Popkirjandus: Bret Easton Ellis: "American Psycho"; Christian Kracht: Faserland

Bret Easton Ellise romaan "Ameerika Psühho" ilmus 1991. aastal paberil ja 2000. aastal filmilinal, kui Christian Bale kehastas vägagi usutavalt ärimees Patrick Batemani, kelle päevarutiin koosneb hoolikast näo- ja kehahooldusest, šoppamisest, lõunatest ja õhtusöökidest eksklusiivsetes restoranides... ja külmaverelistest mõrvadest.

Romaan oli nii Ameerikas kui teistes riikides mõnda aega keelatud, kuna on liiga vägivaldne ja jõhker - mõistan vastavate instantside ettevaatlikust väga detailselt kirjeldatud veristatud naistelaipade laiemale publikule edastamise suhtes. Aga nagu ma oma krimpsus ninaga kaasvaatajalegi seletasin - selle romaani/filmi (sest antud juhul lõid mõlemad naelapea pihta, film võibolla isegi veidi paremini, sest väga pikkade firmanimede loetelu särgi, sokkide, pesu, kingade ja ülikondade kirjeldamisel pole siiski nii hästi edastatav raamatus kui pildis) iva ei peitu mitte ühe blaseerunud ärimehe vägivaldsete impulsside detailkirjeldustes, vaid vastuses küsimusele, miks ta seda teeb.

Kas Patrick Bateman on üleüldse Patrick Bateman ja kas kolleeg, kellele ta noa selga lõi (või kelle maha lasi, ma ei mäletagi täpselt), on tõesti just see, ei oma tähtsust, sest tänapäeva trendide ja rõivafirmade viimase rööke järgimise võidujooksus hingeldavad inimesed näevad ju tegelikult üpris ühesugused välja. Ilmselgelt põhjustab sellisele inimesele tohutuid komplekse, kui kellegi visiitkaardi font tundub olevat stiilsem või on uudsem kui selle inimese visiitkaart.

Just selline rahast küllastunud, hästiriietatud, sisutu elu viib Batemani ahastuse äärele ja tekitab temas ägedat kihku vägivallatsemiseks - enamasti toime pandud naistega, keda eelnevalt alandatakse ja pigem masturbatsioonivahendina kasutatakse: Bateman vaatab ja hellitab akti ajal vaid heakskiitvalt oma biitsepsi, mitte partnerit. See mees pole emotsioonideks võimeline - muusika, hingestatud organismi, tükeldab ta täielikult teooriaks ja faktideks, pidades oma kaaslastele enne nende kõrvaldamist sisukaid loenguid kaasaegsetest albumitest. Kas tegu on tõesti kaasasündinud - või siiski ühiskonna mõjul tekkinud haigusega?

Et tänapäeva ühiskonna patoloogiline kloonlik sundus kõiki neid uusi ja põnevaid asju tingimata omada kellegi mõistuse niivõrd äärmuslikku kohta viiks, on muidugi äärmuslik lahendus. Aga ilmselgelt on tegu valusa tõega ja seetõttu arvan, et "Ameerika psühho" on vägagi vajalik raamat meie sajandi inimesele.

Ka mina kannatan selle sunduse all, kuigi kontrollitult. Ilusate asjade omamine parandab enestunnet, isegi kui neid ei kasutata. Oh kui paljud naised paitavad reeglipäraselt kingapaari, mida nad vaid mõned minutid oma elust reaalselt kannavad.


Krachti "Faserlandi" (1995) on heatahtlikult Ellise plagiaadiks nimetatud. Tegu on meessoost minategelasega, kes rändab mööda Saksamaad, põigates mõtetes vahepeal välismaal toimunud minevikuepisoodidesse ja peamiselt jälgib erinevaid pidusid, teeb teravmeelseid märkusi erinevate saksa linnade ja nende naiste ja meeste ning nonde riietuse kohta, proovib narkootikume ja saab ühe sõbra huku tunnistajaks.

Ka "Faserlandi" idee on näidata, kui blaseerunud ja sisutu on kogu see suur uimane pidu - mulje räigestamiseks kirjeldab ta keldris vedelevaid naisi, kel süstal jalas, ja purjus homoseksuaale, kes teda vägagi vulgaarselt võrgutada üritavad.
Ka minategelane ise on moraalselt tume kuju - küll mõtiskleb ta ikka ja jälle, kui kurb ja mõttetu selline elu küll on, ja igavleb end ühest linnast teise, ühest taksost järgmisesse, aina taksojuhtide tausta ja mõttemaailma üle spekuleerides - aga mingeid suuri muudatusi ei endas ega teistes ta ei põhjusta.


Popkirjandus 50ndatel ja 60ndatel, eesotsas USA biitnikega, oli omal ajal poliitiliselt kriitiline ja olugigi et tüüpinimesed ka pidevalt purjutasid ja mööda maad ringi rallisid, Kerouaci ja Burroughsi tegelased, kes kõike tarbivad ja üpris rahatud on, suure Gatsby värskelt pressitud ülikond on neil rebenenud ja nagu Salingeri "Kuristik rukkis" - ka nemad vedelevad kusagil, mõtiskledes elu üle järgi.
90ndate popkirjandus on erinev - poliitiliselt apaatne ja taas pressitud ülikonnas, kuid sama hüpohondriline. Popkirjanduse kutsehaigus on depressioon, 90ndatel on lisandunud buliimia - tänapäeva tabloidides täiusliku kaalunumbri (eelduslikult on see siis null - null isiksust, null ambitsioone, nullintelligents ja pulgakommipeaga keha) poole püüeldes naised on aga popkirjanduses tagaplaanile jäänud, siinne kriisiobjekt on mees. Alati räägivad mehed, huvitaval kombel nii 50ndatel-60ndatel kui ka 90ndatel.


Ellise kirjandus on niivõrd kaunis, kuna näitab mittenõrganärvilisele (nõrganärvilised, lugege parem midagi muud), kuidas individuaalsus kaob ja kuidas ka kõige kohutavam psühholoogiliselt väärastunud appikarje (Bateman räägib kulminatsioonitelefonikõnes oma advokaadile ajude söömisest) ei tekita absoluutselt mingit emotsiooni ega vastukaja. Selline on meie ühiskond. Vot.

"Faserland" on seedimisele veidi kergem ja sisaldab neile, kes Saksamaa sündinud ei ole, kuid rohkem kui ühes selle maa linnas aega veetnud, väga huvitavaid ja teravmeelseid märkusi ja tematiseerib veidi pehmemal viisil seda uimastatud pidutsejate kampa.


50-60ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja reisile läbi spontaansete seikluste, mõnikord armetuna tunduvate, kuid alati geniaalsete meeste seltsis paneb ta mõtlema selle üle, mis võiks olla tähtis ja miks ühiskonna heakskiit sellesse loendisse ei kuulu, aga toob esile oma reeglitega maailmas elamise plussid ja miinused.
90ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja ilusale people ilusate inimeste ja ilusate kokteiliklaasidega, aga tuletab peo viimase kolmandiku alguses meelde, et hommikul ootab pohmell. Ja tervameelsust ja intelligentsi on sellises raamatus rohkem kui arvasin.


Kahjuks pole "Faserland" eesti keelde tõlgitud, saadaval on aga Krachti järgmine poleemikat tekitanud romaan "1979", mida tasub ka lugeda. Tegu on väga ärritava teosega.
Saksamaal peetakse Krachti muide nii 90ndate popkirjanduse voolu alustajaks ("Faserland" 1995) ja lõpetajaks ("1979" ilmus 2011, hetk enne septembrikatastroofi New Yorgis).

Popkirjandus aga on miski, mis ehk tõesti nooremale lugejaskonnale rohkem huvi pakub, kuid oma sisus sugugi nii pealiskaudne ei ole, kui liigitus ütleb.
Kerouac, Burroughs, Ginsberg, Salinger ja hiljem Ellis, Hornby, Welsh, Saksamaal Kracht, Stuckrad-Barre, Sibylle Berg jne... on kõik soovituslikud, värsked, torkivad ja pinna alla jõudvad, lärmakad, omanäolised ja oma reegleid kehtestavad Autorid, suure tähega.
Seega, sukeldumine tugevalt soovituslik!

Daniel Kehlmann: "Maailma mõõtmine" (Die Vermessung der Welt, 2005)

Tahan seekord nimekirjaväliselt rääkida saksa uusimast kirjandusest, mis ka Eestis populaarsust kogunud, nimelt Daniel Kehlmanni romaanist "Maailma mõõtmine".

2005. aastal ilmunud teos sai väga kiiresti populaarseks nii Euroopas kui Ameerikas ja oli juba järgmisel aastal maailmas enimmüüdud raamatute nimekirja esimene printsess. Samuti on Kehlmann hurraaga lisatud koolide lugemisnimekirjadesse, kahes liidumaas on lõpueksamil kohustuslik romaan läbi töötada.

Millest tuleb selline populaarsus ja kas Kehlmann on kirjanikuna tõesti nii palju väärt?

"Maailma mõõtmine" on nagu Kehlmanni lühijuttude kogumik "Kuulsus" kogunud nii positiivset kui negatiivset kriitikat. Tegelaste ja sündmustega olla romaanis liiga ajalooliselt lõdvalt ümber käidud, saksa ajalugu langevat liigse pilamise ohvriks.

Laialdasest negatiivsest vastukajast kõlavad positiivsed hääled siiski üle, ja isiklikult tooksin esile järgenvad põhjused:

Huumor. Olgugi et Kehlmanni ettekujutus Saksamaa tähtsaimatest paikadest ja isiksustest on väänatud faktidega täidetud, toob esile matemaatik Carl Friedrich Gaußi ja Alexander von Humboldti piinlikud inimlikud vead ja ei näita neid kogu nende teaduslike saavutuste hiilguses, teab lugeja raamatu algusest peale, et tegu on humoorika portreega ja naerab rõõmuga tegelaste ebaõnnestumiste üle, heatahtlikult. Pingete maandamine priske naerupahvakaga - sest romaan on küllaltki seiklusrikas - on Kehlmanni pärusmaa ja teeb lugemise vägagi nauditavaks.

Seiklus. Mõlemad tegelased avastavad ja "mõõdavad" maailma omal viisil - Humboldt dšunglis eksootilisi taimi ja loomi uurides, Gauss kodus tähti jälgides ja taevast mõõtes. Olgu, Gauss reisib mingil hetkel ka Venemaale - ja toob nendel lehekülgedel lugejani omamoodi Tacituse Germaniat pilava reisikroonika -, on siiski Humboldt see, kes tiigrite ja vaimudega silmitsi seisma peab. Pinge katkeb harva.

Eksistentsialistlik-filosoofiline perspektiiv. Siin toovad saksa teadlased paralleele Hesse "Narzißi ja Goldmundiga", kellest üks leiab tee iseenese juurde kloostris elades ja teine reisib läbi maailma, kuni lõpuks vanaduspõlves koju naaseb.
Alatine küsimus on, kumb kahest mehest rohkem maailmast kogeb, kas see, kes kõike näpuga katsuma tormab ja loodust seletada, uurida ja mõõta-kaaluda üritab, või see, kes küll oma aias vaatlusi teostab, aga pilgu palju kaugemale suunab, kui tema sõber eales sammud seada saaks? Kas tuleks elada, eesmärgiks maailmas nii palju ringi reisida kui võimalik, või on samaväärsed ka väikeses ringis elatud aastad? Kas (elu-)kogemusi on võimalik saada raamatutest, või on nad ainult kogemuslikul tasandil täisväärtuslikud?

Ja lõpuks muidugi didaktiline sõnum - seikluslik tegevusliin näitab noorele lugejale teadlasekarjääri kui midagi väga põnevat ja tekitab seega huvi teadlaseks saamise vastu, lisaks sellele joonib "Maailma mõõtmine" alla mõlema teadlase uskumatud edusammud ja nende isiksuste tähtsuse inimkonna lõputus püüdluses maailma mõista ja "mõõta". Küll naljaga pooleks, aga ka see sõnum kumab lõpuks läbi ja on teose keskmes.


Kokkuvõtteks tahaksin samuti veelkord toonitada, et "Maailma mõõtmine" on vägagi nauditav, humoorikas, põnev ja mõtestatud teos ja kuna on olemas ka eestikeelne tõlge, soovitan soojalt see läbi lugeda.

55. Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit, 1932)

Prantsuse kirjanik Louis-Ferdinand Celine'i 1932. aastal ilmunud romaani "Voyage au bout de la nuit" ("Reis öö lõppu") räägib Esimesest maailmasõjast, sõjajärgsest Pariisist, Aafrikast ja on õõvastav selle sõna parimas tähenduses.

Romaani "kangelane" Ferdinand Bardamu ühineb spontaanselt sõbraga kohvikus lõunalauast möödamarssinud pataljoniga, elab üle nii sõja kui selle psühholoogilised haavad, reisib Aafrikasse, et seal oma õnne leida, kohtub oma teisikfiguuri Robinsoniga ja elab koos tollega koos Pariisis arstitööd tehes.

Bardamu tunnistab ise, et pole kuigi väärtusliku mõistusega ega julgusega õnnistatud - sõjas käitub ta argpükslikult ja inimesi võlub neid meelitades ja nende halbadelt omadustelt oskuslikult tähelepanu hajutades.
Tegu pole sümpaatiat ega empaatiat äratava tegelasega ja tema pessimistlik-küüniline maailmavaade näeb naisi kui pragmaatilisi olevusi, kelle tuppe on peidetud külm-kalkuleeriv armastuseplaan ja oma ema kui koera, kes niutsub kutsikate juuresolekul liig emotsionaalselt.

Maailm on kole koht, inimesed ei ole ilusad ja head ja mida rohkem Bardamu neile naha alla ronib, seda eemaletõukavamaks nad muutuvad - naised jätavad ta maha puuduva ambitsiooni ja sõjakangelaslikkuse tõttu, hiljem arstikambris lebava keha vagiina on liig verine, et sest rõõmu tunda...

Tõsi - Celine pole igaühele ja teda tunnistatakse ülemaailmselt rohkem kuulsust kogunud Sarte ja Camus' motivaatoriks ja eeskujuks. Bardamu maailm koosneb isekatest või koledatest või rumalatest inimestest, kaasa arvatud ta ise. Tema - põhjendatud - argpükslikkus sõja suhtes väljendub kohati koomikas - prantsuse trikoloor tekitab temas õhinat vaid kord elus, mähituna luulet ette kandva naise talje ümber.

Kuid nagu New York Times Celine'i tunnustab: see raamat on nagu LSDd tarbinud La Rochefoucauld, täidetud aforismide, kavalate metafooride, tähelepanekutega elust sellisena, nagu ta on - olgugi et kohati väga küünilises ja enamasti antiroosilistes toonides maalituna.

Oma mõttesügavuse, tabavuse ja detailtähelepanu poolest tundub "Reis öö lõppu" nagu pärlikast - Bardamu kirjeldab naisi küll kui vägivallasõltlasi ja mehi kui argpükse või rumalpäid ja kogu tema maailm on täidetud haiguste, vägivalla ja erinevate kehavedelikega, kuid millise ebatüüpilise vaatenurga ta lugejale avab! Millise mitmekesisusega on nõnda ebameeldivaid asju võimalik kirjeldada ja millise kavalusega on kaunina tunduvat münti võimalik ümber pöörata!

Celine ei jäta suhu kindlasti mitte magusat maiku, kuid pähe nii palju häid mõtteteri, et tuleb pärast lõpetamist otsast alata.

54. Hans Christian Andersen: Fairy Tales and Stories

Avastades taani muinasjutuvestja H. C. Anderseni oma saja raamatu nimekirjast, otsisin alguses ja vendade Grimmide nime ja imestasin, et Andersen neist tähtsam on.

Ilmselgelt on saksa keeleruumis viibimine mind lihtsalt liigselt mõjutanud, sest Andersen teenib ära palju rohkem kiitust kui vennad Grimmid ja rahvusvaheline lasteraamatupäev (2.4.) on põhjusega paigutatud Anderseni sünnipäevale.

Esiteks on Andersen enamiku oma (muinas-)juttudest ise välja mõelnud - tulenevalt üpris õnnetust lapsepõlvest põgenes kirjanik hea meelega fantaasiamaailma ja pani hiljem kirja kõik need lood rääkivatest kööginõudest ja loomadest, kangelastest, kes kannatavad ja hiljem õnnelikuks saavad. (Võrdluseks adapteerisid Grimmid enamiku oma jutupagasist kas suuliselt ülekantud lugudest või prantsuse ja itaalia jm. allikatest, enamasti lisades moraalse-esteetilise "lapseluku" ja õnneliku lõpu.)

Teiseks on Anderseni jutud täiesti ainulaadsed, Andersenile kuulub - vähemalt Euroopa võtmes - nn. unhappy ending. Väike merineitsi ei abiellunud originaalversioonis oma printsiga, kuigi Pöial-Liisile see õnn osaks sai. Lapsed pääsesid Lumekuninganna käest, kuid kuusepuu põletati.

Surmast ja kannatustest rääkivad jutustused, kus lapsed väsimatult läbi metsade jooksevad ja kus puud, loomad-linnud ja tulekivi rääkida oskavad, on küll lastele mõeldud ja põnevate, fantastiliste seiklustega pikitud, aga religioosse-spirituaalse tasandi ja õppetunni leiab neist igas vanuses lugeja.


Just selles peitub Anderseni võlu - tema lugejat, kes on laps, koheldakse kui täiskasvanut (olgu, peaaegu, seksist siiski otseselt juttu ei ole, aga see ei huvitagi Anderseni lugejat, on tähtsamaid asju elus) ja ei säästeta ei õnne ega õnnetuse kirjeldustest - ta õpib, milline võib elu olla, kohkub võib-olla õnnetu lõpu eest, aga küsib eneselt miks? ja saab targemaks.

Täiskasvanu aga leiab võimaluse põgeneda imelisse muinasjutumaailma, mis kunagi liiga lapsik ega utoopiline ei tundu - muidugi vaid neile, kes usuvad, et maailmas siiski on natuke hästi peidetud võlujõudu.

Seega ei imesta ma, et kui Grimmid tol ajal neile tundmatu Anderseniga tutvusid ja tema autoriloengus aega veetsid, arenes meeste vahel sõbralik, austav suhe.

Kui teil on halb tuju, lugege Anderseni! Ta ravib imepärasel moel. Ja tuletab meelde, mis on elus tähtis.

53. Halldor K Laxness: Independent People

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.

52. Naguib Mahfouz: Children of Gebelawi, Midaq Alley

Naguib Mahfouz on Egiptuse kirjanduse pärl. Kirjanik on avaldanud rohkem kui 30 romaani, üle 300 lühijutu, filmistsenaariume ja näidendeid. 1988. aastal pälvis Mahfouz Nobeli kirjanduspreemia.

Lükkasin end oma nimekirjas taas oodatud järjestusest veidi eemale, kuna sõber kinkis mulle romaani Midaqi põiktänavast ja avastasin Mahfouzi hiljem oma planeeritud autorite seast, mispeale otsutasin ka 'Gebelawi lapsed' läbi lugeda.

Mahfouzi looming on läbinud mitmeid faase: ta on kirjutanud triloogia romaanidest, mis käsitlevad Egiptuse ajalugu, plaan oli kirjutada 30-köiteline Epopöa. Samuti läbib tema teoseid poliitiline niidistik, üks põhiteemasid on türannia kukutamine ja vastupanu allasurumisele.

Midaqi põiktänavat kirjeldab Mahfouz ise kui oma maailma, millesse lugejal on võimalik piiluda, ja kes Kairos käinud, saab kergesti tänavapildi silme ette manada. Olgu, tänavatel tiirlevad inglise sõdurid ja aasta on '74, aga tuttavad hääled ja lõhnad ja inimtüübid läbivad Midaqi põiktänavat.

See romaan, millest muide on vändatud filmivariant, mis leiab aset Mehhikos, peaosas Salma Hayek, jutustab armastusest ja olelusvõitlusest, sõprusest ja uhkusest, toob lugejani noore neiu ja noormehe saatused, näitab, kuidas elu üht soosib ja teist mitte. Tegu on üpriski tüüpilise lugude põimikuga, kuigi Mahfouzi ilustamata kirjeldused ja kohast tingitud euroopa lugejale kurioossena tunduv kulminatsioon (kuigi üldinimlik külg on sama kaalukalt esindatud ja kaunilt kirjeldatud) asja omasuguseks teevad. Kerge lugemine, kõigile soojamaaarmastajatele soovitan... jah, soojalt.

Gebelawi lapsed on aga midagi sügavamat ja mitmekihilisemat ja väga tugevalt intertekstuaalne nn. pühade raamatute suunas, sümboolselt paralleelne. Tegu on erinevate lugudega noortest meeestest, kes oma tänava hirmuvalitseja vastu astuvad ja vaesuses virelevale rahvale võrdsust toovad, kes tarkuse, kes vägivalla ja kes tol ajal maagilistena mõistetud vahenditega. Kogu tegevust vaatab suurest majast pealt Gebelawi, kõigi ümbruskonna inimeste esiisa ja müstiline kuju, kelle üliinimlik eluaeg pea kogu raamatut läbib.

Erinevad tegelased, kelle elulugude paralleelideks on Mooses, Jeesus ja Muhammed, nende kõrval seisvad naised, kriitiline pilk soorollidest vormitud ühiskonnakorraldusse ja vägivaldsesse võimukehtestamisse moodustavad vägagi tugeva, traagilise ja inspireeriva portree Kairo kitsaste tänavate mikrosüsteemidest.

Eriti viimaste kuude kontekstis on hea lugeda midagi, mis kirjeldab kaua allasurutud inimeste vabastamist eluaegsest ikkest.

Maailma usunditest huvitujale on Gebelawi lapsed väga leidlik lugemisvara, kuigi Mahfouzi sõnum erinevate religioonide kohta, olgu Gebelawi ise siis sümboolne Jumala või üldiselt religiooni jaoks, on küsitav, kas positiivse või negatiivse alatooniga, mistõttu romaan omal ajal (1959) ka kõvasti kriitikat ja ärritust põhjustas.

Kellele aga meeldib lugeda meestest ja naistest ja suhtest ja samal ajal eksootilisse paika jalutama minna, sobib Midaqi põiktänav paremini.

Kokkuvõtteks soovitaksin igaühel leida oma riiulisse vähemalt üks Mahfouzi romaanidest.