäädvustades paberile oma puuri trellid.
See idee võiks keskealise Humbert Humberti kohati veidi apoloogiliselt, kuid kohati lihtsalt siiralt armuõnne suikuva romaani iseloomustuseks sobida küll: Lolita, pärisnimi Dolores, on 12-aastane plika, kui H.H. temasse armub. Mees abiellub tüdruku lähedale jäämiseks tema emaga, kes õnne(tuse)ks peatselt hukkub ja armusuhe keskealise ja mürsiku vahel võib alata.
Humbert sõidutab oma "tütart" mööda Ameerika Ühendriike ja hellitab teda erinevate kingitustega, vastutasuks plikatirtsu lubamisele, öiseid hellitusi protestimata vastu võtta. Tüdruk pannakse mingil hetkel kooli ja huviga külastab ta ka näiteringi, kuni aga tüdineb ühes kohas elamisest ja teeb ettepaneku taas maad avastama minna.
Ühel hetkel aga libiseb salakaval Lolita kaasosalise abiga Humberti käte vahelt. Pärast väga pikka otsingut ja kolme aastat teadmatusse ja unarusse jäetud armastust saab mees esiteks pettumuse, teiseks mõrva osaliseks.
Kes lõpuks ellu jääb ja kes surma saab, on minu jaoks üpris hääbuv, aga miski kaunis ei kesta igavesti. Raamat lõpeb mahlaste verelahmakatega ja suleb vägivalla ja perverssuse ringi kenasti, tuletades raamajutustuses - nagu alguseski - meelde, et autor pani oma tõestisündinud mälestused kirja kinnipidamisasutuses.

Loomulikult valdab lugejat dilemma. Humbert, kes na sümpaatselt ja haletsusttekitavalt oma psühholoogilise defekti lauale laob ja selle eest vabandada üritab; Humbert, kes kujutab oma räpaseid lapsfantaasiaid vaid ette ja ei tee reaalselt liiga ühelegi väikesele tüdrukule, jäädes alati turvalisse kaugusse; Humbert, kes planeerib Lolitat käperdada vaid siis, kui plika magab, säilitades seega tolle süütuse; Humbert, kes teeb oma kasutütre oma armukeseks, kui avastab, et pole esimene, kelle "süda" on külastanud Dolores Haze'i jalgevahet.

Rääkimata figuuride tasandist ja sellest, kuidas Humbert oma Lolitat poputab ja mürsiku, hiljem puberteediealise kapriisidele allub, tuleb tähele panna Nabokovi stiili. Humoorika ringiga on detailselt, kuid läbi lillede kirja pandud nii mõnigi vürtsikas detail selle ebatavalise paari voodielust ja Humberti seiklustest enne ja pärast Lolitat. Heldimusega laob protagonist lauale kõik oma kaunid naismälestused ja kõnetab lugejat, justkui too istuks ülal pingis kohtuga, kes teda kohe-kohe karistama hakkab. Daamid ja härrad! Halastage!


Aga see on ju nii vale, mis Nabokovi romaanis juhtub. Kas tõesti tohib üks mees naljatada ühiskonnas väga kriitilise pilguga jälgitava temaatika üle ja üritada tekitada sümpaatiat Lolita põleva austaja suhtes? Kas pole see mitte kohutavalt perversne, kuidas üks vana mees üht noort neiut vangis hoiab ja tulevikus temaga abielluda tahab?

Konkreetse juhtumi moraalne bilanss võiks olla neutraalne null - Lolita ema surma ei põhjusta aju tagumises sopis planeeritud autoõnnetus. Tüdruk on juba noores eas hedonismisugemetega ja end tärkava kehahuvi rahuldamiseks lasknud ühel teisel kehal rahuldada. Tema paheline loomus näitab end juba varases eas.
Kui Lolita lõpuks Humberti küüsist pääseb, on ta võimeline armastama, või elab ta oma ülejäänud elu teisi mehi ripsmeid plaksutades ära kasutades? 17-aastaselt on selle neiu elu tegelikult läbi, aga ta tundub õnnelik. Võtab Humbertilt vastu viimase kingituse ja lahkub lavalt igaveseks.

Nabokov laseb oma romaanide provokatiivse tegumoega protagonistidel edastada elulisi sõnumeid. Nii räägib Humbert ja ahv, kellest romaan inspireeritud, sellest, kuidas ühiskond invidiidi piirab. Tegu on võibolla hea kombe ääre peal jalgu kõlgutava lugulauluga - kuid kes ütles, et Hea Raamat peaks olema kombekohase sisuga?

Pealegi ei saa ükski lugeja, soost hoolimata, üle Humberti karismast. Millise huumoriga on ta võimeline vaatama end ja teisi, millise heatahtlikkusega kirjeldab ta oma kapriisse kasutütre tujusid ja vaeva, mida näeb, et neid täita! Millise siira ja katkematu pühendumusega joonistub sadade metafooride abil esile Humberti ebajumal, Lolita kuju, tema piirjooned, detailid, õõnsused ja kumerused! Millist meeleheidet tekitab mehes kalli tüdruku kadumine!

On võimalik lugeda seda romaani kui imeilusat armastuslugu, kuid ei ole võimalik absoluutselt kindlameelselt öelda, et Humbert ei pannud toime ühtegi õigustamata kuritegu.
Ja kõige kibemagusam palake jääb kurgulakke, sest Lolita mõttemaailm ja saladused jäävad nii mehele kui lugejale suletuks. Pole siis ime, et raamatut siiani tuliselt arutletakse.

Iseenesestmõistetavalt ei pääseks Humbert vanglakaristusest. Aga nii mõnedki avatud mõtlemisega inimesed saadaksid talle maiustusi ja fännikirju.


"Lolita" oli minu jaoks juba seitse aastat tagasi meeldejääv teos ja on jätkuvalt suurepärane romaan, mille lehekülgedelt iga lugemisega aina uusi nüansse ja keelelisi meisterusi leida võib.

61. Herman Melville: Moby Dick

Ameerika autor Hermann Mellville'i suurteos "Moby Dick" ilmus esmakordselt aastal 1851 ja kandis nime "Vaal". Romaan sai nii tunnustava kui purustava kriitika osaliseks, kuid jäi suures plaanis ameerika kirjanduse klassikute loetellu ja on oma kohta hoidnud tänapäevani.

Melville ise tunnistas kirjutamise käigus, et tegu on veidra raamatuga ja et tal on probleeme kompositsiooni käsitsemisega. Tõepoolest võiks öelda, et tegu on kokku õmmeldud romaani ja doktoritööga vaaladest, nende ajaloost, anatoomiast ja filoosofilise esseepüüdlusega lugejale mõistetavaks teha, kuidas vaalad mõtlevad. Samuti on Melville koostanud ja kuhugi romaani keskele torganud apoloogia, kus dialoogivormis ülistab vaalapüüki kui ülimat elukutset ja auväärset tööd.

Elik - kui lugeja pole just väga intensiivselt huvitatud faktides nagu arengud vaalapüügi ajaloos erinevates maades või vaala silma asetsemine erinevate liikide puhul, võib "Moby Dick" vägagi venivaks osutuda. Kuigi võrdlused vaalade ja Spinoza või Locke vahel on kahtlemata huvitavad, kahtlen et suur protsentarv inimesi jagab Melville'i vaimustust või on võimeline kogu seda detailida kuhja kaasas kandma ja samaaegselt romaani suhtes empaatiat tundma.

Teiseks on kompositsioon iseenesest kohati vägagi kõikuv - mõned filosoofilised mõttekäigud kipuvad korduma, romaani tasandil võtab traagiline kulminatsioon enda alla vaid nelikümmend lehekülge kuuesajast.

Ütleksin, et umbes kolmsada lehekülge Moby Dickist võiks taandada poole vähema peale ja siiski huvipakkuvalt sõnastada kõik selle, mis Melville'il vaalade suursugususe ja nende jahtimise erilisuse kohta öelda on.


Sellest mööda vaadates on romaani tasandil väga kena tööd tehtud - jutustaja Ishmael läheneb lugejale romaani alguses väga isikliku künka otsast ja võidab oma siira huumorimeele ja sõbraliku loomuga sümpaatiat. Hiljem läheneb ta sündmustele neutraalsemast perspektiivist, mis on aga mõistetav, kuna mees on laeval ja vaalajaht täies hoos.

Ishmaeli sõber, inimsööja Queequeg (mõneti ka Quohog) tekitab oma hiiglaslike proportsioonide ja sealjuures lojaalse sõprusega nii koomilisi kui südamlikke momente ja päästab Ishmaeli nii mõneski olukorras häbist ja vigastustest.

Müstiline kapten Ahab oma haiglasliku kinnisideega valgele vaalale kättemaksmisest ilmub laevale alles pärast mitut päeva, mil Ishmael temast üht kui teist kuulnud on ja putitab uudishimu. Vaalajaht käib merel kuid, enne kui Moby Dickist uudiseid kuulukse, ja vaid kaudsed märkused teistelt laevadelt viivad aeglaselt vaalale lähemale, enne kui Ahab ja Valge vaal lõpuks kohtuvad ja mõlemi saatusele tempel lüüakse.

Narratiiv põimub lahti, võttes enesele igal sammul aega ja tuletades meelde varem juhtunud, ennustades hiljem juhtunud ja öeldes otse, mis ees ootamas, seega ei imesta vist keegi, kui Saatus uksele koputab. Et vaalajaht aga mitte ainult kapten Ahabile saatuslikuks saab, vaid hoopis suurema järgu kahju põhjustab, annab asjale n.ö. Suure Traagilise Draama maigu ja paneb i-le punkti.

Võttes "Moby Dicki" romaanina, on tegu põneva teosega, huvitavate tegelastega ja nii mitmekesise meeskonnaga laevaga merele minnes ei hakka lugejal igav. Kahjuks on Melville otsustanud esiplaanile tuua vaalad ja üritada neid liigselt inimesele lähendada, mistõttu humaanne tasand lõpuks tagaplaanile jääb ja romaani suurosa poleemika maigu suhu jätab.
Suur tükk ajab suu lõhki.

Melville'i suurteos on iseenesest kaasahaarav lugu ja tohutu filmipotentsiaaliga raamat, kui õiged näitlejad leida ja õiged palad kasutusele võtta - ilmselgelt on ka sellepärast nii palju Moby Dicki filme ja isegi üks kolmeosaline telesari vändatud.

Romaani ei soovitaks aga ilmtingimata. Suurepärase keelekasutusega - ja tunduvalt parema kompositsiooni ja kindlama käega kirja pandud - teoseid on teisigi.

Suvevaheaeg vol. 3

Päikesejänku saadab suvised tervitused Jordaaniast.

Naasen järgmisel nädalal, ja siis on mul Moby Dicki kohta nii mõndagi öelda!

:-)

Helene Hegemann: Axolotl Roadkill; Rebecca Martin: Frühling und so

Lapsnaiste põlvkond on Saksamaal esile kerkinud ja eesotsas Berliiniga on täiesti normaalne, et linnalillekesed mitte ainult nädalavahetusel mööda klubisid tuigerdavad ja oma keha ja meeled kõigile pakutavatele kogemustele avavad.

18-aastane Rebecca Martin paneb oma kogemused kirja romaanis "Frühling und so" - ehk siis umbes "Kevad ja nii", tegu on n.ö. igapäevase suurlinna tüdruku teisemeliseeluga: armastatud kallim jätab tüdruku maha, mispeale kool päevakavas tagaplaanile ja klubielu, narkootikumid ja vanemad mehed aina rohkem esiplaanile nihkuvad. Kuidas tüdrukuke siis linna ühest otsast teise tuigerdab, armumist edaspidi väldib, lõpuks siiski millegi hingestatu otsa komistab.

Üldiselt pole tegu millegi šokeerivaga, sest kes teismeliseeas vähegi nina kodust välja on pistnud, vähemalt minu tutvusringkonnas, on sarnaseid elamusi küll ja küll kohanud, kas enese kõrval või lähedal. Miks seda hea lugeda on? Sest tüdruk on tavaline, ja temaga on lihtne samastuda. Aga selliste raamatute paljusus vähemalt saksa turul on üllatav, seega võiks vabalt lugeda ka midagi muud.

Mina sattusin Martini otsa puhtalt, sest valmistusin selle kirjastuse töövestluseks. Ilmtingimata seda küll lugenud ei oleks.


Veidi teise malli romaan on ka rohkem kuulsust kogunud, kuigi ka kriitikat ärgitanud Helene Hegemanni Axolotl Roadkill. 17-aastase neiu poolt kirja pandud 16-aastase tüdruku maailmapilt kubiseb veidratest hallutsinatsioonidest ja keerukatest sõnakombinatsioonidest ja on samamoodi lugu teismelisest, kes iseennast otsib. Hegemanni päevik läheb sügavamale ja kirjeldab oma teekonda tunduvalt huvitavamalt kui Martin, aga on teada, et tüdruk kopeeris suure osa oma raamatust erinevatest blogidest, omistamata oma allikatele mingitki tunnustust ja argumenteerides ise hiljem, et ammutas "inspiratsiooni" kõigest, mis teda emotsionaalsel-hingelisel tasandil kõnetas.

Aga jätkem plagiaadisüüdistused kõrvale ja keskendugem asjaolule, et kogu selles uitmõtete rägastikus on üpris valuline ülestunnistus, et selles vanuses on väga raske maailmas hakkama saama hakata. Täiskasvanukssaamine, samal ajal oma emotsioonidega, finantsidega, intellektiga ja kõigi ülejäänud värdjatega su ümbruses jageledes, pole sugugi lihtne protseduur. Ja tegelikult on minuvanustel mõnikord samad mured, kuigi me neist üle üritame olla.

Samal ajal läbib romaani siidine eneseiroonia. Oskuslikult peidetud, samas nii nähtaval.

Oleks mul vaid nooremas eas selline raamat käepärast olnud nagu Axolotl Roadkill.

60. Franz Kafka: The Trial

Saksa kirjanduse tuntuimate nimede hulka kuuluv Prahas ilmavalgust näinud kirjanik Franz Kafka on tänu oma õõvastavale perekonnale maha saanud ühe 20. sajandi muljetavaldavama kirjandusliku mapiga.

"Protsess" ilmus 1925 ja selle eest, et jutustus üldse ilmavalgust nägi, tuleb tänada Kafka kirjanikust sõber Max Brodi, kes hoolimata Kafka palvest suur jagu oma loomingust põletada selle siiski avaldas.

"Kafkaeskne" on levinud omadussõna ja ilmselt annab idee, mida selle all mõista, kõige paremini just "Protsess". Lugu sellest, kuidas Josef K. mehele teadmata sooritatud kuriteo eest kohtu ette tuuakse, kuidas ta lootusetult kitsates koridorides eksleb ja tähtsusetute ametnikega jagelema peab, end kaitsta üritab ja lõpuks siiski nukra lõpu leiab, on klassikaline Kafka tort, nagu mulle näiteks keskkoolis õpetati: äng võimutseva isa ees, süütunne millegi imaginaarse pärast ja sellele järgnev pidev enesenüpeldamine ja õnnetu lõpuga siseheitlus realiseeritakse siin mingisuguse kuriteo näol. Oletatavasti on K. midagi valesti teinud. Konkreetseid süüdistusi tehtud ei ole. Kuna aga autoriteet nõnda ütleb, ei ole võimalik, et tegu on eksimusega. Bürokraatia ei valeta - mis siis, et praokil uste tagant on näha ja kuulda nii mõndagi ebanormaalset ja kahtlase väärtusega tegevust.

Kuidas inimene enesele ise piire seab ja end teiste poolt väiksemaks ja väiksemaks närida laseb, on tüüpiline 20. sajandi alguse kirjandusliku kriisi näide, sest just tol ajal ja enne seda eksperimenteerisid euroopa autorid oma teoste keele ja sisuga ja üritasid igas valdkonnas ekstreempunktidesse jõuda. Vaesel Kafkal tuleb selle õõvastava maailma joonistamine aga loomupäraselt nii teravalt ja detailselt välja, et enesele elavalt ette kujutades on tegu tõelise õuduslooga.

Veel veidramaks, et mitte öelda kafkaesksemaks, teeb loo Kafka alati neutraalne ametnikustiil, millega nii seksi ja vägivalda kui meeleheidet ja paanikat kirjeldatakse. Toimumas on midagi ebaõiglast, põhjendamatut, mis ühe inimese aina suuremasse jamasse mässib, ja kaamera Kafka paneb loo nõnda kirja, nagu oleks tegu ilmateatega.
Seda enam on autori sõnakasutus kaasakiskuv ja võrreldes näiteks Maupassanti emotsionaalse lühijutuga "Horla" (mida siingi käsitlenud olen), mis pigem emotsionaalses stiilis kirja pandud, tekitab Kafka oma lakoonilisusega täpselt samasuguse reaktsiooni.

Sealjuures pole tähtis, kas K. on kirja pandud tähelepanuväärse või üleüldse sümpaatse tegelasena. See, kuidas "kohtusüsteem" vaese mehe ribadeks kisub, on jube ja kumab läbi kõigist jutustuse lehekülgedest.

Kui kirjutasin Kafka "Lossist", kritiseerisin seda pidevat mööda ametlikke koridore ekslemist liig pika ja tüütavana, paeluvana vaid neile, kes süvendatult Kafkat fännavad, ja jään selle arvamuse juurde - "Protsess" on täpselt õige pikkusega, et bürokraatilises labürindis veidi eksleda, selle kitsust ja konventsionaalsust ja ängistavust tundes, ilma et liig monotoonses mitmesajaleheküljelisuses kogu kontseptsioonil õhk välja surutaks. Kafka on küll loonud midagi enneolematut, kuid julgen argumenteerida, et teda ei ole vaja lugeda täismahus.

Kahjuks on tegu lõpetamata teosega - kuigi teame, kuidas lugu lõpeb, jäid Kafkal mõned nüansid lisamata. Siiski suurimad tänud hr. Brodile, kes loo avaldas, ja "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu riiulil igatahes raudvara.

59. Lu Xun: Diary of a Madman and Other Stories

Lu Xun kuulub Hiina 20. sajandi tähtsaimate kirjanike hulka ja teadvustab oma publikule lihtsates, enamasti minaperspektiivis kirjutatud lugudes ühiskonnakriitilisi argumente ja inimlikkuse haprust. Tema esseed, lühijutud ja luuletused olid eeskujuks modernse hiina kirjanduse kujunemisele ja pioneeriks lääne ja ida kirjanduse ühendamisel, kuna ühendab keeleliselt traditsioonid ja uuendusliku.


Lu Xuni lühijutud on lood elust enesest ja sisaldavad enamasti väga selget õpetlikku sõnumit. Kõige südamlikumana jäi mulle meelde Kung I-Chi, lugu mehest, kes küll omas kuhjaga intelligentsi, kuid keeldus ülikoolis eksamit sooritamast, kuna see ta ülemklassi oleks paigutanud. Juhutöödest elatuv kalligraaf veedab enamiku oma õhtuid kõrtsis, joob hea meelega, on laisk ja saab sellepärast pidevalt peksa. Tema südamlikkus ei kahane aga ka siis, kui Kung I-Chi jalad murtakse ja teda ei häiri, et inimesed pidevalt tema üle nalja teevad.
See lugu illustreerib tudengielu ja kritiseerib mammonale ja staatusele suunatud kraadi, mis tegelikult peaks intelligentsi au sees hoidma, ja selline kriitika kehtib tänapäevalgi. Intelligents staatuseta tallatakse pahatihti porri ja Lu Xun paneb selle kurva loo tabavalt kirja.

Veel tugevama mulje jättiski A Madman's Diary, päevikuvormis minategelase paranoia kirjeldus, kuidas kõik tema küla inimesed söövad inimliha ja tahavad tedagi ära süüa. Kõik teavad seda ju tegelikult, aga seda välja öelda oleks vale...
Jällegi väga selge inimeste omavahelise hävitamise ja vastastikuse hoolivuse puudumise metafoor, kus igaüks vaid oma redelit mööda ronib ja teised redelid seinalt tõukab.

Just lihtsa keele pärast on Lu Xuni lood kõigile kergesti arusaadavad, lähevad aga samas nii inimlikul kui ühiskonnakriitilisel tasandil nii sügavale, et põhjendavad oma staatust täielikult. Samas tunnistavad Lu Xuni esseed laialdasest haridusest nii ida kui lääne filosoofias ja argumenteerivad hästi. Pole siis ime, et Mao Zedong Lu Xuni fännas, olgugi et viimane kommunistliku parteiga ei ühinenud.


Mõningaid Lu Xuni jutustusi saab lugeda siit:
http://www.marxists.org/archive/lu-xun/index.htm