Romeo and Juliet, Romeo ja Julia ning Romeo und Julia

Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.

Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.

Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.

Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.

Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.

Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.


Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.

Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.

See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.

Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.

Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?

Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.

Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.

Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.

16: Thomas Mann: Buddenbrooks

Buddenbrooks was Thomas Mann's first novel, published in 1901 when he was twenty-six years old. The publication of the 2nd edition in 1903 confirmed that Buddenbrooks was a major literary success in Germany.

It portrays the downfall (already announced in the subtitle, Decline of a family) of a wealthy mercantile family of Lübeck over four generations. The book is generally understood as a portrait of the German bourgeois society throughout several decades of the 19th century. The book displays Mann's characteristic detailed style, and it was this novel which won Mann the Nobel Prize in Literature in 1929.


Ühest küljest on imestusväärne, et 26-aastane inimene sellise tohutu mastaabiga on võimeline kirjutama ja kirjeldama südantlõhestavalt noorte naiste ja vanade meeste siseelu. Samas on väga hea, et Buddenbrooks Manni varajasse loomingusse kuulub, sest tema tohutult väljapeetud filigraanne-kaunis stiil ei ole veel nii kaunis, et kurnaks - küll rikka maitsebuketiga, aga mitte maitsepungasid lõhkav.

Kaupmeeste suguvõsa, Buddenbrookide tõuse, mõõnasid ja lõplikku kustumist ajalooannaalidest võib lugeja huvi ja põnevusega jälgida, kaasa elada Antonia Buddenbrooki noorusele, taltsutamatusele ja siiski oma elu ainsast armastusest loobumisele perekonna õnne nimel. Ja on kurb jälgida, kuidas tema pidevad katsed end perekonna au ja hiilguse nimel ohverdada ja seeläbi kasu tuua täielikult luhtuvad, kuidas ta üksi maa peale seisma jääb ja kurbusega oma minevikku ikka ja jälle läbi ketrab.

Ka Thomas Buddenbrook, tema vend, kes viljaga äritseva firma "Johann Buddenbrook" uuele õitsengule viib, annab perekonna hiilguse nimel oma nooruse ja jõu ja näe, firma õitsebki, kuni Thomas... ma ütleksin, ronib liiga kõrgele, ja edu ja prestiiž teda lihtsalt sööma hakkab ja Thomas üpriski noorelt sureb ja koos temaga ka firma.

Ja siis muidugi väike Hanno Buddenbrook, nii erinev oma kaupmehest esiisadest, muusikaliselt andekas, õrna hingega ja kaunite silmadega, kes meheikka ei jõuagi..


Tegemist on kurvameelse pildiga saksa kõrgematest kodanluse kihtidest läbi 19nda sajandi, nagu Vikipeediagi ütleb. Ja nende inimeste kannatused, rõõmud, mured ja hirmud on hästi kirja pandud - me mõistame neid, me elame ja tunneme neile kaasa. Aga kuna tegemist on inimestega, kes ohverdavad ilusa hingega (kuigi veidi lihtsameelse ja jäädavalt lapsiku) naise õnne perekonna prestiiži nimel (asi pole rahas) ja ei toeta noort poissi, kes klaveril võlutrikke suudab teha, vaid mõtlevad pidevalt vaid firma õnnele ja leiavad, et elu mõte on igaveseks kadunud, kui firma peab vähegi kannatama, ei saa ma neid mõista. Thomas Buddenbrook loeb oma viimastel päevadel metafüüsikast ja saab isegi aru, et ei küüni selle mõistmise ülima tasemeni, sest nende perekond pole intelligentide hulka kuuluv, vaid lihtne, kuigi heal järjel kaupmeeste suguvõsa. Kõik reeglid ja konventsioonid, mida selline ühiskond enesega kaasa toob ja millise põlgusega suhtutakse luuletajatesse ja haritlastesse - juristid ja arstid muidugi välja arvata -... kõik see kahandab mu arvamust Buddenbrookide perekonnast mitme vaksa võrra.

Jään neutraalsele seisukohale.

Khaled Hosseini: The Kite Runner

Taasalanud tihedast kooligraafikust tingituna viibib selle nädala tavapostitus järgmise nädalani ja võimalik, et ka järgmisel nädalal hoopis ekskursi teen. Aga üllatused on ju toredad!

Tahan seekord avaldada oma siirast kurbust Khaled Hosseini Kite Runnerist tehtud filmi ebaõnnestumise üle. Olen lugenud mõlemaid Hosseini raamatuid - The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns - ja mõlemad joonistavad sügavates toonides kirkate värvidega portreed inimeste saatusest Afganistanis Talibani terrorirežiimi ajal ja põgenemistest USAsse ja Pakistani. Raskustest, mida nende inimeste elud sisaldavad ja kuidas nad ennast pidevalt ületama peavad ja kannatused, mida terror ühe inimese maailmas ja terve riigi kontekstis põhjustab.

Hosseini stiil on niivõrd ilus ja siiras ja sügav ja hingestatud, et ilmselgelt ei taba ükski Hollywoodi film tema meeleolu nii nagu raamat ise. Aga sellest hoolimata oleks film võinud siiski natuke põhjalikumalt süžee laialilaotamise ja karakterite arenguga tegeleda. Pikkus 2:07 on küll veidi rohkem kui tavafilmi 1:43, siiski tuleks sellise raamatu filmiversioonile tunduvalt rohkem minuteid pühendada. Sügavusest jäi kõvasti puudu. Hollywoodilik element valitses autentsust.
Isegi süžee järgimisest polnud filmitegijad täielikult kinni pidanud. Näitlejad - lastena mängituna tegid näitlejad väga head tööd, olid ka täiskasvanud osatäitjad võibolla isegi täiesti andekad, aga film ei andnud neile võimalust oma siseelu piisavalt rikkalikult ekraanile tuua. Oleks võinud olla rohkem dialoogi võibolla.. võibolla lihtsalt filmi tempo aeglasem.. aga midagi ja ilmselt mitmuses jäi filmist puudu.

Filmi kesisusest hoolimata soovitaksin kõigile, keda Lähis-Ida/Kesk-Aasia lugu ja sealsete inimeste mõttemaailmad ja ühiskondlikud tõekspidamised huvitavad, Hosseini loominguga tutvuda sest lisaks inimlikule ja ajaloolisele tasandile leiab sealt vägagi huvitavaid kultuurilisi kilde.

Hosseini lugeja ei tohi karta silma vaadata julmale, hingetule inimesele ja peab samas võimeline olema siiralt naeratama kõigi väikeste rõõmude üle inimese elus, kelle jaoks luksus hoopis midagi muud tähendab kui lääneühiskonna inimesele. Ja oma erinevuses - Kite Runner räägib üldjoones meeste, A Thousand Splendid Suns naiste maailmast - moodustavad nad ilusa terviku, seega soovitan vägagi tugevalt mõlemad kätte võtta.

15. Fyodor M. Dostojevski: Idioot

The Idiot is a novel written by 19th century Russian author Fyodor Dostoyevsky. It was first published serially in Russky Vestnik between 1868 and 1869. The Idiot is ranked beside some of Dostoevsky's other works as one of the most brilliant literary achievements of the Russian "Golden Age" of Literature.

Dostoyevsky's motives for writing The Idiot stem from his desire to depict the "positively good man". This man is naturally likened to Christ in many ways. Dostoyevsky uses Myshkin's introduction to the Petersburg society as a way to contrast the nature of Russian society at the time and the isolation and innocence of this good man.


...ja miks õigupoolest peetakse idioodiks vürst Mõškinit, mitte kogu seda ülejäänud imbetsillide kampa, kes teda ümbritseb, jääb minu lõplik küsimus seisma.

Imeilusad ja pingest pakatavad armastuslood, võitlus enese ümbritsevale ühiskonnale selgitamise pärast - sest vabandada ega assimileeruda ta ei tohi, ei iial, see vaene rüütel, sest ta on imeilus nii nagu ta on! - ja illustreerivad vestlused poliitikast, filosoofiast ja "naisküsimusest" täidavad Idioodi lehekülgi.

Vürst Mõškin kannatab epilepsia all, mistõttu teda idioodiks peetakse. Kuna ta oma emotsioone tihti kontrollida ei suuda ja samuti enam-vähem võimetu negatiivset arvamust kellestki omama, peavad teda ümbritsevad inimesed teda idioodiks. Aga tegelikult on ju tegemist lihtsalt üdini hea inimesega, mitte ainult vaese, vaid v a l g u s e rüütliga. (Visuaalsed esiletõstmised stiilina on siinkohal mõjutatud Dostojevski enda poolt, üritan mitte liialdada.)

Armastuskolmnurk Rogožini, vürsti ja Nastasja Filippovna vahel veab ennast siia ja sinna, kuna Nastasja mitte otsustada ei suuda, kellele minna. Tegelikult on ta ju metsik lind, kes vaid vabadust soovib, aga ometigi kusagilt sisse kodeeritud mõttega, et tuleb mehele minna, kuigi tal varandust küllalt on? Mingil moel armastab ta mõlemaid ja see teda võibolla visklema ajabki. Või siis meeldib talle lihtsalt idee, et keegi teda armastab ja selle paistel enese soojendamine tõmbab teda nii ühe kui teise poole... igatahes valib ta valguse asemel pimeduse ja seetõttu leiab ka oma õnnetu lõpu.

Aglaja, kes vürsti küll algusest peale armub ja nähtavalt, vintsutab ja väntsutab teda edasi-tagasi, sealjuures laseb Mõškin enesega kõike teha. Armastusest. Aglaja näeb temas kedagi, keda võiks armastada, vajab aga kedagi, keda samal ajal austada ja kes teda taltsutada suudaks, mistõttu ta vürsti lõputult piinab. Vürst aga oma isiklikus armukolmnurgas otsustab selle kasuks, kellel teda rohkem vaja on.

Võrdlus Jeesusega on siinkohal täiesti asjakohane, kas või mõeldes vihjele Rogožini majast, kus ripub Hans Holbeini koopia Kristuse kannatustest. Vürst armastab kõige rohkem neid, kes langemisele kõige lähemal ja käitub pigem kui omakasupüüdmatu halastaja. Seltskond tema ümber aga on kahepalgeline, omakasupüüdlik ja konventsioonidest läbi imbunud. Muidugi lüüakse vürst mitmekordselt risti. Oskab ta ju kõige paremini... iseennast alandada, teisi ülendades.


Ajastule kohaselt koheldud epilepsiahaige oleks tänapäeval normaalne ühiskonna liige. Kui keegi on aga liiga impulsiivne, peletab ta teatud tüüpi inimesi endast eemale. Teatud tüüpi inimesi jällegi tõmbab ligi. Mina ei saaks vürst Mõškini vastu tunda muud, kui armastust.

Nagu Dostojevski puhul ikka, seatakse lugeja ette hunnik probleeme, mille üle mõtiskleda. Kuritöö ja Karistusega võrreldes - mida ma siin sugugi pikemalt ei ürita, sest need kaks on täiesti omaette ökosüsteemid (ühendavat ühiskonnakriitikat välja arvates), kuigi ajaline vahe vaid kolm aastat (täiesti uskumatu produktiivsus tegelikult, aga sellise elu puhul nagu Dostojevskil ei imesta ma siiski, et tal oli vaja hunnikute kaupa enesest välja kirjutada) - on tegemist eludega, mis kõik tupikus, regressioonis ja õnnetult lõppevad. Aga just kuna tegelased madalpunktis lõpetavad, jätab see lugeja unistavalt mõtlema, mis oleks, kui...


Idee vürst Mõškini sugusest inimesest on surematu ja imekaunis (sans epilepsia muidugi). Mis aga päriselt, raamatu reaalsuses ja ilmselt ka tänapäeva reaalsuses, selliste inimestega juhtub, kui ta oma hinge lihtsalt maailmale avab, on nukker.

Sellest hoolimata, lugege siiski, lugege ja nutke vürst Mõškini pärast!

14. Fyodor M. Dostojevski: Kuritöö ja karistus

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.


Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.


Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.


Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.

Bram Stoker: Dracula

Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.


Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.

Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.

Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.

Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.

Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.


Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D


Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.