14. Fyodor M. Dostojevski: Kuritöö ja karistus

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.


Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.


Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.


Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.

Bram Stoker: Dracula

Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.


Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.

Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.

Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.

Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.

Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.


Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D


Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.

13. Alfred Döblin: Berlin Alexanderplatz

Berlin Alexanderplatz is a novel by Alfred Döblin, published in 1929. The story concerns a small-time criminal, Franz Biberkopf, fresh from prison, who is drawn into the underworld. When his criminal mentor murders the prostitute whom Biberkopf has been relying on as an anchor, he realizes that he will be unable to extricate himself from the underworld into which he has sunk.

The novel is set in the working-class neighborhoods near the Alexanderplatz in 1920s Berlin. Its narrative style is reminiscent of James Joyce. It is told from multiple points of view, and uses sound effects, newspaper articles, songs, speeches, and other books to propel the plot forward.


Montaazhistiiliks nimetatakse Döblini romaani struktuuri. Räägitakse montaazhi erinevustest filmi, raamatu ja muusika tasandil, mis üksteisest täiesti erinevad.

Olen Berlin Alexanderplatzi filmiversioonis näinud ja nüüd ka Döblini kirjanduslikku saavutust kogenud. Ei ole Berlin Alexanderplatz igaühele, sest protagonisti kurba saatust ja võimetust suurlinna olelusvõitluses peale jääda kuulutab juba romaani esimese osa algus. Kurjategijad, lehemüüjad, prostituudid, alkohoolikud ja nende tuttavad täidavad Döblini maailma ja muudavad selle kogemise üpris rusuvaks, sest selline on suurlinna reaalsus ja ellu jääda, nagu Franz Biberkopfi näide tõestab, tihti võimatu.

Stiiliküljest vaadates on tegemist meistriteosega - kuidas raamat on võimeline suurlinna meeleolu narratiivi pikitud piltidega täiesti autentselt edastama ja tekitama lugejas tunnet, et ta tõesti viibib parasjagu Berliinis, Alexanderplatzil, suitsustes kõrtsides või trammis, on uskumatu. Aga kuna linna on kujutatud deemonlikku ja inimest allakäiguteele vedava olendina, pole selles kirjelduses midagi ilusat.

Kui autori hoiatust, et see raamat õnnelikku lõppu ja rõõmsameelseid idüllilisi hetki ei luba, vaid ühe mehe allakäigust räägib ja seda ilustamata vormis, tõsiselt võtta ja sellest hoolimata suuta huviga lugeda, on Berlin Alexanderplatz tõsiselt hea kogemus ja jätab kindlasti sügava jälje. Aga kergelt masenduvale lugejale toob Döblini meistriteos kindlasti eelkõige kapaga morni meelt.

12. Anton P Chekhov: Selected Stories

Lugesin tšehhovi "Humoorikaid jutustusi", mis on koostatud kogumike "Valitud teosed" ja "Novelle ja jutustusi" alusel.

Tšehhovist:
Anton Pavlovich Chekhov (1860–1904) was a Russian short-story writer, playwright and physician, considered to be one of the greatest short-story writers in the history of world literature. His career as a dramatist produced four classics and his best short stories are held in high esteem by writers and critics.Chekhov practised as a doctor throughout most of his literary career: "Medicine is my lawful wife", he once said, "and literature is my mistress."


Ja oma koha parimate seas on Tšehhov ära teeninud, sest olles tuttav inimese anatoomia ja füsioloogilise ehitusega, oskab ta ometigi nii hästi väikeseid nüansse iseloomudes tabada. Justustused on kirjutatud kergusega ja lendlevalt ja on mõnusad lugeda, samal ajal on neisse aga põimitud sügavust ja kurbust, mida mõnikord esmapilgul ei märka.

Üksikanalüüsi ma ei laskugi siinkohal, sest usun, et igaühel on üks jutustus, mis lemmikuks jääb ja Tšehhov meie jaoks väga tuntud ja loetud nimi ja autor. Naerda, mõtiskleda ja vaimustuda annavad tema jutustused võimaluse igaühele.
Suurepärane kirjanik.

Georg Heym: Der Irre

"Der Irre" ehk "Hull" on üks kahest Georg Heymi kuulsaimast novellist. Autor kuulub ekspressionistide hulka ja seda on ka kohe tunda, kui novelli lugeda - on ju üks nende põhitaotlustest lugejat shokeerida ja seeläbi võimsamaid emotsioone esile kutsuda. Teine ekspressionistide omadus on kirjeldada maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu nende tegelane seda näeb ja seeläbi tema silmade läbi nähtu põhjal uus maailm luua. Terviklik ei ole ei välismaailm ega sisemaailm, kogu jutt edastatakse lugejale kildudena, millest täit reaalsust lõpuni kokku panna ei saa. Kuni äkilise ja mitte üllatava, aga rohkemat igatsema jätva lõpuni.

Jutu sisuks on hull, kes hullumajast välja lastakse ja kes kohe oma naise korterisse suundub, mõttega naine kättemaksuks maha lüüa - vägivalla tõttu naise suhtes ta hullumajja sattus. Kohe alguses ilmneb hullu vägivaldne kalduvus kogu välismaailma vastu ja asjaolu, et tema vaimne tervis hullumajas olemise aja jooksul paranenud ei ole. Lainetena valdavad teda loomsed instinktid, ta muutub sisemiselt loomaks ja rebib puruks alustuseks küll ainult võililli aasal, hiljem aga ka lapsi ja naisi.

Et lugu edastatakse hullu isiklikust perspektiivist, aitab lugejal veel rohkem tema pähe sisse elada. End peategelasega samastada oleks ilmselgelt liiast, sest on näha, et ta ei ole oma mõistuse peremees - aga lugeja saab järkjärguliselt jälgida, mis toimub hullu peas ja seetõttu sügavale tegevusse sisse elada.

Küsimus, mis kerkis "Hullu" lugedes - kas mees oli alati selline olnud, tehti temaga hullumajas midagi, et tema seisundit veelgi halvemaks muuta, või näitab lugu meile tema loomaliku poole järkjärgulist võitu viimase inimlikkuse üle?
Ise vastaksin, et erinevalt Maupassanti "Horlast", kus peategelane tõesti järkjärguliselt kirjeldab, kuidas ta tunneb, et kuri vaim teda haaramas on ja pidevalt jälitab, on Heymi hull nagu pealkirigi ütleb seda alati olnud ja ei pääse sellest ka kunagi välja. Ja selle vastuseni jõudes tunneb lugeja - mina vähemalt - veel tugevamaid emotsioone, olgu need siis vastumeelsus või kaastunne.

Loo lõpp on küll loogiline ja vabastab lugeja kaastunde ja hullu oma mõistuse(tuse) kütkest, on aga väga lõplik lõpp ja sellega seoses meeldis Maupassanti lahendus paremini.

Aga lõppkokkuvõttes - kui te Maupassanti "Horlat" lugesite ja see teile meeldis, meeldib kindlasti ka Heym.

Thomas More: Utopia

Kuna Saksa ülikoolides hetkel sess on ja teie pühendunud autor oma tähelepanu konspektidele suunama peab, siis järgmise raamatu muljeid mõne aja pärast.

Seniks aga eksamitega seonduvalt filosoofilist-teoloogilist-poliitilist mõtlemist selle teose põhjal, mille järgi me Thomas More'i kõige paremini tunneme: Utoopia.

Okei, paljud teist mäletavad Sir Thomas More'i (ja tema kurba saatust) ka kindlasti hiljuti teleekraanidel nähtud Jeremy Northami näolapiga Tudorite sarjast. Aga seda parem.


Utoopia (ilmunud 1516) loob pildi ideaalühiskonnast, sõna iseenesest tuleb kreekakeelsest utopos ehk mitte-koht, tähistamaks kohta, mis asub eikusagil ehk kohta, mida tegelikult olemas ei ole. More kirjutab oma reisist Flandriasse, kus kohtab Raphael Nonsensot, kes talle vaimustunult oma reisidest räägib ja Utoopia saare elu kirjeldab.

Alustuseks on selgelt tegemist kommunistliku ühiskonnaga. Marks ja Lenin võtsid More'ist suuresti eeskuju. Mis on masendav, sest More omakorda võttis eeskuju evangeeliumidest ja seetõttu tuleks nüüd Uuele Testamendile etteheiteid teha. Aga ei, kristlusel ja kommunismil on minu silmis ühist vaid sel määral, et kõike omavahel jagatakse ja et keegi puudust kannatama ei pea. Utoopia ühiskond toetab individualistlikke püüdeid ja igaühe soovi, oma andeid ja intelligentsi arendada. Välistatud on aga materiaalne hierarhia ja välimuslik eristumine - kõik elanikud kannavad nt sarnaseid riideid väikeste erinevustega olenevalt vanusest ja perekonnaseisust, kõigil linnade detailplaneering on identne.

Valitseb võrdõiguslikkus - tööl käivad ühepalju nii mehed kui naised (lapsed pannakse selleks ajaks lasteaeda), haridust võivad omandada nii mehed kui naised samaväärselt, naised võivad ka vaimuliku ametit pidada. Üpris hämmastav, arvestades raamatu ilmumisaega. Samas on siiski tegemist rangelt patriarhaalse ühiskonnaga - perekonnas valitseb hierarhia, naine allub oma mehele ja lapsed oma vanematele.

Sugudevaheline suhtekorraldus on samuti väga rangelt korraldatud, seks enne abielu on keelatud - sest kui see oleks lubatud, ei näeks noored inimesed enam abiellumisega vaeva, tsiteerides teost. Tjah. Abielu on samuti kogu eluks.

Religioonist rääkides valitseb usuvabadus ja tolerans erinevate religioonide suhtes, ei kirjeldata küll detailselt, aga vihjatakse religioonide paljususele saarel. Samas on neli põhimõtet, mida kõik uskuma peavad: Jumal lõi maailma; hing on surematu; teispoolsuses ootab meid karistus või tasu maapealsete tegude eest; on olemas jumalik plaan kogu maailma jaoks.
Kui natuke mõtiskleda, ei ole need neli täiesti piiravad. Aga kaval tuleb sellisel juhul olla oma uskumistes.

Haridus on suurima au sees, samal ajal on orjapidamine täiesti õigustatud. Surmanuhtlus puudub, küll aga ootab kurjategijaid sunnitöö. Väärismetallide kandmist peetakse lapsikuks ja uhkete riiete kandmist narruseks. Välismaailma kultuuri ja keeli ja külalisi võetakse vastu suure huviga - juhul, kui neil on jagada midagi kohalikke harivat.


Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Utoopia ühiskonnas on nii head kui halba ja kui selline saar kusagil olemas oleks, kuuluks ta maailmaaia kirevaimate taimede hulka - kuigi valgete õitega -, aga kas selline rangelt mõistuse poolt valitsetud rõõmuga igapäevaselt kohustustele pühenduvate ja naudingut ja hedonismi mitte tsikapenegi igatsevate inimeste keskel elamine minu jaoks on... kindlasti mitte.

Õigustatult pealkiri Utoopia ja jutustaja nimi Nonsenso.

Jääb aga küsimus: milliseid selle ideaalsaare põhimõtteid peaks reaalse riigi pea kaaluma üle võtta ja millistest suure kaarega mööda käima? Kui More ka oma ajast tugevalt ees oli, kas ka meil on temalt veel midagi õppida?

Soovitan lugeda ja mõtiskleda.