Päikesejänku ja sada raamatut

Sofi Oksanen: Puhastus

2012-02-01T23:57:00.001+01:00

Eesti-soome päritoluga kirjanik-kolumnist Sofi Oksaneni meelisteemadeks on ajalugu ja ühiskond. Teravad teemad pole tabu ja kontekstitruu, autentne, vürtsikas kuuluvad paslike omadussõnade nimekirja.

Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.

Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.

Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.

Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.

See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.

Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.

Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.

Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.

Lugege, kui julgete!

Paulo Coelho: Zahir

2012-01-25T22:30:00.001+01:00

Loomulikult murrab mind külmetushaigus maha just sel nädalal, mil olen lubanud kirjanduslikku aktiivsust... aga siin ma nüüd olen ja tahaksin teieni tuua ühe kauni raamatu.

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.

Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.

Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.

Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.

Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.

Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.

Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.

Olevik, Tulevik

2012-01-12T05:27:00.004+01:00

Vastupidiselt kurjadele kuulujuttudele (mida ma enesele oma kuulsusejanuhoos tegelikult vaid ise ette kujutan) või siis lihtsalt lugejate kahtlustele (mis on küll hetkel, kuid mitte pikas perspektiivis, põhjendatud) ei ole Päikesejänku teid hüljanud!

Loen hetkel Elsa Morantet ja tahan tema kohta kindlasti nii mõndagi öelda, aga kuna tegelen hetkel doktoritöö teema otsinguga, ei tule vabal ajal lugemisest töötamise kõrvalt suurt midagi välja. Küll aga olen otsast lõpuni imenud endasse kaks romaani: Paulo Coelho "Zahiri" ja Sofi Oksaneni "Puhastuse".

Esimese leidsin juhuslikult mingi teise raamatu kohta lugedes, teise kinkis mulle asendamatu, võrratu, ainulaadne sõbranna Ingel jõuludeks. Mõlemi puhul oli raske lõpetada lugemist, kuna raamatud puudutavad lugejat nii mitmel tasandil nii lähedalt. Ja mõlemad täielikult omal moel.
Sellega seoses luban järgmiseks kolmapäevaks Zahiri kohta kirjutada, ülejärgmiseks Puhastusest - ilmselt on eesti retsensioonide maastikul Puhastust lahti võetud nii- ja naapidi, aga kavatsen teisi retsensioone lugeda ja kommenteerida alles siis, kui enda oma valmis kirjutet.

Seega - on taas, mida oodata!

Samuti: Minu Magistritöö. Te tundsite huvi.

Magistritöö kujutas endast esiteks erinevate sümboliteooriate bilanssi: Goethe kirjanduse-kunsti-esteetika aspektist, C. G. Jung psühhoanalüüsi ja unenäotõlgenduse aspektist ja 20. sajandi filosoof-antropoloog Ernst Cassirer... filosoofilis-antropoloogilisest aspektist (duh, sorri).
Töö jagunes kahte ossa, millest esimene võrdles erinevaid sümboli mõiste käsitlusi antiigist tänapäevani ja otsustas lõpuks, et tegu on mõistega, mille defineerimine on pidev, hägune ja mõttetu. Iva peitub sümbolite funktsioonis, mis on alati ja igal ajal olnud ühene: edastada äratundmist, teadmist, kognitsiooni. Ükskõik, millise definitsiooni mätta otsast läheneda. Ja sellepärast võib tänaseks kõik ranged sümboliteooriad aknast välja visata. Neist pole puudust :-P

Võtsin põhiliselt Cassireri idee sümboolsetest vormidest (symbolische Formen), mille alla kuuluvad Kunst, keel, müüt, tehnika jne. Leidsin Goethe, Jungi ja Cassireri vahel ühendavaid jooni, mille järgi Cassireri sümboolsete vormide teooria paika peab ja tõin praktilises osas näitena Hermann Hesse romaanid, kus protagonistide tee enese sisemuse äratundmiseni või siis hingelise tasakaaluni viib just erinevate sümboolsete vormide kaudu. Jõudsin järeldusele, et kõigi sümboolsete vormide ühine nimetaja on vaim (Geist), sümboolsete vormide kaudu jõuab protagonist vaimse äratundmiseni ja tõin kõigis Hesse romaanides näiteid, millistes sümbolites selline vaim väljendub - samal ajal lubasin enesele üpris subjektiivselt jälgida, kui kaunis on kunstnikutüübi hingeline valamine erinevatesse kunstivormidesse ja milline indiviidist kõrgemal seisev kaal sellistel protseduuridel on. Samuti jõudsin ära mainida, kuidas Hesse protagonistide religioossed tõekspidamised ida ja lääne traditsioonid kokku traageldavad ja kuidas taustast hoolimata (olgu see siis India või Saksamaa või Inglismaa või araabia) tegelaste sisemine areng sama rada pidi sujub ja nad sama äratundmiseni jõuavad.

Järgneb töö inglisekeelne resümee:

The current role of symbols and symbol theories in cultural studies has been looked upon as questionable for quite some time. Many theoreticians assess the symbol as an outdated or uninteresting subject of research, mainly because of it’s ambivalent history and a resulting plenty of discrepant definitions.

In the nineteen-twenties, however, Cultural philosopher Ernst Cassirer caused a Renaissance in symbol studies with his concept of symbolic forms as different manifestations of intellectual energy. This theory has the potential to subsume previous symbol theories, as well as to remain a central idea in the current understanding of symbols.

The goal of this thesis is to research the status and credibility of Cassirers symbol theory. It will do so by analytically comparing it to other significant theories, i. e. of Johann Wolfgang von Goethe and Carl Gustav Jung. The practical part of the thesis will use all three theories to research the symbols of Hermann Hesse’s novels and stories. In this regard, three symbols were chosen: the primordial mother, the symbol of water and butterflies and birds as a symbol of freedom and inidivituality. An analysis of the texts will observe the possibility of grouping symbols under the categories of symbolic forms and show the function of these symbols as the function Cassirer defined to be central: to be a medium of knowledge and enlightenment. In doing so, the thesis will search to prove the significance of Cassirers theory for current research and argue in favour of the expiration of a definition of the symbol.

The word synthesis can be seen as characteristic for Hesse as well as Cassirer: both aspire to bring different parts of the world together. Hesse accomplished this in his characteristical synthesis of Eastern and Western world views, Cassirer did the same with the „Philosophy of the Symbolic Forms“ by creating the possibility of a synthesis for different fields of sciences. This thesis aims to emphasize the uniqueness of such a combination and to prove that research opportunities for the symbol are anything but outdated.

(c) Päikesejänku

Loodan, et sellega vastasin kõigi huviliste küsimustele.

Päikesejänku talveuni on möödas, hurraa!

Reaalselt kirjutan ilmselt sel aastal küll vaid kord või kaks kuus. Aga annan endast parima :-)

Peatse kohtumiseni!

Siiski pikem puhkus

2011-10-24T16:49:00.002+02:00

Sellest blogist ei saa kohe kindlasti minu eraelu kroonika (on teine blogi sellise ülesandega), aga kahjuks pean tunnistana, et kahel kohal töötamine ja pärast õpinguid potentsiaalsele töökohale asumisega seotud toimingute (kolimine) jaoks raha kokku riisumine võtab täpselt nii palju aega, et väga palju muud tehtud ei saa.

Sealhulgas pean ka mõneks ajaks raamatublogiga hüvasti jätma.

Kui kõik hästi läheb, naasen kuu pärast.

Seniks värvilist sügist!

2011-09-07T00:50:00.000+02:00

Kallid kirjandusesõbrad,
olen teid taas unarusse jätnud!

Magistritöö kirjutamine võtab rohkem aega ja unepuudust, kui arvasin.
Naasen taas septembrikuu lõpus ja siis on lõpuks aega lugemiseks. Kirjutan lõputööd Hermann Hessest, mis tähendab, et puutun hea kirjandusega igapäevaselt kokku - aga rõõmustan juba raamaturiiulis lebava üle, mis akadeemilise raadiusega kokku ei puutu.

Soovin kõigile tudengitele hüva kooliaasta algust ja jätkan Proustiga kolme nädala pärast.

:-)

62. Vladimir Nabokov: Lolita

2011-08-17T17:48:00.001+02:00

Lugesin kurikuulsa Vladimir Nabokovi 1955/58 inglise (ja hiljem vene) keeles ilmunud romaani "Lolita" esmakordselt gümnaasiumis. Temaatika oli paeluv, kuna, nagu Nabokov ise kommenteerib, on tegu ühega kolmest paariana pagendatust teemast kirjanduses* ja seega oli teose provokatiivne potentsiaal juba huvipakkuv.

Nüüd aga raamatublogi tarvis "Lolitat" uuesti avastades avanes mulle täiesti uutlaadi sümpaatia Nabokovi isiku ja kirjutatu vastu.

Kirjanik ise räägib raamatu järelsõnas, et inspireeriva materjali hulka kuulus muuseas artikkel ahvist, kes pikkade eksperimentide ja dresseerimise järel tõi lõpuks esile ainsa (omal ajal ju siis) looma poolt tehtud joonistuse, jäädvustades paberile oma puuri trellid.
See idee võiks keskealise Humbert Humberti kohati veidi apoloogiliselt, kuid kohati lihtsalt siiralt armuõnne suikuva romaani iseloomustuseks sobida küll: Lolita, pärisnimi Dolores, on 12-aastane plika, kui H.H. temasse armub. Mees abiellub tüdruku lähedale jäämiseks tema emaga, kes õnne(tuse)ks peatselt hukkub ja armusuhe keskealise ja mürsiku vahel võib alata.
Humbert sõidutab oma "tütart" mööda Ameerika Ühendriike ja hellitab teda erinevate kingitustega, vastutasuks plikatirtsu lubamisele, öiseid hellitusi protestimata vastu võtta. Tüdruk pannakse mingil hetkel kooli ja huviga külastab ta ka näiteringi, kuni aga tüdineb ühes kohas elamisest ja teeb ettepaneku taas maad avastama minna.
Ühel hetkel aga libiseb salakaval Lolita kaasosalise abiga Humberti käte vahelt. Pärast väga pikka otsingut ja kolme aastat teadmatusse ja unarusse jäetud armastust saab mees esiteks pettumuse, teiseks mõrva osaliseks.
Kes lõpuks ellu jääb ja kes surma saab, on minu jaoks üpris hääbuv, aga miski kaunis ei kesta igavesti. Raamat lõpeb mahlaste verelahmakatega ja suleb vägivalla ja perverssuse ringi kenasti, tuletades raamajutustuses - nagu alguseski - meelde, et autor pani oma tõestisündinud mälestused kirja kinnipidamisasutuses.

Loomulikult valdab lugejat dilemma. Humbert, kes na sümpaatselt ja haletsusttekitavalt oma psühholoogilise defekti lauale laob ja selle eest vabandada üritab; Humbert, kes kujutab oma räpaseid lapsfantaasiaid vaid ette ja ei tee reaalselt liiga ühelegi väikesele tüdrukule, jäädes alati turvalisse kaugusse; Humbert, kes planeerib Lolitat käperdada vaid siis, kui plika magab, säilitades seega tolle süütuse; Humbert, kes teeb oma kasutütre oma armukeseks, kui avastab, et pole esimene, kelle "süda" on külastanud Dolores Haze'i jalgevahet.

Rääkimata figuuride tasandist ja sellest, kuidas Humbert oma Lolitat poputab ja mürsiku, hiljem puberteediealise kapriisidele allub, tuleb tähele panna Nabokovi stiili. Humoorika ringiga on detailselt, kuid läbi lillede kirja pandud nii mõnigi vürtsikas detail selle ebatavalise paari voodielust ja Humberti seiklustest enne ja pärast Lolitat. Heldimusega laob protagonist lauale kõik oma kaunid naismälestused ja kõnetab lugejat, justkui too istuks ülal pingis kohtuga, kes teda kohe-kohe karistama hakkab. Daamid ja härrad! Halastage!

Aga see on ju nii vale, mis Nabokovi romaanis juhtub. Kas tõesti tohib üks mees naljatada ühiskonnas väga kriitilise pilguga jälgitava temaatika üle ja üritada tekitada sümpaatiat Lolita põleva austaja suhtes? Kas pole see mitte kohutavalt perversne, kuidas üks vana mees üht noort neiut vangis hoiab ja tulevikus temaga abielluda tahab?

Konkreetse juhtumi moraalne bilanss võiks olla neutraalne null - Lolita ema surma ei põhjusta aju tagumises sopis planeeritud autoõnnetus. Tüdruk on juba noores eas hedonismisugemetega ja end tärkava kehahuvi rahuldamiseks lasknud ühel teisel kehal rahuldada. Tema paheline loomus näitab end juba varases eas.
Kui Lolita lõpuks Humberti küüsist pääseb, on ta võimeline armastama, või elab ta oma ülejäänud elu teisi mehi ripsmeid plaksutades ära kasutades? 17-aastaselt on selle neiu elu tegelikult läbi, aga ta tundub õnnelik. Võtab Humbertilt vastu viimase kingituse ja lahkub lavalt igaveseks.

Nabokov laseb oma romaanide provokatiivse tegumoega protagonistidel edastada elulisi sõnumeid. Nii räägib Humbert ja ahv, kellest romaan inspireeritud, sellest, kuidas ühiskond invidiidi piirab. Tegu on võibolla hea kombe ääre peal jalgu kõlgutava lugulauluga - kuid kes ütles, et Hea Raamat peaks olema kombekohase sisuga?

Pealegi ei saa ükski lugeja, soost hoolimata, üle Humberti karismast. Millise huumoriga on ta võimeline vaatama end ja teisi, millise heatahtlikkusega kirjeldab ta oma kapriisse kasutütre tujusid ja vaeva, mida näeb, et neid täita! Millise siira ja katkematu pühendumusega joonistub sadade metafooride abil esile Humberti ebajumal, Lolita kuju, tema piirjooned, detailid, õõnsused ja kumerused! Millist meeleheidet tekitab mehes kalli tüdruku kadumine!

On võimalik lugeda seda romaani kui imeilusat armastuslugu, kuid ei ole võimalik absoluutselt kindlameelselt öelda, et Humbert ei pannud toime ühtegi õigustamata kuritegu.
Ja kõige kibemagusam palake jääb kurgulakke, sest Lolita mõttemaailm ja saladused jäävad nii mehele kui lugejale suletuks. Pole siis ime, et raamatut siiani tuliselt arutletakse.

Iseenesestmõistetavalt ei pääseks Humbert vanglakaristusest. Aga nii mõnedki avatud mõtlemisega inimesed saadaksid talle maiustusi ja fännikirju.

"Lolita" oli minu jaoks juba seitse aastat tagasi meeldejääv teos ja on jätkuvalt suurepärane romaan, mille lehekülgedelt iga lugemisega aina uusi nüansse ja keelelisi meisterusi leida võib.

61. Herman Melville: Moby Dick

2011-08-10T19:42:00.002+02:00

Ameerika autor Hermann Mellville'i suurteos "Moby Dick" ilmus esmakordselt aastal 1851 ja kandis nime "Vaal". Romaan sai nii tunnustava kui purustava kriitika osaliseks, kuid jäi suures plaanis ameerika kirjanduse klassikute loetellu ja on oma kohta hoidnud tänapäevani.

Melville ise tunnistas kirjutamise käigus, et tegu on veidra raamatuga ja et tal on probleeme kompositsiooni käsitsemisega. Tõepoolest võiks öelda, et tegu on kokku õmmeldud romaani ja doktoritööga vaaladest, nende ajaloost, anatoomiast ja filoosofilise esseepüüdlusega lugejale mõistetavaks teha, kuidas vaalad mõtlevad. Samuti on Melville koostanud ja kuhugi romaani keskele torganud apoloogia, kus dialoogivormis ülistab vaalapüüki kui ülimat elukutset ja auväärset tööd.

Elik - kui lugeja pole just väga intensiivselt huvitatud faktides nagu arengud vaalapüügi ajaloos erinevates maades või vaala silma asetsemine erinevate liikide puhul, võib "Moby Dick" vägagi venivaks osutuda. Kuigi võrdlused vaalade ja Spinoza või Locke vahel on kahtlemata huvitavad, kahtlen et suur protsentarv inimesi jagab Melville'i vaimustust või on võimeline kogu seda detailida kuhja kaasas kandma ja samaaegselt romaani suhtes empaatiat tundma.

Teiseks on kompositsioon iseenesest kohati vägagi kõikuv - mõned filosoofilised mõttekäigud kipuvad korduma, romaani tasandil võtab traagiline kulminatsioon enda alla vaid nelikümmend lehekülge kuuesajast.

Ütleksin, et umbes kolmsada lehekülge Moby Dickist võiks taandada poole vähema peale ja siiski huvipakkuvalt sõnastada kõik selle, mis Melville'il vaalade suursugususe ja nende jahtimise erilisuse kohta öelda on.

Sellest mööda vaadates on romaani tasandil väga kena tööd tehtud - jutustaja Ishmael läheneb lugejale romaani alguses väga isikliku künka otsast ja võidab oma siira huumorimeele ja sõbraliku loomuga sümpaatiat. Hiljem läheneb ta sündmustele neutraalsemast perspektiivist, mis on aga mõistetav, kuna mees on laeval ja vaalajaht täies hoos.

Ishmaeli sõber, inimsööja Queequeg (mõneti ka Quohog) tekitab oma hiiglaslike proportsioonide ja sealjuures lojaalse sõprusega nii koomilisi kui südamlikke momente ja päästab Ishmaeli nii mõneski olukorras häbist ja vigastustest.

Müstiline kapten Ahab oma haiglasliku kinnisideega valgele vaalale kättemaksmisest ilmub laevale alles pärast mitut päeva, mil Ishmael temast üht kui teist kuulnud on ja putitab uudishimu. Vaalajaht käib merel kuid, enne kui Moby Dickist uudiseid kuulukse, ja vaid kaudsed märkused teistelt laevadelt viivad aeglaselt vaalale lähemale, enne kui Ahab ja Valge vaal lõpuks kohtuvad ja mõlemi saatusele tempel lüüakse.

Narratiiv põimub lahti, võttes enesele igal sammul aega ja tuletades meelde varem juhtunud, ennustades hiljem juhtunud ja öeldes otse, mis ees ootamas, seega ei imesta vist keegi, kui Saatus uksele koputab. Et vaalajaht aga mitte ainult kapten Ahabile saatuslikuks saab, vaid hoopis suurema järgu kahju põhjustab, annab asjale n.ö. Suure Traagilise Draama maigu ja paneb i-le punkti.

Võttes "Moby Dicki" romaanina, on tegu põneva teosega, huvitavate tegelastega ja nii mitmekesise meeskonnaga laevaga merele minnes ei hakka lugejal igav. Kahjuks on Melville otsustanud esiplaanile tuua vaalad ja üritada neid liigselt inimesele lähendada, mistõttu humaanne tasand lõpuks tagaplaanile jääb ja romaani suurosa poleemika maigu suhu jätab.
Suur tükk ajab suu lõhki.

Melville'i suurteos on iseenesest kaasahaarav lugu ja tohutu filmipotentsiaaliga raamat, kui õiged näitlejad leida ja õiged palad kasutusele võtta - ilmselgelt on ka sellepärast nii palju Moby Dicki filme ja isegi üks kolmeosaline telesari vändatud.

Romaani ei soovitaks aga ilmtingimata. Suurepärase keelekasutusega - ja tunduvalt parema kompositsiooni ja kindlama käega kirja pandud - teoseid on teisigi.

Suvevaheaeg vol. 3

2011-08-05T17:19:00.002+02:00

Päikesejänku saadab suvised tervitused Jordaaniast.

Naasen järgmisel nädalal, ja siis on mul Moby Dicki kohta nii mõndagi öelda!

:-)

Helene Hegemann: Axolotl Roadkill; Rebecca Martin: Frühling und so

2011-07-20T14:24:00.000+02:00

Lapsnaiste põlvkond on Saksamaal esile kerkinud ja eesotsas Berliiniga on täiesti normaalne, et linnalillekesed mitte ainult nädalavahetusel mööda klubisid tuigerdavad ja oma keha ja meeled kõigile pakutavatele kogemustele avavad.

18-aastane Rebecca Martin paneb oma kogemused kirja romaanis "Frühling und so" - ehk siis umbes "Kevad ja nii", tegu on n.ö. igapäevase suurlinna tüdruku teisemeliseeluga: armastatud kallim jätab tüdruku maha, mispeale kool päevakavas tagaplaanile ja klubielu, narkootikumid ja vanemad mehed aina rohkem esiplaanile nihkuvad. Kuidas tüdrukuke siis linna ühest otsast teise tuigerdab, armumist edaspidi väldib, lõpuks siiski millegi hingestatu otsa komistab.

Üldiselt pole tegu millegi šokeerivaga, sest kes teismeliseeas vähegi nina kodust välja on pistnud, vähemalt minu tutvusringkonnas, on sarnaseid elamusi küll ja küll kohanud, kas enese kõrval või lähedal. Miks seda hea lugeda on? Sest tüdruk on tavaline, ja temaga on lihtne samastuda. Aga selliste raamatute paljusus vähemalt saksa turul on üllatav, seega võiks vabalt lugeda ka midagi muud.

Mina sattusin Martini otsa puhtalt, sest valmistusin selle kirjastuse töövestluseks. Ilmtingimata seda küll lugenud ei oleks.

Veidi teise malli romaan on ka rohkem kuulsust kogunud, kuigi ka kriitikat ärgitanud Helene Hegemanni Axolotl Roadkill. 17-aastase neiu poolt kirja pandud 16-aastase tüdruku maailmapilt kubiseb veidratest hallutsinatsioonidest ja keerukatest sõnakombinatsioonidest ja on samamoodi lugu teismelisest, kes iseennast otsib. Hegemanni päevik läheb sügavamale ja kirjeldab oma teekonda tunduvalt huvitavamalt kui Martin, aga on teada, et tüdruk kopeeris suure osa oma raamatust erinevatest blogidest, omistamata oma allikatele mingitki tunnustust ja argumenteerides ise hiljem, et ammutas "inspiratsiooni" kõigest, mis teda emotsionaalsel-hingelisel tasandil kõnetas.

Aga jätkem plagiaadisüüdistused kõrvale ja keskendugem asjaolule, et kogu selles uitmõtete rägastikus on üpris valuline ülestunnistus, et selles vanuses on väga raske maailmas hakkama saama hakata. Täiskasvanukssaamine, samal ajal oma emotsioonidega, finantsidega, intellektiga ja kõigi ülejäänud värdjatega su ümbruses jageledes, pole sugugi lihtne protseduur. Ja tegelikult on minuvanustel mõnikord samad mured, kuigi me neist üle üritame olla.

Samal ajal läbib romaani siidine eneseiroonia. Oskuslikult peidetud, samas nii nähtaval.

Oleks mul vaid nooremas eas selline raamat käepärast olnud nagu Axolotl Roadkill.

60. Franz Kafka: The Trial

2011-07-13T11:08:00.000+02:00

Saksa kirjanduse tuntuimate nimede hulka kuuluv Prahas ilmavalgust näinud kirjanik Franz Kafka on tänu oma õõvastavale perekonnale maha saanud ühe 20. sajandi muljetavaldavama kirjandusliku mapiga.

"Protsess" ilmus 1925 ja selle eest, et jutustus üldse ilmavalgust nägi, tuleb tänada Kafka kirjanikust sõber Max Brodi, kes hoolimata Kafka palvest suur jagu oma loomingust põletada selle siiski avaldas.

"Kafkaeskne" on levinud omadussõna ja ilmselt annab idee, mida selle all mõista, kõige paremini just "Protsess". Lugu sellest, kuidas Josef K. mehele teadmata sooritatud kuriteo eest kohtu ette tuuakse, kuidas ta lootusetult kitsates koridorides eksleb ja tähtsusetute ametnikega jagelema peab, end kaitsta üritab ja lõpuks siiski nukra lõpu leiab, on klassikaline Kafka tort, nagu mulle näiteks keskkoolis õpetati: äng võimutseva isa ees, süütunne millegi imaginaarse pärast ja sellele järgnev pidev enesenüpeldamine ja õnnetu lõpuga siseheitlus realiseeritakse siin mingisuguse kuriteo näol. Oletatavasti on K. midagi valesti teinud. Konkreetseid süüdistusi tehtud ei ole. Kuna aga autoriteet nõnda ütleb, ei ole võimalik, et tegu on eksimusega. Bürokraatia ei valeta - mis siis, et praokil uste tagant on näha ja kuulda nii mõndagi ebanormaalset ja kahtlase väärtusega tegevust.

Kuidas inimene enesele ise piire seab ja end teiste poolt väiksemaks ja väiksemaks närida laseb, on tüüpiline 20. sajandi alguse kirjandusliku kriisi näide, sest just tol ajal ja enne seda eksperimenteerisid euroopa autorid oma teoste keele ja sisuga ja üritasid igas valdkonnas ekstreempunktidesse jõuda. Vaesel Kafkal tuleb selle õõvastava maailma joonistamine aga loomupäraselt nii teravalt ja detailselt välja, et enesele elavalt ette kujutades on tegu tõelise õuduslooga.

Veel veidramaks, et mitte öelda kafkaesksemaks, teeb loo Kafka alati neutraalne ametnikustiil, millega nii seksi ja vägivalda kui meeleheidet ja paanikat kirjeldatakse. Toimumas on midagi ebaõiglast, põhjendamatut, mis ühe inimese aina suuremasse jamasse mässib, ja kaamera Kafka paneb loo nõnda kirja, nagu oleks tegu ilmateatega.
Seda enam on autori sõnakasutus kaasakiskuv ja võrreldes näiteks Maupassanti emotsionaalse lühijutuga "Horla" (mida siingi käsitlenud olen), mis pigem emotsionaalses stiilis kirja pandud, tekitab Kafka oma lakoonilisusega täpselt samasuguse reaktsiooni.

Sealjuures pole tähtis, kas K. on kirja pandud tähelepanuväärse või üleüldse sümpaatse tegelasena. See, kuidas "kohtusüsteem" vaese mehe ribadeks kisub, on jube ja kumab läbi kõigist jutustuse lehekülgedest.

Kui kirjutasin Kafka "Lossist", kritiseerisin seda pidevat mööda ametlikke koridore ekslemist liig pika ja tüütavana, paeluvana vaid neile, kes süvendatult Kafkat fännavad, ja jään selle arvamuse juurde - "Protsess" on täpselt õige pikkusega, et bürokraatilises labürindis veidi eksleda, selle kitsust ja konventsionaalsust ja ängistavust tundes, ilma et liig monotoonses mitmesajaleheküljelisuses kogu kontseptsioonil õhk välja surutaks. Kafka on küll loonud midagi enneolematut, kuid julgen argumenteerida, et teda ei ole vaja lugeda täismahus.

Kahjuks on tegu lõpetamata teosega - kuigi teame, kuidas lugu lõpeb, jäid Kafkal mõned nüansid lisamata. Siiski suurimad tänud hr. Brodile, kes loo avaldas, ja "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu riiulil igatahes raudvara.

59. Lu Xun: Diary of a Madman and Other Stories

2011-07-06T13:50:00.001+02:00

Lu Xun kuulub Hiina 20. sajandi tähtsaimate kirjanike hulka ja teadvustab oma publikule lihtsates, enamasti minaperspektiivis kirjutatud lugudes ühiskonnakriitilisi argumente ja inimlikkuse haprust. Tema esseed, lühijutud ja luuletused olid eeskujuks modernse hiina kirjanduse kujunemisele ja pioneeriks lääne ja ida kirjanduse ühendamisel, kuna ühendab keeleliselt traditsioonid ja uuendusliku.

Lu Xuni lühijutud on lood elust enesest ja sisaldavad enamasti väga selget õpetlikku sõnumit. Kõige südamlikumana jäi mulle meelde Kung I-Chi, lugu mehest, kes küll omas kuhjaga intelligentsi, kuid keeldus ülikoolis eksamit sooritamast, kuna see ta ülemklassi oleks paigutanud. Juhutöödest elatuv kalligraaf veedab enamiku oma õhtuid kõrtsis, joob hea meelega, on laisk ja saab sellepärast pidevalt peksa. Tema südamlikkus ei kahane aga ka siis, kui Kung I-Chi jalad murtakse ja teda ei häiri, et inimesed pidevalt tema üle nalja teevad.
See lugu illustreerib tudengielu ja kritiseerib mammonale ja staatusele suunatud kraadi, mis tegelikult peaks intelligentsi au sees hoidma, ja selline kriitika kehtib tänapäevalgi. Intelligents staatuseta tallatakse pahatihti porri ja Lu Xun paneb selle kurva loo tabavalt kirja.

Veel tugevama mulje jättiski A Madman's Diary, päevikuvormis minategelase paranoia kirjeldus, kuidas kõik tema küla inimesed söövad inimliha ja tahavad tedagi ära süüa. Kõik teavad seda ju tegelikult, aga seda välja öelda oleks vale...
Jällegi väga selge inimeste omavahelise hävitamise ja vastastikuse hoolivuse puudumise metafoor, kus igaüks vaid oma redelit mööda ronib ja teised redelid seinalt tõukab.

Just lihtsa keele pärast on Lu Xuni lood kõigile kergesti arusaadavad, lähevad aga samas nii inimlikul kui ühiskonnakriitilisel tasandil nii sügavale, et põhjendavad oma staatust täielikult. Samas tunnistavad Lu Xuni esseed laialdasest haridusest nii ida kui lääne filosoofias ja argumenteerivad hästi. Pole siis ime, et Mao Zedong Lu Xuni fännas, olgugi et viimane kommunistliku parteiga ei ühinenud.

Mõningaid Lu Xuni jutustusi saab lugeda siit:
http://www.marxists.org/archive/lu-xun/index.htm

58. George Orwell: 1984

2011-06-29T23:15:00.003+02:00

Ettenägematutel põhjustel sain alles nüüd naaseda. Loodan, et naudite oma suve!

Selle nädala raamatust rääkides:

Tõeministeeriumi töötaja Winston Smith on vaid üks tilluke hammasratas hästiõlitatud propagandamasinas, mille põhiline ülesanne on minevikku ehk siis printmeedias ilmunut pidevalt toimetada nõnda, et parteil oleks alati õigus.

Tänapäeva demokraatlikus euroopa ühiskonnas tundub selline totaalne kontroll võib-olla liialdatud fantaasiamaailmana, aga kujutan ette, et kui ameerika kirjanik George Orwelli "1984" 1949ndal aastal ilmus, oli tema düstoopia täiesti ajakohane ja asetas teatud maailmajaod väga hea resolutsiooniga peegli ette.

Tahan end väga lühidalt väljendada ja lihtsalt öelda, et Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm" ja Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on düstoopiate kuldkolmik, mida kindlasti lugeda tasuks. Antud juhul ehk siis "1984"st võib leida nii väärastunud armastust, ajakajalist poliitilist esseed kui makaabreid naturalistlikke elukirjeldusi.

Samuti arvan, et seda romaani (nagu ka teisi kahte ülalpool mainitut) tuleks uuesti ja uuesti lugeda erinevas vanuses - lugesin Orwelli keskkoolis, nüüd uuesti, ja kogu selle maailma õudus jäi sügavamale kumisema kui esimesel korral.

Ma usun, et enamik teist on selle raamatu nagunii kätte võtnud ja muidugi huvitaks mind kriitika. Olen mõtisklenud mõningate küsimuste üle nagu üleminekud proletariaadi ja parteiliste vahel, kuna kõige ülemised ja kõige alumised tunduvad oma kohta mitte kahtluse alla seadma. Samuti tahaksin, et naistegelase pähe natuke rohkem ronitaks.

Geniaalne on aga kogu Newspeaki kontsept, kuidas keele piiramise abil piiratakse võimet mõtteid väljendada ja kuidas seetõttu igasugune dissidentlus võimatuks muutub. Taaskord tundub selle rakendamine alamates kihtides ebarealistlik, samas võib argumenteerida nii poolt kui vastu.

Igatahes jätab jätkuvalt võrratult õõvastava jälje see, kuidas partei vaenlaste ajud täielikult puhtaks pestakse. Raamatu lõpp on nii suurepärane kulminatsioon. Lootusetus. Absoluutne kontroll.

Kohutav! Ja suurepärane!

Suvepäevad

2011-06-12T23:50:00.002+02:00

Päikesejänku loeb küll ka kuumematel kuudel hea meelega puu või kardina varjus raamatut, aga teeb seda järgnevatel päevadel maakodus.

Seega luban siinsele blogile väikese suvepuhkuse ja naasen kümne päeva pärast, rännupaunas häid mõtteid kaasas.

Seni soovin kõigile kaunist suve, ainult leebeid kokkupuuteid sääskedega ja täidetud jääriiulit külmkapis!

:-)

John Irving: The Fourth Hand

2011-06-01T16:04:00.000+02:00

"Neljas käsi" on üks ameerika autor John Irvingu populaarsematest romaanidest. Raamat nägi valmiskujul ilmavalgust aastal 2001 ja on sellest ajast saati populaarsust kogunud.

Romaan algab ülinaljakate kirjeldustega peategelaste eludest: reporter Patrick Wallingford, kes kaotab Indias oma käe lõvi hammaste vahele, staarkäekirurg Nicky Zajac, kes haarab intitsiatiivi ja otsustab Wallingfordile uue käe leida ja edukalt külge opereerida, ja Doris Claussen, kelle suurim soov on Patrickule uus käsi kinkida - mitte enda oma, muidugi.

Millised jaburad inimesed meie planeeti sisustavad, kui koomilised nende väikesed kiiksud olla võivad ja kuidas pisikesed kokkusattumused ja kokkusobivused inimesed teineteisesse kiinduma panevad, pakub palju muigamis- ja mõtlemismaterjali, ning Irving põimib oma tegevusliinid väga kenasti paika ja laseb oma tegelastel lõpuks kokku põrgata.

Patrick saab uue käe ja temaga toimuvad muutused teevad temast uue inimese. Naistemees õpib armastama ja pühenduma, isaks olema ja intriigidest eemale hoidma, kuna kannab endaga tükikest teisest inimesest.
Sotsiopaadist arst ja temasse sügavalt armunud lapsehoidja leiavad ja sõna otseses mõttes täiustavad teineteist: lapsehoidja saavutab arstile muljet avaldamise eesmärgil ideaalkaalu, hirmpeenike Nicky Zajac - ja isa eeskujul ka tema hirmtilluke poeg - hakkab/hakkavad oma uue naise/kasuema seltskonnas lõpuks toitu nautima.

Kahjuks muutub raamat kusagil oma teise kolmandiku lõpus ja tundub, et kui Patrick oma uuest käest loobuma peab, läheb ka tükike heairvinglikku jutustust kaduma. Miskipärast otsustab mees, et see hea, mis temasse tulnud, on mitte ainult uue käe andja, vaid uue käe andja otsuseid teinu teene ja veedab tüki aega, et püüda selle iseka naise armastust - kes oma elusa mehe käe hea meelega ohverdaks, tolle surma tagajärjel aga avastab, kui väga toda armastas.

Samuti kaob teatud osa sügavusest. Raamat lubab lugejat nii Patricku, Nicky kui ka Dorise mõtetesse vaadata, kaugeneb aga lõpupoole oma tegelastest ja jääb küll Patricku vaatevinklisse, omandab aga teatud mõttes siiski kaameraperspektiivi.

Irvingu säde on omamoodi ja tema fantaasia lisab igapäevastesse juhtumitesse väikeste koomiliste detailide abil tohutu naljapotentsiaali. Seega uurin kindlasti ülejäänud loomingut. Aga "Neljas käsi" ei olnud see teos, mida veel ja veel loeks.

Yasunari Kawabata: Beauty and Sadness

2011-05-28T15:26:00.000+02:00

Kirjanik Yasunari Kawabata on jaapani tuntuimate kirjanike hulka kuuluv, impressionismi ja naturalismi ühendaja, samal ajal maagilise realismi esindaja, kunsti- ja kirjandusloo armastaja ja ühendaja ning jaapani kultuuri läänemaailmale lähendaja.

"Beauty and Sadness" (Utsukushisa to Kanashimi to) on üks autori viimastest jutustustest ja räägib kirjanik Oki ja kunstnik Otoko traagiliselt lõppenud noorpõlvearmastusest. Otoko jäi Okist rasedaks, sünnitas enneaegselt surnud lapse ja veetis mõnda aega hullumajas - samal ajal oli Oki abielus. Mees kirjutas nende traagilisest suhtest raamatu, mis vägagi populaarseks sai. Samal ajal pidi tema abikaasa raamatu trükkimisel abistama ja jäi raamatust suurel määral välja.

Oki kohtub Otokoga aastavahetuse päeval, et koos Kyotos aasta kellahelinat kuulata, Otoko on aga leidnud uue noore naissoost õpilase ja armukese. Kättemaksuhimuline Keiko võrgutab nii Oki kui tema poja ja maksab Otoko lapse surma eest kätte.

Kawabata omadus alustada ja lõpetada ilma sissejuhatuse või epiloogita on omapärane, aga toimib suurepäraselt, jättes lugeja mõtisklema ja küsimusi esitama. Väga otsekoheselt avab ta mineviku Oki ja Otoko vahel, mehe perspektiivist kaaluvast perspektiivist mõeldes.
Kõige huvitavam on aga noor Keiko, kelle mõtteid lugejale kunagi ei avata, me näeme tema hüsteeriat, kadedust, ettearvamatust ja lõplikku traagikat tema tegudes, kuid ei oska tema mõttekäike seletada.

Samuti on Kawabata oma jutustusse lisanud väikseid fakte kunsti- ja kirjandusloost ja legende, mis suurepäraselt konteksiga armuloost kunstniku ja kirjaniku vahel lõimuvad.

Kaunis, lühike, lööv ja hingestatud jutustus.

57. Homer: The Iliad

2011-05-25T23:32:00.000+02:00

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.

Thomas Glavinic: Das bin doch ich

2011-05-18T23:45:00.001+02:00

Tänapäeva saksakeelses kirjandusruumis ilmub tuhandeid raamatuid ja olgugi et paljud neist on lugemist väärt, muhelust tekitavad ja sealjuures veel naelapea-pihta ajastukriitikat sisaldavad, ei saavuta paljud neist peale mõnetuhande müüdud eksemplari suuremat kuulsust.

Thomas Glavinic kirjeldab oma uusimas romaanis "See olen ju mina" samanimelise minategelase, neurootilise koomiliselt antikangelasliku kirjaniku elu nii koduseinte kui erinevate baaride ja söögikohtade vahel, närvesöövat võrdlust ülemaailmset kuulsust pälvinud hea sõbra Daniel Kehlmanni varjus ja depressiivset enesekriitilist suhtumist, mis ema pideva pärimisega uue romaani edusammude järele teps ei parane.

Romaani Thomas Glavinic tundub olevat üpris halekoomiline hädapätakas: duši all ei julge ta oma munanditele vaadata, kuna kardab ühe neist paisunud ja end munandivähki haigestunud olevat. Oma naisega suhtleb ta vaid vajalikul tasandil, poja eest suuremalt jaolt hoolt kanda ei oska ja pärast raamatuesitlusi Viini baarides läviva kirjanduskontingendiga jääb meelde pigem purjus lalina kui nutikate märkuste poolest.

Selline irooniline eneseportree võiks tekitada mulje, et tegu on üpris mõttetu mehega, kes suurt ei saavuta. Aga Glavinic on tegelikult edukas kirjanik, tema hedonistlik eluviis muutub paremini mõistetavaks, kui tema enesekriitilisse sisemaailma piiluda.

Lõppkokkuvõttes on suurepärasest koomikast hoolimata tegu halli maailmaga, kus mehe surve end kehtestada ja edu saavutada ta narriks muudab. Lisaks sellele on romaan kirjanike endi jaoks kellele hambaid kiristama, kellele muhelema panev meelelahtus, kuna Glavinic kirjeldab kirjastuste, följetonide ja muude kultuurimeediumide tegelaste stereotüüpe, nimetades nimesid ja kritiseerides maailma enese ümber sama halastamatult kui iseennast. Õiglane sarkasm, kas pole.

Kahjuks leidsin romaani meie raamatukogudest vaid saksa keeles, aga Glavinici edu kasvab ja loodetavasti tõlgitakse teda ka vähemalt inglise keelde.
Igatahes soovitan soojalt kõigile, keda kirjastuste ja kirjanike tüüpmaailm vähegi huvitab.

56. Doris Lessing: The Golden Notebook

2011-05-11T17:09:00.004+02:00

Briti kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Doris Lessingi tuntuimate teoste hulka kuuluv "Kuldne märkmeraamat" ilmus aastal 1962. Romaan käsitleb kirjanik Anna Wulfi elu ja on jagatud jutustusse ja Wulfi päevikutesse.

"Kuldse märkmeraamatu" ilmumisajal sai romaanile osaks pigem negatiivset kui positiivset tähelepanu ja Lessing ise võttis sõna kriitikute vastu - nood olla temast täiesti valesti aru saanud. Tõsi - raamatut tõlgendati kui briti feministlikku piiblit ja nähti selles eelkõige sugudevahelise sõja ja nn. naisküsimuse arutelu. Lessing ise aga tõi esile, et soovib rõhutada päevakajalisi teemasid ja tolleaegset ühiskonna ja sel tulemusel indiviidi killustumist.

Et naisena "Kuldsest märkmeraamatust" kergem vaimustuda on - sest tegu siiski ühe naise siseelu visanditega -, oleks ilmselt vale väita. Tegu on niivõrd mitmekesise mõtisklusega, et üle pika aja suutsin ligi 600 lehekülge läbi lugeda, läbivalt huviga lehte keerates.

Romaan on suures plaanis anakrooniline kirjeldus kirjanik Anna Wulfi elust. Jutustuste osa, pealkirjaks "vabad naised", räägib Anna ja sõbranna Molly suhetest meeste, naiste, laste ja teineteisega ja toob esile probleemis nagu laste ja vanemate ideoloogia põrkumine, truudus ja truudusetus, sõprus, ja tegelikult kogu eksistentsialistlike mõtete spektri, sest olgugi et jutustus võtab enda alla ehk neljandiku romaanist, vankub tegevus elust surmani ja tagasi.

Veel sügavamale läheb romaan aga Anna päevikutes, mida on algselt neli:

must märkmik Anna mälestustest Zimbabwes (inspireeritud Lessingu enda mälestustest tolleaegses Rodeeasias, samuti romaani "The Grass is Singing" sisu)
punane märmik, mis räägib Anna ajast kommunistliku partei liikmena
kollane märkmik, kuhu kirja pandud kirjanik Anna Wulfi lühijutud ja ideed-süzheed-mustandid uue loomingu tarbeks
sinine märkmik ehk Anna isiklik päevik

Romaani lõpus alustab Anna uut, kuldset märkmikku, kus ühendab kõik teemad.

Juba killustatud kompositsioon ise annab tunnistust nii killustunud ühiskonnast kui ka selle killustunud liikmetest - Molly poeg liigub oma kasutuna tunnetatud elus kriisist kriisi, Anna ise liigub suhtest suhtesse ja mehe juurest mehe juurde - kuigi kõiki oma suhteid küüniliselt analüüsib ja algusest peale skeptiliselt vaatleb; samuti tunnistab Anna, et ei suuda kogu oma mõttemaailma ühtsesse märkmeraamatusse kätkeda ja vajab kaose vältimiseks võimalust "mängida" erinevaid isikuid.
Maailma kirjeldus läbi Anna silmade, mis enamiku tegelaste motiividesse ja mõttemaailmadesse sissepääsu on leidnud, mõjub nagu kruus jääkülma vett näkku - tema elust jookseb läbi hunnik kurva saatusega inimesi, enamik mingit laadi patoloogilise käitumisega. Tematiseeritakse pigem surma, lootusetust ja üksindust kui õnne või rahulolu. Tegu on väga realistliku, kui mitte küünilise enese- ja ümbruseanalüüsiga neljakümnendates naise poolt.

Psühhoanalüütiline analüüs ja erinevat sorti patoloogiline käitumine annaks juba piisavalt põnevat materjali, et kirjutada romaan suhetest ja elu mõtestamisest või tähendusest, kuid lisaks sellele tematiseeritakse ka apartheidiga kaasnevaid probleeme Aafrikas, nii musta kui valge rassi jaoks. Samuti kirjutab Lessing/Wulf kommunismist nii Inglismaal, Ameerikas kui Venemaal ja omab sealjuures huvitavaid taustateadmisi.

Romaan on väga kompleksne ja tekitab oma mitme-mitmekihilisusega ka segadust, kui Anna Lessingu romaani lõpus teatab, et hakkab nüüd raamatut kirjutama - Anna romaan algab "Kuldse märkmeraamatu" esimese lausega. Lessing tekitab Anna ehk enda Aafrika "päevikuga" kirjandusliku meta- ja Anna romaani esimese lausega metametatasandi.

Pean siiski hoiatama, et tegu on veidi kibestunud tagasivaatega ja romaan on väga analüütiline - kuna huvitun ise psühholoogiast, pakkus tegelaste killustumine ja n.ö. kordumine vägagi huvi (kuigi Anna viimane suhe juba üleliigse kordusena tundus!), kuid tegu ei ole kerge öökapilektüüriga.

Anna astub märkmeraamatute ühendamisega küll sammu võrra edasi, kuid "Kuldne märkmeraamat" ei ole kauni lõpuga armastuslugu ega arenguromaan, vaid kogu tõde, detailselt välja joonistatud, absoluutselt ilustamata.

Kes aga psühhoanalüüsist ja/või 20. sajandi keskpaiga poliitilisest ajaloost läbi ühe targa naise silmade rohkem teada tahab, sellele pakub Lessing ... kui mitte lugemisrõõmu, siis kahtlemata intellektuaalset rahulolu.

Popkirjandus: Bret Easton Ellis: "American Psycho"; Christian Kracht: Faserland

2011-04-27T16:08:00.000+02:00

Bret Easton Ellise romaan "Ameerika Psühho" ilmus 1991. aastal paberil ja 2000. aastal filmilinal, kui Christian Bale kehastas vägagi usutavalt ärimees Patrick Batemani, kelle päevarutiin koosneb hoolikast näo- ja kehahooldusest, šoppamisest, lõunatest ja õhtusöökidest eksklusiivsetes restoranides... ja külmaverelistest mõrvadest.

Romaan oli nii Ameerikas kui teistes riikides mõnda aega keelatud, kuna on liiga vägivaldne ja jõhker - mõistan vastavate instantside ettevaatlikust väga detailselt kirjeldatud veristatud naistelaipade laiemale publikule edastamise suhtes. Aga nagu ma oma krimpsus ninaga kaasvaatajalegi seletasin - selle romaani/filmi (sest antud juhul lõid mõlemad naelapea pihta, film võibolla isegi veidi paremini, sest väga pikkade firmanimede loetelu särgi, sokkide, pesu, kingade ja ülikondade kirjeldamisel pole siiski nii hästi edastatav raamatus kui pildis) iva ei peitu mitte ühe blaseerunud ärimehe vägivaldsete impulsside detailkirjeldustes, vaid vastuses küsimusele, miks ta seda teeb.

Kas Patrick Bateman on üleüldse Patrick Bateman ja kas kolleeg, kellele ta noa selga lõi (või kelle maha lasi, ma ei mäletagi täpselt), on tõesti just see, ei oma tähtsust, sest tänapäeva trendide ja rõivafirmade viimase rööke järgimise võidujooksus hingeldavad inimesed näevad ju tegelikult üpris ühesugused välja. Ilmselgelt põhjustab sellisele inimesele tohutuid komplekse, kui kellegi visiitkaardi font tundub olevat stiilsem või on uudsem kui selle inimese visiitkaart.

Just selline rahast küllastunud, hästiriietatud, sisutu elu viib Batemani ahastuse äärele ja tekitab temas ägedat kihku vägivallatsemiseks - enamasti toime pandud naistega, keda eelnevalt alandatakse ja pigem masturbatsioonivahendina kasutatakse: Bateman vaatab ja hellitab akti ajal vaid heakskiitvalt oma biitsepsi, mitte partnerit. See mees pole emotsioonideks võimeline - muusika, hingestatud organismi, tükeldab ta täielikult teooriaks ja faktideks, pidades oma kaaslastele enne nende kõrvaldamist sisukaid loenguid kaasaegsetest albumitest. Kas tegu on tõesti kaasasündinud - või siiski ühiskonna mõjul tekkinud haigusega?

Et tänapäeva ühiskonna patoloogiline kloonlik sundus kõiki neid uusi ja põnevaid asju tingimata omada kellegi mõistuse niivõrd äärmuslikku kohta viiks, on muidugi äärmuslik lahendus. Aga ilmselgelt on tegu valusa tõega ja seetõttu arvan, et "Ameerika psühho" on vägagi vajalik raamat meie sajandi inimesele.

Ka mina kannatan selle sunduse all, kuigi kontrollitult. Ilusate asjade omamine parandab enestunnet, isegi kui neid ei kasutata. Oh kui paljud naised paitavad reeglipäraselt kingapaari, mida nad vaid mõned minutid oma elust reaalselt kannavad.

Krachti "Faserlandi" (1995) on heatahtlikult Ellise plagiaadiks nimetatud. Tegu on meessoost minategelasega, kes rändab mööda Saksamaad, põigates mõtetes vahepeal välismaal toimunud minevikuepisoodidesse ja peamiselt jälgib erinevaid pidusid, teeb teravmeelseid märkusi erinevate saksa linnade ja nende naiste ja meeste ning nonde riietuse kohta, proovib narkootikume ja saab ühe sõbra huku tunnistajaks.

Ka "Faserlandi" idee on näidata, kui blaseerunud ja sisutu on kogu see suur uimane pidu - mulje räigestamiseks kirjeldab ta keldris vedelevaid naisi, kel süstal jalas, ja purjus homoseksuaale, kes teda vägagi vulgaarselt võrgutada üritavad.
Ka minategelane ise on moraalselt tume kuju - küll mõtiskleb ta ikka ja jälle, kui kurb ja mõttetu selline elu küll on, ja igavleb end ühest linnast teise, ühest taksost järgmisesse, aina taksojuhtide tausta ja mõttemaailma üle spekuleerides - aga mingeid suuri muudatusi ei endas ega teistes ta ei põhjusta.

Popkirjandus 50ndatel ja 60ndatel, eesotsas USA biitnikega, oli omal ajal poliitiliselt kriitiline ja olugigi et tüüpinimesed ka pidevalt purjutasid ja mööda maad ringi rallisid, Kerouaci ja Burroughsi tegelased, kes kõike tarbivad ja üpris rahatud on, suure Gatsby värskelt pressitud ülikond on neil rebenenud ja nagu Salingeri "Kuristik rukkis" - ka nemad vedelevad kusagil, mõtiskledes elu üle järgi.
90ndate popkirjandus on erinev - poliitiliselt apaatne ja taas pressitud ülikonnas, kuid sama hüpohondriline. Popkirjanduse kutsehaigus on depressioon, 90ndatel on lisandunud buliimia - tänapäeva tabloidides täiusliku kaalunumbri (eelduslikult on see siis null - null isiksust, null ambitsioone, nullintelligents ja pulgakommipeaga keha) poole püüeldes naised on aga popkirjanduses tagaplaanile jäänud, siinne kriisiobjekt on mees. Alati räägivad mehed, huvitaval kombel nii 50ndatel-60ndatel kui ka 90ndatel.

Ellise kirjandus on niivõrd kaunis, kuna näitab mittenõrganärvilisele (nõrganärvilised, lugege parem midagi muud), kuidas individuaalsus kaob ja kuidas ka kõige kohutavam psühholoogiliselt väärastunud appikarje (Bateman räägib kulminatsioonitelefonikõnes oma advokaadile ajude söömisest) ei tekita absoluutselt mingit emotsiooni ega vastukaja. Selline on meie ühiskond. Vot.

"Faserland" on seedimisele veidi kergem ja sisaldab neile, kes Saksamaa sündinud ei ole, kuid rohkem kui ühes selle maa linnas aega veetnud, väga huvitavaid ja teravmeelseid märkusi ja tematiseerib veidi pehmemal viisil seda uimastatud pidutsejate kampa.

50-60ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja reisile läbi spontaansete seikluste, mõnikord armetuna tunduvate, kuid alati geniaalsete meeste seltsis paneb ta mõtlema selle üle, mis võiks olla tähtis ja miks ühiskonna heakskiit sellesse loendisse ei kuulu, aga toob esile oma reeglitega maailmas elamise plussid ja miinused.
90ndate popkirjandus on huvitav, sest viib oma lugeja ilusale people ilusate inimeste ja ilusate kokteiliklaasidega, aga tuletab peo viimase kolmandiku alguses meelde, et hommikul ootab pohmell. Ja tervameelsust ja intelligentsi on sellises raamatus rohkem kui arvasin.

Kahjuks pole "Faserland" eesti keelde tõlgitud, saadaval on aga Krachti järgmine poleemikat tekitanud romaan "1979", mida tasub ka lugeda. Tegu on väga ärritava teosega.
Saksamaal peetakse Krachti muide nii 90ndate popkirjanduse voolu alustajaks ("Faserland" 1995) ja lõpetajaks ("1979" ilmus 2011, hetk enne septembrikatastroofi New Yorgis).

Popkirjandus aga on miski, mis ehk tõesti nooremale lugejaskonnale rohkem huvi pakub, kuid oma sisus sugugi nii pealiskaudne ei ole, kui liigitus ütleb.
Kerouac, Burroughs, Ginsberg, Salinger ja hiljem Ellis, Hornby, Welsh, Saksamaal Kracht, Stuckrad-Barre, Sibylle Berg jne... on kõik soovituslikud, värsked, torkivad ja pinna alla jõudvad, lärmakad, omanäolised ja oma reegleid kehtestavad Autorid, suure tähega.
Seega, sukeldumine tugevalt soovituslik!

Daniel Kehlmann: Die Vermessung der Welt

2011-04-13T20:39:00.004+02:00

Seoses selle ja järgmise nädala seminaride tiheda ajakava, ettekande ja magistritöö ettevalmistamisega ei luba ma teile, et järgin raamatute nimekirja.
Tahan hoopis rääkida saksa uusimast kirjandusest, mis ka Eestis populaarsust kogunud, nimelt Daniel Kehlmanni romaanist "Maailma mõõtmine".

2005. aastal ilmunud teos sai väga kiiresti populaarseks nii Euroopas kui Ameerikas ja oli juba järgmisel aastal maailmas enimmüüdud raamatute nimekirja esimene printsess. Samuti on Kehlmann hurraaga lisatud koolide lugemisnimekirjadesse, kahes liidumaas on lõpueksamil kohustuslik romaan läbi töötada.

Millest tuleb selline populaarsus ja kas Kehlmann on kirjanikuna tõesti nii palju väärt?

"Maailma mõõtmine" on nagu Kehlmanni lühijuttude kogumik "Kuulsus" kogunud nii positiivset kui negatiivset kriitikat. Tegelaste ja sündmustega olla romaanis liiga ajalooliselt lõdvalt ümber käidud, saksa ajalugu langevat liigse pilamise ohvriks.

Laialdasest negatiivsest vastukajast kõlavad positiivsed hääled siiski üle, ja isiklikult tooksin esile järgenvad põhjused:

Huumor. Olgugi et Kehlmanni ettekujutus Saksamaa tähtsaimatest paikadest ja isiksustest on väänatud faktidega täidetud, toob esile matemaatik Carl Friedrich Gaußi ja Alexander von Humboldti piinlikud inimlikud vead ja ei näita neid kogu nende teaduslike saavutuste hiilguses, teab lugeja raamatu algusest peale, et tegu on humoorika portreega ja naerab rõõmuga tegelaste ebaõnnestumiste üle, heatahtlikult. Pingete maandamine priske naerupahvakaga - sest romaan on küllaltki seiklusrikas - on Kehlmanni pärusmaa ja teeb lugemise vägagi nauditavaks.

Seiklus. Mõlemad tegelased avastavad ja "mõõdavad" maailma omal viisil - Humboldt dšunglis eksootilisi taimi ja loomi uurides, Gauss kodus tähti jälgides ja taevast mõõtes. Olgu, Gauss reisib mingil hetkel ka Venemaale - ja toob nendel lehekülgedel lugejani omamoodi Tacituse Germaniat pilava reisikroonika -, on siiski Humboldt see, kes tiigrite ja vaimudega silmitsi seisma peab. Pinge katkeb harva.

Eksistentsialistlik-filosoofiline perspektiiv. Siin toovad saksa teadlased paralleele Hesse "Narzißi ja Goldmundiga", kellest üks leiab tee iseenese juurde kloostris elades ja teine reisib läbi maailma, kuni lõpuks vanaduspõlves koju naaseb.
Alatine küsimus on, kumb kahest mehest rohkem maailmast kogeb, kas see, kes kõike näpuga katsuma tormab ja loodust seletada, uurida ja mõõta-kaaluda üritab, või see, kes küll oma aias vaatlusi teostab, aga pilgu palju kaugemale suunab, kui tema sõber eales sammud seada saaks? Kas tuleks elada, eesmärgiks maailmas nii palju ringi reisida kui võimalik, või on samaväärsed ka väikeses ringis elatud aastad? Kas (elu-)kogemusi on võimalik saada raamatutest, või on nad ainult kogemuslikul tasandil täisväärtuslikud?

Ja lõpuks muidugi didaktiline sõnum - seikluslik tegevusliin näitab noorele lugejale teadlasekarjääri kui midagi väga põnevat ja tekitab seega huvi teadlaseks saamise vastu, lisaks sellele joonib "Maailma mõõtmine" alla mõlema teadlase uskumatud edusammud ja nende isiksuste tähtsuse inimkonna lõputus püüdluses maailma mõista ja "mõõta". Küll naljaga pooleks, aga ka see sõnum kumab lõpuks läbi ja on teose keskmes.

Kokkuvõtteks tahaksin samuti veelkord toonitada, et "Maailma mõõtmine" on vägagi nauditav, humoorikas, põnev ja mõtestatud teos ja kuna on olemas ka eestikeelne tõlge, soovitan soojalt see läbi lugeda.

55. Louis-Ferdinand Celine: Journey to the End of the Night

2011-04-06T22:43:00.002+02:00

Prantsuse kirjanik Louis-Ferdinand Celine'i 1932. aastal ilmunud romaani "Voyage au bout de la nuit" ("Reis öö lõppu") räägib Esimesest maailmasõjast, sõjajärgsest Pariisist, Aafrikast ja on õõvastav selle sõna parimas tähenduses.

Romaani "kangelane" Ferdinand Bardamu ühineb spontaanselt sõbraga kohvikus lõunalauast möödamarssinud pataljoniga, elab üle nii sõja kui selle psühholoogilised haavad, reisib Aafrikasse, et seal oma õnne leida, kohtub oma teisikfiguuri Robinsoniga ja elab koos tollega koos Pariisis arstitööd tehes.

Bardamu tunnistab ise, et pole kuigi väärtusliku mõistusega ega julgusega õnnistatud - sõjas käitub ta argpükslikult ja inimesi võlub neid meelitades ja nende halbadelt omadustelt oskuslikult tähelepanu hajutades.
Tegu pole sümpaatiat ega empaatiat äratava tegelasega ja tema pessimistlik-küüniline maailmavaade näeb naisi kui pragmaatilisi olevusi, kelle tuppe on peidetud külm-kalkuleeriv armastuseplaan ja oma ema kui koera, kes niutsub kutsikate juuresolekul liig emotsionaalselt.

Maailm on kole koht, inimesed ei ole ilusad ja head ja mida rohkem Bardamu neile naha alla ronib, seda eemaletõukavamaks nad muutuvad - naised jätavad ta maha puuduva ambitsiooni ja sõjakangelaslikkuse tõttu, hiljem arstikambris lebava keha vagiina on liig verine, et sest rõõmu tunda...

Tõsi - Celine pole igaühele ja teda tunnistatakse ülemaailmselt rohkem kuulsust kogunud Sarte ja Camus' motivaatoriks ja eeskujuks. Bardamu maailm koosneb isekatest või koledatest või rumalatest inimestest, kaasa arvatud ta ise. Tema - põhjendatud - argpükslikkus sõja suhtes väljendub kohati koomikas - prantsuse trikoloor tekitab temas õhinat vaid kord elus, mähituna luulet ette kandva naise talje ümber.

Kuid nagu New York Times Celine'i tunnustab: see raamat on nagu LSDd tarbinud La Rochefoucauld, täidetud aforismide, kavalate metafooride, tähelepanekutega elust sellisena, nagu ta on - olgugi et kohati väga küünilises ja enamasti antiroosilistes toonides maalituna.

Oma mõttesügavuse, tabavuse ja detailtähelepanu poolest tundub "Reis öö lõppu" nagu pärlikast - Bardamu kirjeldab naisi küll kui vägivallasõltlasi ja mehi kui argpükse või rumalpäid ja kogu tema maailm on täidetud haiguste, vägivalla ja erinevate kehavedelikega, kuid millise ebatüüpilise vaatenurga ta lugejale avab! Millise mitmekesisusega on nõnda ebameeldivaid asju võimalik kirjeldada ja millise kavalusega on kaunina tunduvat münti võimalik ümber pöörata!

Celine ei jäta suhu kindlasti mitte magusat maiku, kuid pähe nii palju häid mõtteteri, et tuleb pärast lõpetamist otsast alata.

54. Hans Christian Andersen: Fairy Tales and Stories

2011-03-30T23:53:00.002+02:00

Avastades taani muinasjutuvestja H. C. Anderseni oma saja raamatu nimekirjast, otsisin alguses ja vendade Grimmide nime ja imestasin, et Andersen neist tähtsam on.

Ilmselgelt on saksa keeleruumis viibimine mind lihtsalt liigselt mõjutanud, sest Andersen teenib ära palju rohkem kiitust kui vennad Grimmid ja rahvusvaheline lasteraamatupäev (2.4.) on põhjusega paigutatud Anderseni sünnipäevale.

Esiteks on Andersen enamiku oma (muinas-)juttudest ise välja mõelnud - tulenevalt üpris õnnetust lapsepõlvest põgenes kirjanik hea meelega fantaasiamaailma ja pani hiljem kirja kõik need lood rääkivatest kööginõudest ja loomadest, kangelastest, kes kannatavad ja hiljem õnnelikuks saavad. (Võrdluseks adapteerisid Grimmid enamiku oma jutupagasist kas suuliselt ülekantud lugudest või prantsuse ja itaalia jm. allikatest, enamasti lisades moraalse-esteetilise "lapseluku" ja õnneliku lõpu.)

Teiseks on Anderseni jutud täiesti ainulaadsed, Andersenile kuulub - vähemalt Euroopa võtmes - nn. unhappy ending. Väike merineitsi ei abiellunud originaalversioonis oma printsiga, kuigi Pöial-Liisile see õnn osaks sai. Lapsed pääsesid Lumekuninganna käest, kuid kuusepuu põletati.

Surmast ja kannatustest rääkivad jutustused, kus lapsed väsimatult läbi metsade jooksevad ja kus puud, loomad-linnud ja tulekivi rääkida oskavad, on küll lastele mõeldud ja põnevate, fantastiliste seiklustega pikitud, aga religioosse-spirituaalse tasandi ja õppetunni leiab neist igas vanuses lugeja.

Just selles peitub Anderseni võlu - tema lugejat, kes on laps, koheldakse kui täiskasvanut (olgu, peaaegu, seksist siiski otseselt juttu ei ole, aga see ei huvitagi Anderseni lugejat, on tähtsamaid asju elus) ja ei säästeta ei õnne ega õnnetuse kirjeldustest - ta õpib, milline võib elu olla, kohkub võib-olla õnnetu lõpu eest, aga küsib eneselt miks? ja saab targemaks.

Täiskasvanu aga leiab võimaluse põgeneda imelisse muinasjutumaailma, mis kunagi liiga lapsik ega utoopiline ei tundu - muidugi vaid neile, kes usuvad, et maailmas siiski on natuke hästi peidetud võlujõudu.

Seega ei imesta ma, et kui Grimmid tol ajal neile tundmatu Anderseniga tutvusid ja tema autoriloengus aega veetsid, arenes meeste vahel sõbralik, austav suhe.

Kui teil on halb tuju, lugege Anderseni! Ta ravib imepärasel moel. Ja tuletab meelde, mis on elus tähtis.

53. Halldor K Laxness: Independent People

2011-03-23T18:38:00.004+01:00

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.

52. Naguib Mahfouz: Children of Gebelawi, Midaq Alley

2011-03-16T23:49:00.001+01:00

Naguib Mahfouz on Egiptuse pärl. Kirjanik on avaldanud rohkem kui 50 romaani, veel mitu kapatäit rohkem lühijutte, filmistsenaariume ja näidendeid. 1988. aastal pälvis Mahfouz Nobeli kirjanduspreemia.

Lükkasin end oma nimekirjas taas oodatud järjestusest veidi eemale, kuna sõber kinkis mulle romaani Midaqi põiktänavast ja avastasin Mahfouzi hiljem oma planeeritud autorite seast, mispeale otsutasin ka 'Gebelawi lapsed' läbi lugeda.

Mahfouzi looming on läbinud mitmeid faase: ta on kirjutanud triloogia romaanidest, mis käsitlevad Egiptuse ajalugu, plaan oli kirjutada 30-köiteline Epopöa. Samuti läbib tema teoseid poliitiline niidistik, üks põhiteemasid on türannia kukutamine ja vastupanu allasurumisele.

Midaqi põiktänavat kirjeldab Mahfouz ise kui oma maailma, millesse lugejal on võimalik piiluda, ja kes Kairos käinud, saab kergesti tänavapildi silme ette manada. Olgu, tänavatel tiirlevad inglise sõdurid ja aasta on '74, aga tuttavad hääled ja lõhnad ja inimtüübid läbivad Midaqi põiktänavat.

See romaan, millest muide on vändatud filmivariant, mis leiab aset Mehhikos, peaosas Salma Hayek, jutustab armastusest ja olelusvõitlusest, sõprusest ja uhkusest, toob lugejani noore neiu ja noormehe saatused, näitab, kuidas elu üht soosib ja teist mitte. Tegu on üpriski tüüpilise lugude põimikuga, kuigi Mahfouzi ilustamata kirjeldused ja kohast tingitud euroopa lugejale kurioossena tunduv kulminatsioon (kuigi üldinimlik külg on sama kaalukalt esindatud ja kaunilt kirjeldatud) asja omasuguseks teevad. Kerge lugemine, kõigile soojamaaarmastajatele soovitan... jah, soojalt.

Gebelawi lapsed on aga midagi sügavamat ja mitmekihilisemat ja väga tugevalt intertekstuaalne nn. pühade raamatute suunas, sümboolselt paralleelne. Tegu on erinevate lugudega noortest meeestest, kes oma tänava hirmuvalitseja vastu astuvad ja vaesuses virelevale rahvale võrdsust toovad, kes tarkuse, kes vägivalla ja kes tol ajal maagilistena mõistetud vahenditega. Kogu tegevust vaatab suurest majast pealt Gebelawi, kõigi ümbruskonna inimeste esiisa ja müstiline kuju, kelle üliinimlik eluaeg pea kogu raamatut läbib.

Erinevad tegelased, kelle elulugude paralleelideks on Mooses, Jeesus ja Muhammed, nende kõrval seisvad naised, kriitiline pilk soorollidest vormitud ühiskonnakorraldusse ja vägivaldsesse võimukehtestamisse moodustavad vägagi tugeva, traagilise ja inspireeriva portree Kairo kitsaste tänavate mikrosüsteemidest.

Eriti viimaste kuude kontekstis on hea lugeda midagi, mis kirjeldab kaua allasurutud inimeste vabastamist eluaegsest ikkest.

Maailma usunditest huvitujale on Gebelawi lapsed väga leidlik lugemisvara, kuigi Mahfouzi sõnum erinevate religioonide kohta, olgu Gebelawi ise siis sümboolne Jumala või üldiselt religiooni jaoks, on küsitav, kas positiivse või negatiivse alatooniga, mistõttu romaan omal ajal (1959) ka kõvasti kriitikat ja ärritust põhjustas.

Kellele aga meeldib lugeda meestest ja naistest ja suhtest ja samal ajal eksootilisse paika jalutama minna, sobib Midaqi põiktänav paremini.

Kokkuvõtteks soovitaksin igaühel leida oma riiulisse vähemalt üks Mahfouzi romaanidest.

51. Giacomo Leopardi: Complete Poems

2011-03-09T18:50:00.006+01:00

Itaalia mõtleja Giacomo Leopardi (1798-1837) oli pessimist. Nii radikaalne pessimist, et pälvis ülistust Schopenhauerilt, kes omal ajal mainis, et keegi pole nii põhjalikult ja ammendavalt tegelenud oma olemasolu mõttetuse ja kannatustega kui Leopardi.
Kirjandusmaastikul arvatakse laialdaselt, et pärast Petrarcat on alles Leopardi itaalia kirjandusruumis järgmine nimetamist vääriv kuju.

Noore luuletaja ja esseisti elutee polnud kerge - nagu Thomas Manni Lodovico Settembrini teda "Võlumäes" kirjeldab (ja kas pole mitte huvitav kokkusattumus raamatute järjestuses), oli Leopardi kole, küürakas ja õnnetu mees. Range isa ja konservatiivse ema kontrolli alt pääses noormees, kui 1818. aastal Rooma põgenes, pärast seda aga toodi ta koju tagasi ja tugevnes vanemate haare. Rooma retk sai Leopardi loomingus pöördeliseks, tema pessimismist arenes välja intellektuaalne pessimism.

Kõigist kirja pandud luuletustest on Leopardil kaks positiivse sõnumiga, nimelt Il pensiero dominante (Valitsev mõte) ja Il risorgimento (Taasärkamine). Valitsev mõte räägib armastuse kõikehõlmavast jõust, mis hetkeks elu kurbuse ja kannatused peast viib, Risorgimento aga luuletaja hinge taasärkamisest, võimest valu ja ängi tunda, pärast apaatset perioodi Leopardi elus.

Leopardi kuulsaim luuletus, Silvia, räägib luuletaja armastusest noore naise vastu, kes tuberkuloosi sureb. "Üksik pääsuke" on loodusluuletus, mis rikkalikus sõnastuses looduse ilu kirjeldab, kuid kunstniku siiski täiesti külmaks jätab. Või vastupidiselt sõnastab ühes Leopardi luuletustest karjus pika, kauni, igatseval pilgul lausutud monoloogi Kuule, lootes vastust saada, kuid jäädes vaikusesse pettuma.

Leopardi jaoks on armastus ja surm kaksikud, kuna armastus tekitab ilu ja kannatusi, surm aga lõpetab kannatusi. Armastust ei julge ta eneses äratada, surma on aga nõus minema.

Ja kuigi näiteks tema sõnad Kuule on oma ahastuses väga kaunid ja ka väljendusoskuses puudu ei jää, tundub Leopardi Suur Kannatuste Rada kuidagi ühekülgne. Tegu võib ju olla ka viletsa tõlkega või on mitme luuletuse üksteise järel lugemine monotoonsust tekitav, aga kannatustest, surmast ja pitsitavast südamest mitmes vormis rääkiv luulekogumik ei tekita tahtmist end lõpuni lehitseda.

Tegu on muidugi tugevalt subjektiivse hinnanguga, kuna minu suur armastus Lorca läheneb loodusele ja südameasjadele hoopis teisest vaatenurgast.

Arvestades oma aega, väljendas Leopardi end teemadel valu, kannatused, surma kui lunastus ja ee... valu, väga mitmekülgselt. Olles aga lüürilisel maastikul roolides piisavalt Byronit ja Poed lugenud, soovitaksin kõrvale lugeda ka Leopardi mõtteid (näiteks siin). Tema küünilis-nihilistlik-egotsentriline mõtteviis sobib pigem esseesse kui luuletusse - ja on seal ka meelelahutuslik ning samaaegselt nii muigama kui mõtlema panev.

The Calm after the Storm

The storm has gone:
I hear the joyful birds, the hen,
returning to the path,
renews her cackling. See the clear sky
opening from the west, over the mountain:
the landscape clarifies,
the river gleams bright in the valley.
Now every heart is happy, on every side
there's the noise of work
as they return to business.
The craftsman comes to the door,
his work in hand, singing,
to gaze at the humid sky:
a girl runs out to draw water
that's charged with fresh rain:
and, from street to street,
the vegetable seller
raises his cry again
See the sun return, see how it's smiling
from hills and farms. The servants
open balconies, terraces, lodges:
hear the harness clinking, far off
along the highway: as the traveller's carriage
moves, once more, down the road.

Every heart is happy.
When was life as sweet,
as pleasant as it is now?
When did men turn
to their work, or bend to
their studies with such love? Or begin
some new venture? Or were so forgetful
of old wrongs? Joy is born of pain:
vain joy, the fruit
of fear past, in one shaken,
and fearful of death,
who abhorred life before:
fear that made men sweat and tremble
in enduring anguish,
shivering, silent, pale: seeing
lightning, cloud, and wind,
moving to attack them.

O kindly Nature,
these are your gifts,
these are the delights
you give to mortals. To be free
of pain is our delight.
You scatter ills with generous hands: grief
appears of itself, and pleasure, that's so often
born of trouble, through the monstrous,
and the miraculous, is our only gain. The human
race, dear to the gods! Happy enough
to gain a breathing space
from sorrow: blessed
when death heals you of every grief.

Kõik cantod on muide internetis inglisekeelses väljaandes saadaval: http://www.poetryintranslation.com/klineasleopardi.htm

50. Thomas Mann: The Magic Mountain

2011-03-02T21:12:00.006+01:00

"Der Zauberberg" ehk "Võlumägi" on saksa 20. sajandi suurkuju Thomas Manni sulest 1924. aastal ilmunud arenguromaan. Teos kuulub Manni loomingu teise faasi ja sisaldab seega pigem religioosseid-mütoloogilisi kui psühholoogilisi elemente (näiteks varem käsitletud Buddenbrooksiga võrreldes).

"Võlumägi" jälgib noore Hans Castorpi elu ravikuurortis Davosis, Šveitsis. Noormees reisib planeeritult kolmeks nädalaks mägedesse, et oma kohapeal resideeruvale haigele nõbule seltsi pakkuda ja "üleval" aset leidva eluga tutvuda. Lõpuks jääb ta aga seitsmeks aastaks.
Romaan on põimitud huvitavate tegelaskujudega, kes kõik protagonistile erinevat liiki mõju avaldavad ja lai temaatika ulatub poliitikast erootikani ja psühholoogiast ajalooni.

Mõned põhiteemad:
Haigus kui hinge õilistaja - Hans omab algselt arvamust, et inimene, kes on haige, peaks olema seetõttu tundliku hingega või tema hing tundlikuks muutunud ja avaldab nördimust rumalate inimeste üle söögilauas. Vanem sõber ja hilisem õpetajafiguur Lodovico Settembrini laidab noormehe seisukoha aga maha, vaieldes, et kurb on näha just tarku ja häid nimesi, keda haigus tabab - rumalat inimest kärbumas näha ei ole nii suur kaotus.
Siin tekib muidugi nii religiooni ja demokraatia aspektist kortsus kulm, Settembrini on humanist ja ei avalda oma arvamust tegelikult nii radikaalselt, aga mõte jääb siiski sarnaseks...

Erootika - Hans armub vanemasse venelannasse madame Chauchat'i (ärge laske end nimest petta) ja veedab naisega mingil hetkel ka ühise öö, mida küll vaid põgusalt kirjeldatakse. Huvitaval kombel meenutab Chauchat Hansule koolikaaslast, kelle vastu tal aastaid tagasi ebatervislikult kirglik huvi oli. Mõlemaga suhtleb Hans, laenates neilt harilikku pliiatsit.

Aeg - ajatemaatika on keskne, kuna mägedesse jõudes tundub Hansule aeg venivat veel ja veel, nõbu Joachim ja Settembrini selgitavad aga, et aeg on hoopiski pikem, kui on palju teha, ja muutub oluliselt lühemaks, kui oma päevi mittemillegagi sisustada. Aja subjektiivsest tunnetamisest ja unustamisest on juttu nii mõneski kohas.

Ja nii edasi ja nii edasi, Thomas Manni tohutult kompleksse, oskuslikult ja detailselt välja töödatud figuuride kogumiku areng muudkui roomab ja roomab, nendel tuhandel leheküljel (ja seda saksakeelses väljaandes).

Kas võiks siinkohal Buddenbrooksi kui eelistuslikku teost esile tuua, sest Mann just selle eest Nobeli preemia pälvis, oleks võibolla liiast öelda, aga minu jaoks venis "Võlumägi" igavikulistesse mõõtmetesse, kus ma lihtsalt enam edasi lugeda ei viitsinud. Sellised teosed ei ole öökapil hoidmiseks, vaid süvenemiseks ja studeerimiseks, ja olgugi, et Mannil on võime väga väga kunstipäraselt lauseid siduda ja keelega mängida (lugesin romaani saksa keeles), samuti väga oskuslikult äkitselt õudustäratavate momentidega üllatada, tundub, et tegu on pigem filosoofilis-poliitilis-antropoloogiliste esseede konvoluudi kui romaaniga.

"Võlumägi" on tituleeritud arenguromaaniks, kuid pärast lahkumist ärkab Hans justkui unenäost... jätkab ta, muutununa, samas kohas, kus oma elu sinnapaika jättis, planeeritult kolmeks nädalaks? Võimalik.
On mainitud, et Thomas Mann parodeerib klassikalist saksa arenguromaani, kuna Hans Castorp küll klassikalise iseseisvaks eluks harivate teemade buketiga kokku puutub, kuid hingeliselt üpris tühjalt mägedest lahkub.
Aga kas pilamiseks on tõesti vaja nii kõvasti pingutada?
Ilmselgelt on ainult Mann võimeline midagi sellist korda saatma.

Põnevaimad kohad ongi need, kus müstilis-müütilis-muinasjutulist maailma puudutatakse (Hans lumetormis vangis ja üldine looduse jõuline uimastav mõju, hirmutavana tunduvad haiged väljalõigatud kopsudega, surijad, keda tagant kiirustatakse jm.).
Intellektuaalselt paeluvad on kahtlemata ka kõik puudutatud teemad.
Samuti ei jää taustata ei pea- ega kõrvalfiguurid, neil on kõigil minevik, iseloom, pere ja lemmikjook.

Siiski, siiski, kogu selle palju juures jääb miskit puudu ja miskit tasakaalust välja.

Oli lõike, millest järgneva ootuses üle lendasin, samas silmadega püüdlikult detaile salvestades, oli aga rohkem lehekülgi, mis mõtteid mujale viisid.

Seega ei ole "Võlumägi" minu jaoks see Manni teos.
Kahju.

49. Yasunari Kawabata: The Sound of the Mountain

2011-02-23T17:59:00.002+01:00

"Yama no oto" ehk "Mäe hääl" on jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata, 1968 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kolmas inglise keelde tõlgitud romaan. Raamat avaldati osadena 1949-1954 ja ilmus inglisekeelses tõlkes 1970. Raamatust vändati mustvalge film aastal 1954.

Kawabatat peetakse jaapani naturalismi loojaks, üheks tähtsaimaks sõjale järgnenud aastate kirjanikuks Jaapanis ja ka üheks 20. sajandi tähtsamaks jaapani kirjanikuks.
Kuulsuse saavutas Kawabata romaanidega Snow Country ("Lumine maa", "Yukiguni") ja Thousand Cranes ("Tuhat kurge", "Senbazuru"), mis aga võrreldes "Mäe häälega", kuigi kaunid ja emotsioonide heliredelil veerandtoonideni küündivad, polevat kriitikute sõnul niivõrd mahukad ja komplekssed kui "Mäe hääl".
Lisaks pikemale proosale on Kawabata kirjutanud hea hulga lühijutte, näiteks "Izu no Odoriko" ehk "Jutustus Tantsijanna Izust" (The Izu Dancer).

"Yama no oto" on episood ühe pere argipäevast, edastatuna perepea, 62-aastase Shingo perspektiivist. Shingo silme läbi näeme abikaasa Yasukot, kes Shingost aasta noorem ja kelle kadunud õesse mees hullunult, kuid salaja armunud oli. Yasuko pole ilus naine ja Shingo on temast tüdinud, nimetab teda vanaemaks.
Poeg ja minia elavad perega, tütar mehega. Mõlemi abielud on ebaõnnestunud: tütar Fusako lahutab end mehest ja kolib koju tagasi, poeg Shuichi peab minia Kikuko kõrvalt armukest.
Kikuko ja Shingo vaheline suhe on kogu kompilatsiooni keskpunktis, kuna mõlemad näevad teist kui ainsat olendit, kellele oma lõputut kiindumust kinkida. Shingo oma tütar on aga õnnetu, nii ebaõnnestunud abielu kui kiusliku iseloomuga lapse kui isa tähelepanematuse tõttu.

Ja nii läbi päevade, nädalate ja aastaaegade, arenevad sündmused vaikselt, Shuichi suhted armukesega lähevad mäest üles ja alla, väikesed lapsed kannatavad, vanemad kannatavad ja oodatud kulminatsioon tegelikult kohale ei jõuagi... aga selline ongi naturalismi pärusmaa.

Kibemagus oleks hea sõna iseloomustamaks enamikku jaapani kirjandust, mis selle ka niivõrd suurepäraseks teeb - emotsionaalsuse mitmekihilisus, reserveeritud kombekas käitumine ja paralleelselt lugejale nähtavaks tehtud siseheitlus. Shingo on sõjas muutunud mees ja seetõttu kaotanud kontakti oma abikaasaga - mingil hetkel järgnes allaandmine. Naine on küll jätkuvalt tema kõrval, aga millestki rääkida neil enam pole. Ja kurbusega peab ta vaatama samasugust arengut oma poja abielus. Seetõttu üritab ta omal moel Kikukot kui oma uut võimalust õnnelikuks teha, olles samal ajal aga konfliktsetes olukordades poja poolt, kuna tegu on ju ikkagi tema pojaga.

Ja lugu olekski liiga trööstitu ja nukker a la Ibseni näidendid, mida lõpetades ("Vaimud" põhiliselt siinkohal) lootusetuse tunne kõhus muudkui närib ja närib.
Aga siinkohal tuleb esile Kawabata erilisus: naturalismile lisab ta näputäie realismi ja kaks näputäit impressionismi. Kõik tema tegelaskujud on head ja halvad, käituvad mõnikord ennastohverdavalt, mõnikord isepäiselt, võivad oma ingellikus loomuses järgmisel leheküljel peaaegu et mõrva sooritada. Ja kõige selle taustal on võimalus kogeda pildikesi Jaapanist, tema imelistest värvilistest aedadest erinevate puude ja lillede ja põõsastega, mille värvi ja kuju mõnikord lausa võimatu kirjeldada (ka see pakub ühes lõigus jutuainet), ning piltidega mägedest linna külje all ja linnadest mägede külje all.

Samuti lisab Kawabata lisakihi sümboolse tasandi näol. Shingo näeb pidevalt "veidraid" unenägusid, mida aga väga kergelt nii minevikukahetsuse kui tulevikuhoiatusena tõlgendada saab ja need lisavad tema isiksusele veelgi värvi. Lisaks räägitakse õhtusöögilauas kotatsu all varbaid soojendades enamasti sellest, mis päevalehes kirjutatud, ja needki lood on enamasti traagilise lõpu leidnud inimestest. Tihti inimestest, keda pere tunneb. Ja nii on inimlooma äärmuslik loomus pidevalt luubi all.

Narratiivi - ja psühholoogiline tasand jaotavad teksti oma mahult ilmselt pooleks - sündmused peres võtavad esimese, Shingo mõtisklused enese elu ja oleviku ja mineviku ja tema mõju üle oma lastele pluss unenäod teise poole.
Samuti on huvitav, kuidas tegelaskujud kohati täiesti mõistatuslikuks jäävad - valikud, mis tunduvad risti loomuvastased, tuuakse lugejani teiste inimeste vaatevinklist, mis tähendab, et lugejale jääb võimalus mõistatada, miks ometi Kikuko seda tegi, mida ta tegi. Sest vastus võib olla ilmselge, aga ei pruugi.

Kokkuvõttes: vaadake mõnd jaapani maali, vaadake geisha kurblike silmadega imekaunist nägu tantsuga kujundeid loova keha otsas või mägesid maastikumaalil, kus värvikontrastid meelega ülitugevaks maalitud. Just selline on Kawabata.

Kauni hingeeluga kirjandus. Soovitan soojalt ja süübin edaspidigi.

48. Astrid Lindgren: Pippi Longstocking

2011-02-16T18:58:00.002+01:00

Kaasaegsed pidasid Astrid Lindgrenit üpriski peast põrunuks ja alguses oli autoril käsikirja avaldamisega raskusi, aga meie tunneme Pipi Pikksukka (Pippi Långstrump) ühe tuntuima lasteraamatutegelasena. Koos Vahtramäe Emili, Ronja, vendade Lõvisüdamete, Karlssoni ja Bullerby lastega kasvas enamik meist üles.

Pipi lood sündisid tegelikult Lindgreni tütar Karini mõttekirstust - tüdruk palus oma haigevoodil, et ema jutustaks talle väga tugevast tüdrukust, kes elab üksi, kellel on kaks sõpra ning ahv ja hobune. Raamatud avaldati 1945-1948, lisandus kaks lugu aastatel 1979 ja 2000.

Pipi on 9-aastane tüdruk, kes elab ahv härra Nilssoni ja hobusega Segasumma suvilas. Pipi isa on neegrikuningas ja seikleb merel, Pipi ema suri, kui Pipi oli väike.
Aga kõigest sellest hoolimata on Pipi rõõmsameelne ja elava fantaaisaga tüdruk, kes ketrab ja ketrab jutuvakka - nii tõmbab ta ligi naabrilapsed Tomi ja Annika, kellega iga päev uusi seiklusi leida. Pipi on maailma tugevaim tüdruk ja püstirikas - isa jättis talle elamiseks suure hunniku kulda.

Tegemist on küll lasteraamatuga, aga Pipi oma vaba hingega innustas rootsi naisi omal ajal uusi vabadusi nõudma ja otsima. Pipit peetakse rootsi naiste vabastajaks mitmel rindel, kuna noored tüdrukud õppisid pipi eeskujul poisilikumalt käituma ja end vabamalt tundma. Annika nimest kui pai laps siidkleidis, kes kardab puu otsa ronida, on tehtud halva alatekstiga väljend.

Äärmustesse viib Pipi viimaste aastate areng rootsi kirjanduslikul maastikul - "Lohetätoveeringuga tüdruku" triloogia autor Stieg Larsson tunnistanud intervjuus, et Lisbeth Salanderi tegelaskuju on tehtud Pipi eeskujul - tema idee sellest, milline Pipi võiks 20ndates olla. Koolihariduseta, aga tark; introvertne, aga heade sidemetega teatud ringkondades; võimeline ennast kehtestama ja väga tugeva õiglustundega.
Olgu, aga kas see peaks tähendama, et kõik lapsed, kes omal ajal Pipit fännasid, kasvavad just selliseks?

Ei, sest Pipi ei mõjuvat lastele nii hullusti kui täiskasvanu, kes tema seiklustest loeb, võiks arvata.
Ka minu esimene reaktsioon Pipit lugedes oli: minu lapsed ei loe seda raamatut! Sest Pipi sõprus naabrilastega põhineb alustuseks rohketel kingitustel, mis Pipi neile teeb, samuti sõbruneb Pipi naabrilastega neile 18 kilo komme ostes. Samas on varsti ilmselge, et Pipi teeb seda puhtast lahkusest, mitte vajadusest kellegagi sõbruneda - Tommit ja Annikat tõmbab Pipi poole tema elava ja põneva loomuse, mitte asjade pärast, kuigi raamat mainib, kui väga neile meeldib Pipi kummutis sobrada ja eksootilisi nipsasju uurida.
Pipi murrab nii mõnegi reegli, joonistades oma ainsal koolipäeval koolikoridori põrandale suure hobuse, lähenedes klassiruumile puu otsast ja keeldudes korrutustabelit või kirjutamist õppimast. Selline käitumismall ei tohiks kooliealisele lapsele omaseks saada - raamatut lugeda on hariv, ja algeline matemaatikaoskus ei tule ka üldharidusele kahjuks.
Aga mida Pipi enim õpetab, on olla kartmatu ja väljendada oma tundeid.
Lõppeks tahab ka Pipi õppida viisakamalt käituma ja ei ole endaga rahul, kui Annika külalisena daame ärritab - aga sellised daamid, nagu Annika tulevikuportree iseendast, on üldiselt ääretult igavad ja õelad, kui nad suu lahti teevad, olgugi, et nende kleidid põnevalt kahisevad ja et nende lokid hästi lõhnavad.

Seega on Pipi vaba hing, kes ei hooli soorollidest, ei karda kedagi ja oskab alati häid lugusid rääkida.

Siiski ei ole Pipi läbi ja lõhki sümpaatne tegelane.

Kokkuvõtteks: Lindgreni kangelastest pigem Ronja kui Pipi.

47. Franz Kafka: The Complete Stories

2011-02-09T17:14:00.002+01:00

Kafkast on selles blogis juba korduvalt juttu olnud. Prahas sündinud, saksa keeles kirjutanud, kõige paremini iseloomustatav omadussõnaga kafkaeskne, üks 19.-20. sajandi tuntumaid kirjanikke.

Kafka loomingut läbivad eelkõige eksistentsialistlikud allegooriad ja isa range režiimi armid. Oma tuberkuloosi poolt lõpetatud neljakümne ühe eluaasta jooksul jõudis Kafka kirja panna kolm pooleli jäänud romaani ja suures koguses jutustusi ja väikesi fragmente. Max Brod, Kafka parim sõber, avalad postuumselt kõik, mis Kafka oli palunud põletada, seega on säilinud enamik Kafka loomigust.

Kafka loomingu võib peale romaanide jagada kategooriatesse müüdifragmendid (Gracchus, Prometheus), kafka-valmid ("Ah", ütles hiir), fragmendid või stseenid ("Loožis") ja lühijutud ("Näljakunstnik", "Maa-arst"). Kui soovite saada ülevaadet Kafka loomingu põhi-ideedest, on mõistlik lugeda lühijuttude kogumikku, mida minagi siinkohal tegin - kuigi olen eelnevalt enamiku Kafka loominguga tutvunud, oleks see heaks sissejuhatuseks algajale Kafka lugejale.

Toon loetud lühijuttudest esile enim meeldejäänud: ""Ah", ütles hiir", "Näljakunstnik", "Aruanne akadeemiale" ja "Seaduse ees".

Kafka loomingut läbivate motiivide hulka kuuluvad konflikt türannist isaga ja sellest tingitud ängistus igasuguste kantselei tüüpi bürokraatiaga seotud asutuste ees (Kafka töötas isa sunnil ametnikuna), üldine ängistustunne maailma suhtes - samuti tulenevalt kodusest allasurumisest -, kunstniku ja lugeja suhe, indiviidi tühisus ja palju muudki.

"Seaduse ees" on lühike jutt mehest, kes tuleb maalt ja soovib siseneda väravast, mille eest valvur. Sissepääs on mehele keelatud ja mees veedab oma eluaja värava ees oodates, kuni valvur värava lõpuks sulgeb. Tegu on nii bürokraatia kui eksistentsialismiga seotud temaatikaga - lugu leiab aset "seaduse ees", teel seaduseni, viimase takistusega veheldes. Tõlkida võiks ka "enne seadust" - saksa keeles on interpretatsioon kergem.
Kui vanaks jäänud mees lõpuks valvurilt küsib, miks keegi teine pole tahtnud väravast läbi minna, vastab valvur, et see värav oli vaid talle mõeldud. Tegu on ühtaegu seaduse keerukuse illustratsiooniga - valvur mainib selle värava taga ootavaid, palju hirmuäratavamaid väravaid -, samuti illusiooniga - kui mees oleks eiranud valvuri keeldu, oleks värav tõenäoliselt haihtunud. Takistused, mida üritame ületada, on tihtilugu vaid meie endi peas. Sedakorda lõpeb lugu kurvalt ja mees ei läbi kunagi väravat, vaid sellepärast, et tunnistab väravavahi autoriteeti ja ei nõua oma õigust, väravat läbida. Illusoorne autoriteet, nagu "Lossis" või "Protsessis", hoiab inimest tagasi minemast sinna, kuhu ta eelnevalt soovis minna. See illusoorne autoriteet on Kafka puhul tema isa, siinkohal siis valvur. Ka neid võib samastada.

"Aruanne akadeemiale" on võrratu lugu ahvist, kes kirjutab akadeemiale, kuidas on edenenud tema dresseerimisprotsess. Tegu on tavalise ahviga, inimeste poolt rääkima, jooma, piipu tõmbama õpetatud. Ahv istub kultuurselt ülikonnas ja kirjutab kirja.
Tegu on taas inimese-looma-piiride ja illusoorsete piiride mänguga - ahv jääb lõpuni ahviks, sest näeb end kui ahvi ja ei taipa, et inimesed piinavad teda, rohkem kui õpetavad. Saaks ta sellest aru, võiks ta end inimeseks nimetada. Nii muuseas sobib antud konteksti 90ndatel aastatel avastatud-leiutatud peegelneuronite teooria, mille kohaselt nii inimesed kui ahvid on võimelised empaatiaks.
Kui vähe meid ahvist lahutab ja millised ahvid me tegelikult ise oleme, kui kõrgele pjedestaalile inimene end asjatult asetab - kõike seda ühe ahvi mõtlikus raportis. Mürgine iroonia.

"Näljakunstnik" võtab oma teemaks kirjaniku ja tema loomingu mõistmise publiku poolt - näljakunstnik nälgib alati 40 päeva ja reisib ringi, näidates end raha eest publikule. Üle 40 päeva tal nälgida ei lubata, mis näljakunstnikku väga painab, sest ta on oma nälgimisvõimetes täiesti kindel. Ühel päeval aga raugeb huvi näljakunstniku vastu ja mees läheb tööle tsirkusesse, kus ta oma puuriga loomade kõrvale pannakse ja kus ta lõpuks lõpuni nälgib.
Kirjaniku looming võib minna teatud ekstreemumiteni, aga mingil hetkel ei leia ta enam ühendust oma publikuga; mingil hetkel tuleb tõmmata piir. Kafka loomingu keeleosavus on tase omaette, seega pole ka ime, et ta mingi osa oma loomingust mingil hetkel põletas. Samuti räägib Kafka oma eluajal kunstniku kohustusest, kehale söögi, joogi ja muude mõnude kohapealt võimalikult vähe tähelepanu pöörata, et vaim saaks pinnale tungida ja oma tööd tegema hakata. Kunstniku anne on kingitus publikule, kui ta seda aga liiga intensiivselt rakendab, sööb see ta keha ära, kuigi vaim hea meelega edasi laseks.

"Ah", ütles hiir - ja jooksis kassile suhu, kuid mitte enne, kui oli eelnevalt kurtnud selle üle, kuidas maailm väiksemaks ja ängistavamaks muutub... enne ei puudutanud üks sein teist, nüüd aga tõusevad nad aina kõrgemaks ja kõrgemaks ja alles lõppes üks, kui tuleb juba teine vastu. Päästev nõuanne kassilt - "muuda suunda" - tuleb hetk enne hiire nukrat lõppu.
Fragment on umbes sama mahuga kui siinne lõik. Ja ometi selline iroonia, nukruse ja ängiga täidetud allegooria.

Kafka lühijuttudest tuntuim on ilmselt "Metamorfoos", kus Gregor Samsast üleöö prussakas saab ja lugeja jälgib, kuidas loomast inimene ja inimesest loom saab, miks nii juhtus ja mida teha, et vabaneda prussakast meie sees. Abituse tunne, mis taaskord sigineb meie peas ja teeb hirmsaid asju, on Kafka temaatika pärl - jooksmine mööda tundmatuid labürinte ja tunne, et väljapääsu ei ole, või asjatu otsing millegi järele, mida olemas ei ole.

Kafkat võiks nimetada nukraks isiksuseks ja kogu tema teoste kogumit hävitavalt melanhooliku ja flegmaatiku planeerimata lapseks. Kafka isegi ütleb, et tema looming tekitab lugejas eelkõige nukrust, kuna parimad lõigud ja lood räägivad kellegi surmast või ebaõnnestumisest. Seega ei ole Kafka igaühele naudingut pakkuv.
Samas on kõigis juttudes sees nii palju elutarkust ja nii kaunist keelekasutust, et kohati kurnavad lühijutud tekitavad tahtmist neid veel ja veel lugeda - et neist paremini aru saada.

Elagu Kafka. (ja kafkale sobivalt ma siinkohal hüüumärki ei kasuta)

Kasutatud raamatud

2011-02-06T18:03:00.006+01:00

Olen Saksamaal elades saanud nautida privileegi nimega kasutatud raamatud. Siinne internet kubiseb vastava pakkumisega lehtedest ja paari euro eest klassikuid lunastada pole mingi probleem.

Hakkasin huvi tundma, kas ka Eestis vastavat valikut leida on, sest siiani olen Tudengilinnas alati raamatukogust tarviliku leidnud.
Aga hurraa! Ka eesti veebis on leida nii mõnigi pakkumine kasutatud raamatute vallas.

Seega, kes lugemiselamusest raamatu hinna tõttu ilma jäetud, ärge laske päid norgu, vaid uurige siit:

http://vanajahea.ee

http://kasutatudraamat.ee/

Raamatukoi antikvariaat

Kultuurisalong Sõna

Väike paus

2011-02-03T10:56:00.003+01:00

Tere hommikust, mu kallid lugejad!

Loodan, et te pole viimase aja vaikuse tulemusena ahastusse langenud ja ootate rõõmsas meelestuses mu järgmist arvamuspostitust.

Pean vabadama - ja kahjuks hilinenult - oma kahenädalase passiivsuse pärast, aga mind on tabanud tähtaegade ja unetuse keeristorm, mille nimi on Semester Hakkab Lõpule Jõudma Ja Mul On Samal Ajal Praktika Kirjastuses Iga Päev Kella Viieni.

Lootsin sel nädalal küll produktiivsem olla ka blogirindel, aga Kafka on ära teeninud rohkem kui kui kolm lõiku minu ja teie tähelepanu, seega vestlen temaga lähemalt ja naasen järgmisel kolmapäeval.

Selle blogi kommentaarium on olnud pigem passiivne - võib-olla soovite hoopis teie mulle vaikuse täitmiseks avaldada oma lemmikraamatu või hiljutise huvitava lugemiselamuse?

Jään huviga ootama ja kohtun teiega taas järgmisel kolmapäeval.

Teie Päikesejänku

46. Nikos Kazantzakis: Zorba the Greek

2011-01-19T17:23:00.003+01:00

“I’ve stopped thinking all the time of what’s going to happen tomorrow. What’s happening today, this minute, that’s what I care about.
I say: ‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m sleeping.’ ‘Well, sleep well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m working.’ ‘Well, work well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m kissing a woman.’
‘Well, kiss her well, Zorba! And forget all the rest while you’re doing it; there’s nothing else on earth, only you and her! Get on with it!’”

"Alexis Zorbas" või "Kreeklane Zorbas" on Nikos Kazantzakise tuntuim romaan maailma kontekstis. Kreeka jaoks on Kazantzakis 20. sajandi tähtsaim ja tõlgituim autor.

Kleeklase Zorbase elust jutustav romaan ilmus 1946 aastal, vändati filmiks 1964ndal aastal. Zorbast kehastav Anhony Quinn kandideeris oma rolli eest Oscarile.

Zorba tegelaskuju pärineb Kazantzakise enda elust. Romaan jutustab võrsuva kirjaniku kohtumisest Alexis Zorbasega, nende koos veedetud ajast Kreetal, tööst söekaevanduses, armuseiklustest ja kõnelustest.

Raamat tematiseerib kõiki eksistentsialistlikke küsimusi hingelisel, kirglikul viisil ja veiniklaasiga näpu vahel. Zorba domineerib tegevust ja kirjanik, minategelane ja jutustaja on silmapiiril pigem selleks, et Zorbat kirjeldada ja talle kontrastina raamiks olla. Jutustaja on raamatutarkusega täidetud, aga muus suhtes üpris ullike noormees, kellele Zorbase spontaansus ja kirglik eluviis lõpuks ka külge hakkavad. Zorba seevastu ei kahetse ühtki oma kohati vägagi sulilikest tegudest ja omab elutarkust ja igavese nooruse saladust, mis jutustajale lõpuni mõistatuseks jääb. Kontrastist rääkides väljendub ka minategelase püüd raamatukoi eluviisist välja murda ja Zorbase stiilis seigelda, see aga luhtub. Lõppideeks jääb oma loomusega leppimine ja iseendast lugu pidamise ja armastamise põhimõte, loobudes eitamast, et meis kõigis on nii head kui halba.

Jutustaja peab näiteks lugu ja kirjutab raamatut budismist, usub distsipliini ja piiripidamisse elus. Zorba seevastu kujutab Jumalat ette kui švammiga taevaväravate ees ootavat sõbralikku taati, kes hingelt patud pühib ja kõikeandestavalt värava avab. Iseend näeb ta kui Jeesust, kes igal ülestõusmispühal taas sünnib.

Hoolimata lootusetust nõrkusest kõigi naiste vastu ja kalduvusest, ajakavadest mitte kinni pidada on Zorba tegelaskuju tõepoolest eeskujulik ja annab tunnistust tema puhtast hingest - Zorba laskub lihalikke suhetesse vägagi lihava vanatüdrukuga ja lubab tolle naisekski võtta. Kuigi ta antud lubadust kunagi täita ei kavatse, valab mees hiljem pisaraid, kui naisega õnnetus juhtub. Kui jutustaja Zorba reisile saadab, et kaevanduse jaoks töövahendeid osta, naaseb Zorba paar nädalat kokkulepitust hiljem ja pajatab värvikatest armuseiklustest, teeb aga tasa kogu omatekitatud kahju.

Oma kahepoolsuses tekitab Zorba kindlasti nii mõnelegi ärritust, aga neile, kellele vabamõtlejalikkus istub, on ta suurepärase elufilosoofia kehastus. Tema hing on vaba, tema vaim on noor. Raamatutarkust pole talle vaja, et olla õnnelik.

Zorbat võiks iseloomustada kui elurõõmu ja -isu kehastust - elada tänases päevas, teha kõike südamest ja nautida elu, pühitsedes hedonismi. Samal ajal tunnistades nii tumedat kui helget loomust eneses - Zorba ütleb lisaks Jeesuse-paralleelile ka, et tema sees on deemon või lausa mitu, tema sees on kuradike nimega Zorba - saavutab ta tasakaalu ja imelise rahu eneses.

Lisaks Zorbase tegelaskujule saab lugeja ka pildi omaaegsest Kreetast, sealsetest maastikest, kohalikust kombestikust ja eluolust. Kazantzakis kirjutab omas elemendis, seega tuleb tema sulest loomulikul teel rikkalik kirjeldus kaasmaalaste eluviisist.

Kuigi Kazantzakise poolt kirja pandud tegelaskuju põhineb tõesti tugevalt sõbral, keda kirjanik kunagi reaalselt kohtas ja Zorbase tugev, toores, kuid sentimentaalne loomus pole läbinisti fantaasia vili, ütleksin siiski, et autor on õnnestunult kirja pannud midagi kaunist ja emotsionaalset. Zorba lihtsus, aga geniaalsus hämmastab ja puudutab.

Suurepärane lugemiselamus!

Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me Go

2011-01-12T18:09:00.001+01:00

Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.

Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.

Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.

Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.

Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.

Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.

Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.

Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.

45. James Joyce: Ulysses

2010-12-15T17:38:00.008+01:00

"Ulysses" on britt James Joyce'i tuntuim teos ja üks modernse kirjanduse esiteoseid. Kirjutatud aastatel 1914-1918 ja esmalt ilmunud osade kaupa 1918-1920, ilmus Ulysses raamatuna 1922 Joyce'i sünnipäeval Pariisis.

Mõtliku pilguga tuleb tõdeda, et Joyce'i romaan pole algajale ega laisale lugejale mõeldud. See avaldub juba teose mõõdus - 900-leheküljeline raamat nõuab pühendunud lugejalt kindlasti ühe nädalavahetuse, öökapilugejalt usun, et nädala.

Üldiselt koosneb tüüpiline romaan kui struktureeritud objekt sammudest, mis lähenevad tegevusele välispidiselt või vähemalt valmistades lugejat veidi ette selleks, mis ja kuidas toimuma hakkab. On olemas mõisted story ja plot, on narratiiv, on tegvuspaigad ja tegelased ehk figuurid. Tihti läheneb autor asjale välisest perspektiivist - alustatakse kirjeldusega ja laskutakse siis refleksiivsusesse või siseperspektiivi. Mõnikord piirdutakse ka siseperspektiiviga, kuid enamasti töötab kirjanik siiski sammhaaval-tehnikas ja tegelaste mõtisklustest selgub nende taust ja suhtestatus.

Joyce aga, kuigi kulutas oma suurromaani kirjapanekuks neli aastat ja ilmselgelt töötab vägagi täpsete ja läbimõeldud võtetega, mõjub pigem toorelt ja killustatult. Lugeja visatakse mõtete, uitmõtete, sisemonoloogide ja tihti kiirelt vahelduvate dialoogide keskele, ja võib tekkida eksinu tunne. Struktuur tunduks justkui puuduvat.

Raamatu omanäolisus väljendub ka jutustustempu aegluses: tegevus kestab reaalselt vaid ühe päeva, kuid laskudes enamiku tegelaste mõttekäikudesse, peatub pidevalt narratiivi ja läheb üle reflektiivsele-psühholoogilisele tasandile.

Iseenesest on Joyce'i pühendumus ja figuuride väljatöötamisel saavutatud filigraansus erakordne - kui mitmed fiktiivdialoogid peaks üks autor oma loomingu peategelastega maha pidama, et nõnda detailselt väljendada ja mõista, millised seosetud (kuigi kohati hiljem põhjendatud) mõtted nende peast ühel tavalisel pärastlõunal läbi võiksid joosta!

Vaieldamatult on "Ulysses" revolutsiooniline, tohutu näpuosavusega välja töötatud organism, tabavalt kirja pandud rakutuumade täppiskirjeldusteni välja. Samuti paneb ta igal juhul mõtlema, milline üks romaan olla võiks, sest eirab varem kehtestatud reegleid ja loob iseendale uue metoodika. Valgustusajal nimetati seda geeniuse-esteetikaks.

Kas Joyce aga tõesti geenius või lihtsalt kirjandusteooriatest läbi imbunud oivik on, jääb küsimärgi alla.

Tekivad küsimused: kas selline kirjandus annab lugejale midagi enamat? Kas selline kirjandus üleüldse toimib ilukirjandusena?

Mõtted ja dialoogid joonistavad ajastukohase pildi ja portreteerivad poliitilis-sotsiaalset miljööd. Samuti joonistavad tegelastevahelised suhted välja teatud inimliku tasandi. Selge narratiiv aga puudub. Tegu on lõikudega erinevas vanuses inimeste eludest, mis tihti põimuvad ja põrkuvad, sellest tulenevalt juhtub kohati ka üht-teist. Lõppkokkuvõttes koosneb lugu siiski vaid igapäevastest sündmustest käputäie inimeste eludes. Murdelist, kurioosset, ennekuulmatut sündmust ei toimu. Tegelaste minevik ja siseelu tuuakse küll lugejani, aga tegelastes ei toimu muutust. Lugu on üldplaanis staatiline ja ei tekita seetõttu ka tahtmist, lõpuni kaasa elada.

Teiseks on süvapsühholoogiaga käsikäes ette võetud rännak kuhugi keset metsa pidama jäänud, sest realistlikkuse huvides uitmõtteid täispikitud sisemaailma vaatlemine on mitte asjasse pühendatule pigem segadusseajav. Mõeldes samal ajal eesootavatele sadadele lehekülgedele, tekitab "Ulysses" pigem tüdimust. Kohati on tegu ka lugemiselamuse rikkumisega, sest lähenedes tegelastele väljast, jääb lugejale palju rohkem mänguruumi motiivide väljapakkumiseks. Siin ei saa tegelaste sisemaailma nõnda analüüsida - kuigi ka nende mõtisklustest nii mõndagi ütlemata jäänut järeldada saab, kaardid on, üldplaanis jällegi, laual.

Kolmandaks toimub tegevus märkamatult (neid on küll kirjeldatud, ülevaade tekib aga vaid väga tähelepanelikul lugejal) paljudes paikades ja ei liigu kunagi vaid ühes suunas (mis on küll parem kui tegevuse dünaamika, kuna tegevus reaalselt üldse mitte kuhugi ei liigu, kui üks eneserahuldamisepisood välja arvata). Kõik 18 episoodi ei põimu samuti.

Joyce on loonud midagi uudset, nõudlikku ja põhjalikku. Tema tehnika avastab peaaegu et juba empiiriliselt alateadvust, töömaht ja kirjapandu filigraansus on muljetavaldavad.

Kahjuks tekitab "Ulysses" aga siiski pigem küsivaid mõtteid ja segaseid tundeid kui ilukirjanduslikku naudingut.
Sobilik vaid laialdase süvapsühholoogilise huvispektriga kirjandusteadlasele või, veel parem, kirjanduslike huviga psühholoogile.

Pigem piits kui präänik.

44. Iiobi raamat

2010-12-08T17:23:00.001+01:00

Iiobi raamat on üks Piibli Vana Testamendi 39st raamatust ja Toora kõrval tuntuim Vana Testamendi osa. Iiobi raamatut peetakse Vana Testamendi kõige kaunimalt kirjutatud osaks, sellele on osaks saanud tohutu tähelepanu ja tihti suubutakse piiblieksegeesi (seletamise) käigus eelistatult Iiobi loo poole.

Iiobi raamat on olnud eeskujuks nii Goethele (Faust) kui Shakespeare'le (Hamlet). Pole ka imestada, sest tegu on klassikalise hea ja kurja võitlusega inimeses - kuigi veidi äärmuslikul kujul: saatan ja Issand testivad Issanda sulane Iiobit, võttes talt lapsed, vara ja tervise, kuid Iiob jääb oma Issandale truuks, mispeale saab tagasi mitmekordselt kõik, mille oli kaotanud.

Küsimus on siinkohal, kas Jumal on oma loomuselt kuri, kuna lasi saatanal võtta kogu Iiobi vara ja ei kaitsenud teda? Kas katse oli õigustatud?
Samuti piiblist on pärit nõuanne palvetada tasa ja omaette, mitte valjult kõigi ees - seega võib Iiobi kadalippu võtta kui katset, mis läheb tema kõige sügavama sisemuse tuumikusse ja vaatab, kas Iiob ikka tõesti on nii vaga ja puhas oma headuses ja usus, kui tundub.

Ühest küljest pole selline katsetamine tarvilik, kuna Piibel ütleb ka, et Jumal näeb, mis on sinu südames - seega milleks Iiobit kiusata ja piinata? Oled kindel oma sulase Iiobi headuses ja õigluses, Issand, miks lased tal selliseid piinu läbi elada?

Teisalt, nagu üks tark sõber mulle kunagi ütles - kui sul on suhe Jumalaga, pole miski muu tähtis. Seega võiks puhtkristlikust küljest argumenteerida, et Iiobil ei olegi muud vaja kui oma Jumalat, kelle poole palvetada, see hoiab tema hinge puhta ja vaimu värske. Pole vaja naist, lapsi ega lambakarja.

Minu jaoks on Iiobi raamat ärritav, kuigi paradoksaalselt usun, et igast halvast tuleb võtta tükike head, olgu see siis vaid õppetund edasiseks. Iiobi usk on pime ja kuigi Piiblist tuleb ka ütlus: õndsad on need, kes ei näe, vaid usuvad, arvan, et Iiob kui musternäide kõigile, kes oma usus vankuvad, on hea eeskuju - ärge kaotage oma usku, Jumal on kõikvõimas ja kui te elate üle piinad, mis teie teele saadetakse, tasutakse teile lõpus rikkalikult -, aga kas keegi on sellist kohtlemist väärt, jääb muidugi küsitavaks.

Siit ka Iiobi loo ajatus ja igihaljas aktuaalsus - pidevalt tehakse headele inimestele halba. Miks see nii on, kas tegu on mingisuguse karmavõlaga, kurja nõia kättemaksuga või on saatanal tõesti igav - igaühe religioosne taust ja mõttekäigud loovad vastuse sellele küsimusele.
Õpetliku mõtte iseseisvaks eluks võib Iiobi loolt siiski võtta ja taskusse panna - ära lase oma usul heasse vankuda ka halvas. Sest rasketes olukordades tuleb välja inimese tõeline loomus ja kui sisemine naeratus püsib, ei saa maapealsed hädad sulle mitte ligi tulla.

Piibel on, muide, üleüldiselt väärt lugemisvara.

Mario Vargas Llosa: La Casa Verde, Travesuras de la niña mala

2010-12-01T16:44:00.002+01:00

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa on selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.

La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.

Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.

"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.

Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.

Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.

43. Kālidāsa: The Recognition of Sakuntala / The Fatal Ring

2010-11-24T17:38:00.003+01:00

Kālidāsa või Calidàs oli pärit Indiast, tõenäoliselt Maharashtra maakonnast. Ühe oma aja (kusagil 1. sajandi eKr ja 4. sajandi vahele paigutatud) parimate näitekirjanike hulja arvatud, kuulub seitsmevaatuseline draama "Abhijñānašākuntalam" (अभिज्ञान शाकुन्तलम्) ehk "Šakuntala tunnustamine/äratundmine" hindude hulgas Ramayana ja Mahabharata, India tuntuimate eeposte kõrvale. Mahabharata oli Kālidāsale eeskujuks - Shakuntala lugu kasvas välja selle kuulsa eepose killukesest.

Lugu räägib armastusest kuningas Dushyanta ja nümfide ja kuningate soost Shakuntala vahel. Kuningas puhkab jahilkäigul pühamus, kus Sakuntala eraku kasulapsena elab. Armastus süttib kiirelt ja samuti ka kirg, kuningas lahkub lubaduste ja säravate silmadega, jättes armastuse pandiks sõrmuse. Pühamees Durvasa, kellele aga saabudes piisavalt aupaklikku vastuvõttu osaks ei saanud, neab Sakuntalat - kuningas unustab ta ja alles sõrmuse ettenäitamisel teab jälle, kes on Shakuntala. Seetõttu ei tunnustata juba punsuva kõhuga lossi saabuvat neiut ka kuninga abikaasana. Shakuntala ema teenijannad nümfid viivad neiu enda juurde. Dushyanta sõrmus, mis Shakuntala sõrmest libises, leiab oma tee mehe juurde ja mäletused tulevad tagasi, mispeale kuningas suure kurbuse saatel armsamat igatseb. Lõpuks kohtuvad kõik taas õnnelikult järjekordses pühakojas.

Olles enne Shakuntalat värskelt Gilgameshi lugenud, kooruvad võrdluses välja mõnusad kontrastid kombestikus ja meeste ja naiste vahelistes käitumismallides - Kālidāsa näidendis on suur rõhk nii kirjutatu vormijärgimisel kui tegelaste vooruslikul-kombekal käitumisel. Jumalaid näidatakse taaskord kõikvõimsate ja kogu elu roolivatena - selline usk säilib Indias ka tänapäevani, ka väikese poe omanik alamast kastist ei alusta oma päeva enne, kui on oma viirukid süüdanud ja tööpäevale õnnistust palunud, kõrgemast kastist rääkimata.

Sõnaliselt kaunilt kokkupandud lugu ei too midagi ootamatut ja joonistab tüüpilise pildi sellest, kuidas iga prints peab oma printsessi kättesaamiseks tapma draakoni. Isiklikult häirib mind muidugi kuninga haarem - kõrvaltegelasena figureerib aktiivselt ka kuninga eelmine "põhinaine" (top dog vs underdog, eks), aga eks tegu on ajastut kajastava looga, nii oli ja mõnel pool on jätkuvalt.
Kokkuvõtteks on tegu ilusa muinasjutuga ja hõngu Indiat hingan alati hea meelega sisse.

Soovitan kõigile Ramayana armastajatele.

42. Gilgamesh

2010-11-17T17:14:00.002+01:00

Gilgameshi 12 savitahvlile kirjutatud eepos räägib 27. sajandil eKr Uruki linna valitsenud kuningas Gilgameshist, tema sõprusest Enkiduga ja Gilgameshi retkest surematuse otsingul.

Nukker on, et suur osa eeposest säilinud ei ole - 12st savitahvlist on vaid paar täielikult säilinud ja mõnest vaid nt. kaks tulpa kuuest. Gilgameshist on paralleelseid versioone nii sumeri kui babüloonia kui teistes vanades keeltes, need aga erinevad teineteisest.

Tegu on ajastutüüpilise kirjandusega, mis avab väga palju toonast kultuuriruumi ja mõttemaailma. Hariduslik aspekt on vaieldamatu - sellepärast soovitaksin leida kommenteeritud väljaanne, kus kombed, vihjed ja jumalate nimed on lahti seletatud.

Tegelased ise ja nende motivatsioon jääb kohati veidi häguseks - Gilgamesh on loo alguses kuningas, kes naudib oma võimu ja käitub oma rahvaga ebaõiglaselt. Jumalad loovad Enkidu, kes on sama tugev, kuid jookseb ühes looduse ja metsloomadega. Tema teele saadetakse nn. "armupreestrinna", kes Enkidu enese külge seob ja loodusest eraldab. Enkidu läheb Urukisse ja kohtub Gilgameshiga, nad võitlevad ja saavad seeläbi sõpradeks. Ja äkitselt otsustatakse kahekesi minna ja tappa nähtavasti kuri Humbaba/Humwawa. Sõbrad on edukad, kuid mingil põhjusel otsustavad jumalad, et Enkidu peab surema. Järgneb Gilgameshi suur lein ja surematuse otsing. Lugu lõpeb müstilisel kombel elus Enkidu ja Gilgamesi vestlusega allmaailmast.

Selge on, et nii Gilgamesh kui Enkidu on tol ajal ja samamoodi tänapäeval üliinimlikud oma tugevuse tõttu ja eeskujud tugeva sõpruse näitena. Kuigi Gilgamesh kui kuningas Enkidust tolli võrra kõrgemal on, on tema lein sõbra surma reaktsioonina muljetavaldav. Mingil määral arenguloona vaadatav iseenese inimlikkuse tunnistamine allmaailmast tagasi tulnud Gilgameshi poolt annab loole vägagi ajatu perspektiivi, kuigi lugu on sängitatud mütoloogilisse maailma tuhandeid aastaid tagasi.

Kultuurilisel tasandil avab Gilgamesh lugejale väga palju tolleaegsest kombestikust, kuninga ja kodanike õigustest, naise ja mehe ühiskondlikust paigutusest ja jumalate tohutust tähtsusest ja samal ajal antropomorfsusest. Mütoloogia kõnnib keset maad koos Gilgameshiga, kes allmaailma väravani jõuab, kuid siis tagasi saadetakse. Samuti on juttu suurest veeuputusest, mis, räägitakse, Vana Testamenti olla inspireerinud.

Lugemine on väga huvitav, aga siinkohal jaguneb publik ilmselt kahte leeri - kui teid huvitab kultuur, siis on soovituslik otsida kommenteeritud väljaanne ja kui eepos eeposena, siis piirduda mõne kokkuvõttega.
Aga kindlasti on nii ajaloohuvilisel kui eeposte fännil kindlasti põhjust Gilgameshiga tutvuda.

41. Virginia Woolf: Mrs. Dalloway

2010-11-10T16:26:00.001+01:00

"Proua Dalloway" on Virginia Woolfi kuulsaim romaan. Raamat ilmus 14.mail 1925 ja avab proua Dalloway päevakava toimumise taustal nii tema kui mõningate tegelaste mõttemaailma ja mineviku.

Proua Dalloway sisemaailm hakkab pragunema, kui Indiast naaseb ootamatult naise nooruspõlvearmastus Peter Walsh, kes esimesena just Clarissale külla otsustab tulla. Raamat avab mõlema tegelase mõttemaailmad, pajatab nende minevikukiindumusest ja arengust, mis vahepeal elus ja mõtetes on toimunud. Samuti lubatakse lugeja härra Dalloway mõtetesse - ka tema sisemaailm praguneb veidi Peteri külaskäiguga.

Paralleelne jutustus kirjeldab Septimus Smithi ja tema naise Rezia jalutuskäiku läbi Londoni. Septimuse sõja tulemusel pragunenud mõttemaailm valmistab tema naisele suurt piina, mees ise jällegi arvab, et näeb nägemustena kilde minevikust. Lõpp on mehele nukker, naisele... kuidas võtta, usun, et vabastav.

Kaks lugu riivavad teineteist õrnalt, kui tegelased samu toimumisi Londoni tänatavel tähele juhtuvad panema, samuti mainitakse Septimust lõpupoole Clarissa peol, mis loo kulminatsioonina paika on pandud.

Dalloway stiil on väga huvitav. Nagu ta ise "Proua Dalloway" järelsõnas ütleb, ei tohiks kirjanik oma loomingut kommenteerida, sest peaks võimeline olema oma loomingu mõtet loomingu enese abil piisaval määral ja arusaadavalt edastama. Seega harutab ta ühest ideest lahti terve mõttemaailma proua Dalloway vanusest reflekteeritud noorusena ja põimib selle sisse nii mõningaidki inimesi, kes väliselt koos on ja oma mõttemaailmas siiski täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda. Sest oma kõige sügavamates mõttesoppides saame me siiski kõige sügavamaid eksistentsialistlikke küsimusi jagada vaid iseendiga.

Loo selliselt laiali laotamine on tunduvalt huvitavam kui nii mõnigi tegevustiku ja ümbruse kirjeldus nii mõneski heas romaanis ja Dalloway tabab ilusti nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui kaootiliselt juhitud mõttelõnga suuna ja toob selle kaunilt ja kaasahaaravalt paberile.

Kahjuks jäi minu jaoks struktuurist veidi puudu. On küll kena, kuidas lood lõpus mõne lugeja jaoks isegi vaevumärgatavalt põimuvad, aga oodatud kulminatsioon Clarissa ja Peteri kohtumises jääb ära. Mingil määral aitab Clarissa neiupõlvesõbranna Sally Setoni vestlus Peteriga asjad riiulisse pista, aga siiski tundub, et midagi jääb toimumata ja jutustusest on keegi viis lehekülge välja rebinud.

Tutvuksin seega hea meelega rohkema Woolfi loominguga ja ei asetaks "Proua Dallowayd" pärast esmakordset lugemist kõige kõrgemale pjedestaalile.
Huvitav nüanss raamatu loomisloos on, et Woolf plaanis mingil hetkel lõpetada teost Clarissa enesetapuga. See oleks loo ääretult huvitavalt kokku nöörinud.

Lugemist väärt, kuid usun, et Woolf'i loomingupagasist leiab ka paremat.

40. Franz Kafka: Das Schloss

2010-11-03T21:47:00.001+01:00

Franz Kafka on üks tuntumaid euroopa kirjanikke ja ka meie koolikirjanduse nimekirjas kindlal kohal. "Loss" on üks Kafka mahukamatest kolmest romaanifragmendist, lõpetamata jäänud teos pandi kirja 1922, avaldati Kafka sõber Max Brodi poolt pärast Kafka surma. Brodi võib tänada enamiku Kafka teoste avaldamise eest - Kafka ise palus sõbral kogu looming põletada.

"Loss", nagu enamik Kafka loomingut, räägib inimese hammasrattalikust loomusest ja näitab, kui abitu on üks inimene süsteemi suhtes ja kui võimatu on ühel alumisel astmel asuval ametnikul pääseda ligi kõrgeima astme juhtivale instantsile. Realistlik eluvaade ja detailsed kirjeldused sellest, kui absurdne võib bürokraatia olla (protagonist K. veedab alustuseks nädala lossi jalamil asuvas külas, enne kui teada saab, et tööd, mille tegemiseks ta kohale telliti, polegi üldse vaja teha ja viga tehti paar aastat tagasi, kuna üks paber aga osakondade A ja B vahel kaduma läks, on K. siiski kohal).

Kuna kogu Kafka looming on üks suur metafoor, võib kogu küla võtta kui lossi käepikendusena ja osadena süsteemist, mis K. ürituste vastu toimub. Kuigi lossist mingeid konkreetseid käsklusi ei tule, näib, et kõik teavad, mis lubatud ja mis keelatud, kuhu võib millal minna ja kellega millisel puhul rääkida või ühendust võtta. Samal ajal rõhutavad nad pidevalt, kuidas K. on väljastpoolt tulnud, ei kuulu ei lossi ega küla juurde.
Teiselt poolt esitab Kafka küll küsimusi ja kahtleb mõningate külaelanike aususes, aga võtab ka kiirelt omaks igasugused vajalikud muutused ja tunnistab oma abitust ülejäänute suhtes. Seega võiks öelda - süsteemi poolne allasurumine toimub reaalsuses, aga veel tugevamalt allasurutu enese peas, kes süsteemi võidukäiku vaid soodustab, kuna ei mõtle hetkekski väljaspool etteantud juhtliine.

Loss kui metafoor - sest kogu Kafka looming on vaadatav nn. kolmekihilise Kafka tordina: narratiivi ehk jutustuse enese tasand, filosoofiline tasand ja autobiograafiline- ehk elulootasand - on kõige tipp, seega vaadatav nii büroo tippinstantsina, jumaliku ligipääsmatu olevusena või Kafka enese perepeana.

Kõige selle põneva komplekssuse ja üldise varakult võrsunud Kafka-armastuse juures ei suutnud ma "Lossi" lõpuni lugeda - bürokraatiline detailsus tüütas mu allaandmiseni ära.
Seega lugege alustuseks parem "Metamorfoosi" ja "Protsessi", millest viimane "Lossile" sarnaneb.
Kellele "Protsess" väga meeldib, sellele meeldib kindlasti ka "Loss". Mina eelistan veidi teistsuguses laadis lugemismaterjali.

Henrik Ibsen: Ghosts

2010-10-27T18:04:00.002+02:00

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.

Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.

Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".

39. Knut Hamsun: Hunger

2010-10-20T19:04:00.001+02:00

Norra kirjanik Knut Hamsuni romaani "Nälg" ("Sult") peetakse 20nda sajandi avateoseks ja psühholoogilise suunitlusega kirjanduse pioneeriks. Romaan ilmus lõplikul kujul 1890 ja räägib nimelt sellest, mis pealkirjaks.

Minategelane, 20ndates kirjanik, veedab oma päevi pidevas võitluses näljaga. Mõnikord õnnestub tal suurepärane artikkel, tänu mille avaldamisele mõni nädal jälle hea toiduga möödub ja öömaja kindel on. Aga kuna töökoht kindel ei ole ja inspiratsioon end tihtipeale oodata laseb, saabub ikka ja jälle nälg kirjaniku hinge närima.

Teose keskmeks ongi, mida nälg ja vaesus inimloomuga teevad, kuidas kirjanik end siiski kuidagi elatab ja kuidas nälg nii keha, vaimu kui moraali vaikselt sööb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas noormees enesele siiski teatud laadi inimese staatust omistab, alati kombekas olla üritab ja kerjamist vägagi alandavaks peab. Mingil hetkel ta murdub ja laskub palumiseni, tunneb end pärast seda aga ebardina. Samuti ei tunnista ta kellelegi oma töö- või tutvusringkonnast oma haledaid tingimusi, ei nõua pakutud laene tagasi ega kiirusta toimetajat tagant, artikli tasu üle andma.

Noormees kohtab armastust, mis taaskord avab täiesti uue perspektiivi: esiteks ei saa ta seda enesele majanduslikult lubada, teiseks viskleb tema keha nõutult nälja ja himu vahel, kus esimene teise realiseerimist ei võimalda. Neiugi ei mõista, kas tunneb külgetõmmet või ligimesearmastusest tingitud päästjakohustust selle armetu kleenukese olevuse vastu ja suhe ebaõnnestub. Kogu afääri kirjaniku perspektiivist kogeda ja tema mõttekäike jälgida on aga kogemus omaette.

Tegu on väga huvitava portreega heitlusest keha ja vaimu vahel ja joonistusega nälja kõikeallutavast võimust. Loole annab vaid juurde asjaolu, et Hamsun kirjeldab teatud määral omaenda elu halvematel aegadel.

Tõeline naturalismiaegne katusekambrikirjanik paberi kohal küürutamas ja puulaaste närimas, pikitud 20nda sajandi realismi konkreetsuse ja psühholoogilise spektri ambivalentsusega. Mina-perspektiiv toob lugeja edukalt õnnetu hinge viskluste lähiraadiusse ja lubab detailselt jälgida, mis juhtub, kui nälg valitseb elu.

Väärt lugemine!

38. Henrik Ibsen: A Doll's House

2010-10-13T20:34:00.003+02:00

"Nukumaja" ("Et Dukkehjem") on norra näitekirjanik Henrik Ibseni tuntuimaid näidendeid. Kolmes vaatuses draama ilmus 1879 ja kirjeldab naise väljamurdmist oma soo- ja seltskondlikust rollist ja surve alt ning iseenda leidmisest.

Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.

"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".

Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.

Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.

Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.

Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.

Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.

Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.

Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.

37. William Faulkner: The Sound and the Fury

2010-10-06T23:04:00.001+02:00

"Hälin ja raev" on William on ameeriklane William Faulkneri neljas suurteos, avaldatud 1929 ja populaarsust kogunud alates 1931. Teose pealkiri pärineb Shakespeare'i Macbethi 5. vaatuse 5. stseenist:

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more: it is a tale
Told by an idiot, full of sound and fury,
Signifying nothing."

Et elu jutustab hälvik või idioot, keskendub esimesele raamatu neljast osast, mille jutustajaks on 33-aastane mees, kes on füüsilise puudega ja eluajaks 3-aastase lapse kehasse ja mõistusesse pidama jäänud. Raamat jaguneb nelja ossa ja räägib ühe ameerika pere elust, olust, muredest ja unistustest selle pere erinevate liikmete vaatenurgast erinevatel aegadel.

Faulkner on tohutult raske lugemine, eriti neile, kelle emakeel ei ole inglise keel. Samas on tema stiil täiesti erakordne, kuna tungib tõepoolest oma objekti mõttevoolu ja laotab selle toorel kujul paberile, kasutamata lehekülgede pikkuselt kirjavahemärke.

Väga huvitav on lugeda 33-aastase lapse Benjy perspektiivi - kuidas Faulkner on ära tabanud kõik nüansid lapse maailmapildist, ruumilisest ettekujutusest, ja kuidas lugeja peab tõepoolest ette kujutama, et lebab kärus, saamaks aru, millest jutt käib ja miks välismaailma nõnda veidralt kireldatakse.
Jasoni ja Quentini perspektiivid avavad Compsonite pere erinevaloomulisuse - esimene mõtleb vaid rahalisest õnnest, teise ideaalideks on vooruslikkus ja õiglus. Quentini osa lõppeb peatumatu, kaootilise mõttevooluga, Jasoni osas on pigem tegu sisemonoloogiga. Viimane, neljas osa, kirjeldab tegevust neutraalsest perspektiivist.

Kuidas erinevad inimesed maailma näevad ja mõtlevad ja mida Faulkner läbima pidi, et olla võimeline nii ehedal ja toorel kujul paberile panna, kuidas mõttetegevus pea sees toimib, on erakordne. Seega stiililisest aspektist midagi hämmastavat.

Tegelaste lahkamisele ma siinkohal aega ei kuluta, neil kõigil on oma traagika, kuigi selle välja joonistumine pikki dialooge ja sisemonolooge nõutab (kui jutustav osa välja arvata, koosnebki raamat vaat et ainult dialoogidest, sisemonoloogidest ja mõttevooludest) ja ühe pere loo kontekstis üpriski huvitav on.

Soovitan alustada mõne sisukokkuvõtte lugemisest ja siis teose ise käsile võtta. Kui lugeda ette valmistunult, on nauding taas kordades suurem. Ootamatu kohtumine Faulkneriga võib aga väga kurnavaks kogemuseks osutuda.

36.Gustave Flaubert: A Sentimental Education

2010-09-29T19:19:00.001+02:00

"Sentimental Education" (L'Éducation sentimentale) ehk "Tundekasvatus" on prantslane Gustave Flauberti viimane suurteos, kirjutatud 1869. aastal. Tegevus laotub ajavahemikku 1840 kuni 1867.

Flaubert ise kirjutas, et põhiteemaks on tema põlvkonna meeste tunnete ajalugu, armastus ja passiivne, rahuldamata (või lihtsalt teostamata) kirg:
"I want to write the moral history of the men of my generation - or, more accurately, the history of their feelings. It's a book about love, about passion; but passion such as can exist nowadays - that is to say, inactive."

Peategelane Frédéric Moreau veedab tõepoolest esimesed kaks kolmandikku raamatust oma abielus ja kasina eluviisiga väljavalitut püüdes, meelitades, mitmeidki ebaõnnestumisi taskusse pistes. Kui aga lõpuks võimalus tekib oma emotsioone ka füüsiliselt väljendada, otsustab ta suhte platoonilisena säilitada. Samal ajal jahib mees edukalt vanemat naist vaid tema positsiooni pärast ja elab kokku madalama päritoluga neiuga.

Raamatu keskmes on Frédérici tundeelu ja armastuse erinevad liigid ja küljed, ühe naise jumaldamise, unustamise ja taasavastamise bukett. Nagu nimest järeldatav, jälgib lugeja Frédérici hinge- ja tundeelu, tema küpsemist ja armastamise liikide muutumist paralleelselt eas küpsemisega. Flaubertile tuleb tõega au anda, kuna võrreldes näiteks Madame Bovaryga, on tal seekord sama suure- ja isikupäraselt õnnestunud kirjeldada mehe siseelu ja anda edasi midagi hingestatut. Flauberti stiil on samuti kaunis ja nauditav.

Mis aga kompositsiooni puutub, on raamatu keskmesse toodud ja tema naiste ümber keerlev ring sakiliseks muudetud, kuna taaskord Balzaci või Dostojevskilikult tuleb end piinata lehekülgede pikkuste kirjeldustega uhketest õhtueinetest, laual leiduvatest söökidest, peategelaste rahamuredest. Taustal mängib üpris valjusti prantsuse ajalugu, 1848. aasta revolutsioon ja sellega kaasnevad sündmused. Samuti on tunda, kuidas Frederici ja tema parima sõbra Deslauriersi suhe, mis loole ringi ümber peaks tõmbama, kohati vonkleb ja ära kaob.

Muidugi on teatud kõrvaltegelasi vaja peategelaste iseloomujoonte väljatoomiseks ja sündmuskäigu elavdamiseks ja kuna "Tundekasvatus" on autobiograafiliste detailidega täidetud, otsustab autor süvitsi minna. Siiski tõmbaksin ma paar tegelast kitsamast ringist hea meelega maha, et mitte pidevalt nimede, ajaloosündmuste, einelaudade, tualettide ja aadresside vahel loogelda.

Flaubert kirjutab kaunilt, aga veel üks kõrgema seltskonna peensusi kirjeldav teos? Igavlesin saja viiekümnendal leheküljel.
Raamatu kohatise lonkamise päästev kullipeaga jalutuskepp on Frederici välis- ja siseelu, sest kui te raamatuga lõpule olete jõudnud ja veelkord tagasi vaatate, joonistub selgelt välja, kui ilusa arenguromaaniga on tegemist.
Kokkuvõtteks - on suurepärasust ja on tüdimust.

Eelistan madame Bovaryd ja hoiatan - kui olete hiljuti Balzaci või Dostojevskit või mõnd muud ülalmainitud detailidest koosnevat teost lugenud, jätke "Tundekasvatus" praegu rahule.
Aga mõeldes vaid Frédéricile ja temaga tihedamalt seotud osale raamatus, loeksin veelkord.

35. Fernando Pessoa: The Book of Disquiet

2010-09-22T21:07:00.003+02:00

Portugallase Fernando Pessoa loodud Bernardo Soarese sulest tulnud päevik ehk "Rahutuse raamat" ilmus 47 aastat pärast autori surma, 1982 portugali ja tõlgiti samal aastakümnel veel hispaania, prantsuse, inglise jt keeltesse. 1991. aastaks oli inglise keeles ilmunud neli erinevat väljaannet.

"Rahutuse raamat" on fenomen. Tegemist on päevikuga, mis toob lugejani fragmente ametnik Bernardo Soarese hinge- ja mõttemaailmast. Pessoa ise nimetas "Rahutuse raamatu" faktivabaks autobiograafiaks - tõepoolest ei selgu peale Soarese ameti ja asukoha suurt tema taustast, tegu on eksistentsialistlike mõttekäikude, looduskirjelduste ja minevikumõtiskluste puntraga. Sissekannete pikkus ulatub ühest reast mõne leheküljeni ja nagu inimlik hingeelu ikka, räägib Soares enesele nii mõneski asjas päeviku algusest lõppu minnes ka näiteks vastu.
Aga see polegi põhiline.

Põhiline on see võrreldamatu sügavus, millesse Pessoa laskub - tekib tõepoolest tunne, et lugejal lubatakse laskuda Soarese hinge kõige varjatumatesse soppidesse. Lugeja projitseerib emotsioonide vikerkaare, mida Soarese kirjelduse pakuvad - "Rahutuse raamat" ärritab, rahustab taas, teeb nukraks ja paneb muhelema, ja seda kõike sama lehekülje piires.

Tähtis pole, kas Soares lugejas sümpaatiat tekitab või mitte - mõnel leheküljel tuleb talle kaasa tunda, kiirelt muutub ta abitust vanamehest, kalgiks misantroobiks ja siis jälle kõige hingestatumaks armastajaks, keda ajalugu näinud.

Tähtis on raamatu mõju, esimesest leheküljest peale - oma mitmekihilisusest ja kurnavusest hoolimata, sest mitte väsitav ega huvisuretavad pole need leheküljed vaid nii tihedad, nii sisurikkad! - paneb ta lugeja mõtlema, muudab ta Soarese sõbraks ja hingesugulaseks ja teeb tahes-tahtmata tema mõtted lugeja omadeks.

Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust" on võimatu emotsioonideta lahkuda. Ja viimast lehekülge keerates tekib koheselt tahtmine tagasi esimese juurde minna, sest ka kogu raamatut hõlmata ei esimese ega teise lugemisega võimalik ei ole.
Võrratu.

Võrratu!

34. Günter Grass: The Tin Drum

2010-09-15T18:35:00.002+02:00

"Plekktrumm" on imestusväärselt vaid üks Günter Grassi mahukamatest teostest ja kuulub Grassi nn. Danzigi triloogiasse, koos romaanidega "Kass ja hiir" ja "Koera-aastad", viimane eesti keeles ilmunud ei ole. "Plekktrumm" ilmus aastal 1959 ja on tänapäevani üks populaarsemaid raamatuid saksa kirjandusest.

Grassi käsitluses sulanduvad mitmed aspektid.
Kirjeldatakse poliitilis-ajaloolist sündmuste käiku Danzigis (mis on kogu triloogia sündmuspaiugaks) aastatel 1924-1954 - protagonist Oskari sündimise ajast kuni temapoolse sündmuste kirjapaneku ajani. Oskar räägib sõjast, parteidest, poliitilisest tagakiusamisest ja Poola saatusest. Kahurituli, NKPD ja Poola kurb saatus.
Religioon - Oskar on katoliiklane ja Jeesusega tihedas vestluses. Väga veider suhe nagu kõik ülejäänudki Grassi romaanis.

Samal ajal on väga lihtne ajaloolist perspektiivi tagaplaanile jätta, kuna Oskar ise on kurioosne groteskne tegelane - juba sündides toimis tema mõistus täpselt samamoodi nagu 30-aastasena, mil ta oma loo kirja paneb, kolmeaastasena kinkisid vanemad Oskarile plekktrummi ja sel hetkel otsustas ta kasvamise lõpetada. Seega läbib ta oma edasist elu kolmeaastase poisi kehas. Groteski lisab loole tema elu tavalisus - ta läbib oma peas puberteedi, proovib koolis käia, magab naistega, eostab lapse, kes loo lõpuks temast kaks korda suurem on, proovib mitmeid töökohti. Samuti viibib Oskar loo kirjapaneku ajal vaimuhaiglas - asjaolu, mida tihedalt mainitakse, aga mille põhjus alles Oskari loo lõpus selgub.

Kolmandaks on raamat läbi ja lõhki autobiograafiline - Grass elas Danzigis (Gdanskis), töötas kiviraidurina ja tegeles kunstiga, nagu Oskargi. Samas Grass võttis sõjast osa natside poolel, Oskar tundub oma tegemistes küll apoliitiline ja ei kuulu mingisse parteisse - tema välimusele tänu peetakse teda lapseks ja talle ei laiene sellised kohustused. Samas kritiseerib ta parteisid ja Oskari aksessuaar, tema plekktrumm, on värvitud punaste ja valgete triipudega.

Oskari erilisus peitub mitte ainult tema plekktrummis, millest ta oma elu varasematel aastatel eales ei lahku, vaid ka tema võimes oma häälega klaasi purustada. Volker Schlöndorff väntas "Plekktrummist" 1979. aastal ka filmi, mis aga ainult üht osa raamatust hõlmab - filmi lõpus otsustab Oskar taas kasvada ja seda ta ka edukalt teeb, aga raamat jätkub ja päris tavalist kasvu ontliku välimusega inimest Oskarist kunagi ei saa. Küll aga saab ta mingil määral täiskasvanuks. Samas säilitab ta võime oma trummi abil kogu lapsepõlve väga elavalt kujutada ja saab seeläbi kuulsuseks.

Grassi raamat on tõeline kapsas, saksakeelses variandis 778 lk, eestikeelses 722. Selle teose puhul ei morjenda maht isegi mitte aeglast lugejat, sest raamat on musttuhandeks tillukeseks peatükiks jagatud, esimeses osas à 10lk, kolmandas osas keskmiselt 15. Kuna Oskari mõtted, teod ja kirjeldused on alati väga huvitavad, lendavad leheküljed edasi, kuni end äkitselt 700ndalt leheküljelt avastad.

Grassil on erakordne võime kirjeldada asju täpselt sellistena, nagu nad on, aga lisada kõigele törts huumorit. Kas juhtub midagi erakordselt võikat, mis mingil müstilisel moel uskumatult palju nalja pakub, või ilmub halli keskkonda väga värvikas tegelane, kellest Oskari sõber saab. Raamat on omajagu erootiline nagu kõik Grassi teosed, Oskar vallutab omajagu naisi. Raamat ei annagi niivõrd mõista, kui seksuaalselt väärastunud kogu idee on, kuna Oskar lugu algusest peale 30-aastase perspektiivist kirjeldab. Film illustreerib värvikamalt, kuidas 3-aastase kehaga (kuid väga hästi arenenud alajäsemega) poiss 17-aastase tüdrukuga ühtib. Olles eelnevalt filmi näinud - film on suurepärane kogu oma vaatajas tekitatud õõvastuses ja harvades julgetes naeruturtsatustes ninakrimpsutamise taustal -, andis see lugemiskogemusele veelgi juurde.

Kui teile ei meeldi grotesk, jätke Grass rahule. Kui teid häirib ebatraditsiooniline seksuaalne väljendumine, jätke Grass rahule. Aga kui te seda muigega talute ja võibolla isegi naudite, on "Plekktrumm" suurepärane lugu inimestest, ajaloost ja ühest väikesest Oskarist, keda te raamatu lõpus samaaegselt vihkate ja armastate, tema ehmatava aususe tõttu ja samale tänu. Ja olles ka ülejäänud Danzigi triloogiaga tutvunud, võin öelda, et kuigi ülejäänud kaks romaani nii sügavat muljet ei jäta, meeldivad teile ka need.

33. Federico Garcia Lorca: Gypsy Ballads

2010-09-08T20:22:00.003+02:00

Sõnamuusikaks (verbal music) nimetab Robin Skelton Federico Garcia Lorca, Hispaania lemmikluuletaja loomingut.
"Gypsy Ballads" ehk "Romancero gitano" ilmus 1928 ja on see, mille järgi enamik Euroopat Lorcat tunneb, aga tema sulest on tulnud ka näiteks näidendeid ja filmistsenaarium.
Lorca ja Dali sõprusest/armusuhtest (kuidas soovite) vändati kaks aastat tagasi Little Ashes.
Ühesõnaga, kui te Lorcat lugenud pole, peaksite temast vähemalt kuulnud olema.

Ja õigustatud on Lorca au ja kuulsus ja tahe tema mõrvarid linnaväljakul neljaks rebida, sest tegu on suurepärase sõnalõime ketramisoskusega mehega. Võime loodust, inimest, naist, armastust, nii kaunilt ja nukralt ja sügavalt ja lõikavalt ja helisevalt sõnadesse ja värssidesse panna on kadestusväärne.

Kas üht luulekogu on üldse võimalik analüüsida? Ja kas Lorca puhul on võimalik ühe luulekoguga piirduda? Võin küll öelda, et mulle meeldib tema varasem looming rohkem, lühemad luuletused rohkem kui lehekülgi haaravad ballaadid, kuigi sealgi võlu ei kao.

Jätan edasised kommentaarid ja lasen Lorcal ise rääkida. Hermann Hesse iseloomustas oma retsentsioone alati nii: "Kui mul midagi head öelda pole, vaikin". Mina vaikin, sest lugesin just Lorcat ja ei soovi midagi lisada.
Nautige.
(Eesti keelde tõlgib/tõlkis Lorcat Ain Kaalep, aga minu riiulis on hispaania- ja inglisekeelne väljaanne.)

Variations

The air's unmoving water
under the echo's bough.

The water's unmoving water
under the stars' leaves.

Your mouth's unmoving water
under a thicket of kisses.

The Second Anniversary

The moon plunges its huge
horn of light in the sea,

a green and grey unicorn,
tremulous, but in rapture.
The sky floats over the air
like an enormous lotus.

You alone are strolling
the farthest farm of the night.

The Gypsy and the Wind

Playing her parchment moon
Precosia comes
along a watery path of laurels and crystal lights.
The starless silence, fleeing
from her rhythmic tambourine,
falls where the sea whips and sings,
his night filled with silvery swarms.
High atop the mountain peaks
the sentinels are weeping;
they guard the tall white towers
of the English consulate.
And gypsies of the water
for their pleasure erect
little castles of conch shells
and arbors of greening pine.

Playing her parchment moon
Precosia comes.
The wind sees her and rises,
the wind that never slumbers.
Naked Saint Christopher swells,
watching the girl as he plays
with tongues of celestial bells
on an invisible bagpipe.

Gypsy, let me lift your skirt
and have a look at you.
Open in my ancient fingers
the blue rose of your womb.

Precosia throws the tambourine
and runs away in terror.
But the virile wind pursues her
with his breathing and burning sword.

The sea darkens and roars,
while the olive trees turn pale.
The flutes of darkness sound,
and a muted gong of the snow.

Precosia, run, Precosia!
Or the green wind will catch you!
Precosia, run, Precosia!
And look how fast he comes!
A satyr of low-born stars
with their long and glistening tongues.

Precosia, filled with fear,
now makes her way to that house
beyond the tall green pines
where the English consul lives.

Alarmed by the anguished cries,
three riflemen come running,
their black capes tightly drawn,
and berets down over their brow.

The Englishman gives the gypsy
a glass of tepid milk
and a shot of Holland gin
which Precosia does not drink.

And while she tells them, weeping,
of her strange adventure,
the wind furiously gnashes
against the slate roof tiles.

(Federico Garcia Lorca: Songs and Ballads. In english versions by R. Skelton. Montreal, 1992.)

Matthew Gregory Lewis: The Monk

2010-09-01T18:27:00.001+02:00

The Monk sündis Lewise sulest enne kirjaniku 20. eluaastat ja on kirjutatud kümne nädala jooksul. Ilmavalgust nägi teos 1796. aastal. Tegu on omaaegse õuduskirjanduse klassikuga.

Kellele Bram Stokeri Draakula meeldis, meeldib The Monk kindlasti ka, isiklikust perspektiivist lisaksin küll, et lugu ei saa alul vedama ja alles hiljem pidama.

The Monk räägib munk Ambrosio käikudest vooruse ja patu teel, saatana salakavalusest Ambrosio raja väänamisel, ilusate süütute naiste õnnetutest - vahel harva ka õnnelikest - saatustest ja muudest huvitavatest, maagilistes, õõvastust tekitavatest nähtustest, mida 18. sajandi lõpul võidi täiskasvanute hirmutamiseks välja mõelda. Siiski, olgu öeldud, et ka tänapäeva inimene võib The Monki lugemisel kohati tunda mõningat õõnsust oma kõhus. (Minu puhul oli lõpupoole tegemist kerge rõõmujudinaga, kuna õuduskirjandus mulle kohati vägagi mõnu pakub.)

Raamat on põimitud kaunis, läbimõeldud sõnalõimega kangas ja kompositsioon ühendab suurepäraselt narratiivid Ambrosio-Matilda-Antonia ja Agnes-Lorenzo-Rodolpho. Kuigi kahe loo paralleelne jälgimine alguses veidi häiriv on ja Ambrosio selge esiplaanil olemine huvi teistest tegelastest eemale viib, kulmineerub kogu tegevus mingil hetkel ühtsesse patta. Ambrosio ja Matilda on selgelt kõige ambivalentsemad, üllatavamad ja huvitavamad figuurid, aga ka teistest ei tasuks kiiruga mööduda.

Tänapäeva täiskasvanud ja maailma koledustega tutvunud lugejat Lewisel kindlasti enam šokeerida ei õnnestu, kuigi raamat omal ajal omajagu rahutust tekitas. (Ja ka väga populaarne oli - juba samal aastal ilmus teine trükk.) Aga sisseelamisvõimelisele ja -tahtlikule lugejale pakub ta põnevust, õudust, ootusärevust ja mõtlemisainet.

Mis veidi kurnav võib olla, on pikemad monoloogid ja sündmuste kirjeldused retrospektiivis naistegelaste poolt, kes teatavasti tol ajal vaid üliemotsionaalselt väljenduda oskasid. Kuid lõppkokkuvõttes annab selline lahendus kogumuljele ainult juurde.

Tegu on haarava, väga hästi kokku pandud looga, mis igal leheküljel kuni viimase lauseni välja aina paremaks läheb.
Soovitan kõigile õuduskirjanduse fännidele!

32. Johann Wolfgang von Goethe: Faust

2010-08-25T20:09:00.003+02:00

1808. aastal tänapäeval tuntud kuues ilmunud Goethe "Faust" on ilmselt üks tuntumaid teoseid saksa kirjandusklassikast ja samal ajal üks tunnustatumaid. Goethe töötas Fausti esimese osa kallal 36 aastat, järgnes 20-aastane paus ja kuue aasta jooksul valmis tegelikult juba esimesse ossa põimitud ja varasema töö fragmentidele üles ehitatud Faust II, mis ilmus 1832, peale kirjaniku surma.

Tegu on klassikalise problemaatikaga - inimene hea ja kurja vahel. Issand ja Mephisto sõlmivad kihlveo doktor Faustuse hinge peale. Jumal on kindel, et Mephisto ei ole võimeline Faustust oma meelelise maailmaga kütkestama ja et Faustus jääb iseendale truuks. Mephisto sõlmib omakorda Faustusega lepingu, mille järgi mees lubab koheselt, kui hakkab hedonistlikku eluviisi naudisklema, oma hinge kuradile üle anda. Järgneb traagiline komejant Mephisto püüdlustest, mis nii mõnegi inimese elu maksavad. Fausti lõplik otsus ja saatus selguvad teises osas.

Kui esimene osa piirdub lihtlabase armastuslooga Gretcheni ja Faustuse vahel (mis küll nukralt lõpeb, aga Mephistole võitu ei too), siis teine osa pühendab oma leheküljed nii Fausti eneseteostusele kui ka kirjanduse arengule ja kunsti väärtusele.

Ja olgugi, et temaatika on põnev, lugu suurepäraselt välja mängitud ja Faustuse tegelane juba alates esimesest monoloogist vägagi sümpaatne, siis see neetud värsivorm muudab Goethe lugemise kurnavaks ja jälgimise tüütuks.
Tasuks lisada, et maitsed on erinevad ja värsivormis kirjandus polegi kõigile mõeldud. Ei, ma tunnen suurt aukartust härra Goethe ja tema täiuslikkuseni küündiva värsivormi vastu ja kogu teos õhkab kirjanduslikust suurelisusest. Aga võibolla on tõesti see kurb aeg kätte jõudnud, kus minu huvi klassikute vastu täielikult unne on suikunud.
Canterbury talesi ja jumalikku komöödiat nautisin väga, seega pole tegemist allergiaga värsivormi vastu. Allergia on Goethe vastu. Ja ülespuhutud mehed pole mulle kunagi istunud.

Aga see on kõigest minu subjektiivne hinnang.
Goethe meisterlikkuses ei tohiks kahelda. Kas selle viljad ka kõigile kogemiseks ja nautimiseks mõeldud on? Ei.

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

2010-08-18T22:16:00.002+02:00

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.

Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.

"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

30. Fyodor M. Dostoyevsky: The Possessed

2010-08-11T22:58:00.002+02:00

"The Possessed" ehk "Kurjad vaimud" on Dostojevski poliitilisema suunitlusega teoseid, kirja pandud 1872 ja toimub enam-vähem samal ajal. Tegu on looga revolutsiooni podisema hakkamisest ja katsetest valitsevat autoriteeti vankuma panna ja kukutada. Selle taustal toimub tavaline elu tüüpilises vene provintsis kõigi seltskondlike stereotüüpidega.

Raamatu pealkirja inglise keeles on korduvalt vaidlustatud ja tegelikult on eestikeelne pealkiri originaalile tähenduslikult lähemal, inglisekeelne tõlge oleks tegelikult pigem "The Possessors", sest tõepoolest on juttu kurjadest vaimudest endist, poliitilistest õõnestajatest, kes millegi ees tagasi ei kohku, et ülalt saadetud käsku täita.

Ja kuigi Dostojevski siin oma sarmi kaotanud ei ole ja tegelaste siseelu ja mõningad kahtlused ideoloogia täiuslikkuses väga hästi esile tulevad, on seekordne lugemine minu jaoks killu võrra liiga poliitilise sagimise maitsega, et seda mõnuga lugeda. Vestlused Jumala, ühiskondliku korra ja moraalse õigustuse teemadel on küll väga huvitavad, aga kuna poliitiline olukord Venemaal 19. sajandi teises pooles üpris kaootiline oli, kaob ka lugeja kohati hoolimata ilusast kompositsioonist osadeks ja peatükkideks tegelaste, mõtete ja motiivide rägastikku ära.

Põhitegelased (peale Stepan Trofimovitshi, kes küll autentselt kirja pandud on, aga kelle prantusekeelsed kommentaarid üles-alla-hüpleva lugemise tahes-tahtmata tüütuks muudavad) nagu Stavrogin, Verhovenski ja Lizaveta, ja tegelikult ka Šatov ja kui järele mõtlema hakata, siis tegelikult ka kõrvalised tegelased oma ideede ja emotsioonidega pakuvad mõtlemisainet ja huvi, aga kuna neisse süvenetud ei ole, sunnib nende paljusus pealiskaudsusele.

Sest just sellesamuse tegelaste, mõtete ja motiivide rägastiku loetava ja arusaadava teostuse arvelt tundub mulle, et nagu Dostojevskile enamasti omane inimeste hinge pugeda, on sedakorda nii tegelaste kui sündmuste arvukus röövinud selle sügavuse, mis Dostojevskile muidu omane. "Kurjad vaimud" ilmus kuus ja kolm aastat pärast resp. "Kuritööd ja karistust" ja "Idiooti", seega on ehk loogiline, et kirjaniku huvispekter ja seeläbi ka stiil muutub, aga loodan, et "Vennad Karamazovid", minu järgmine ja mõneks ajaks viimane Dostojevski ja tema viimane teos, annab teist laadi kogemuse kui "Kurjad vaimud".

Kokkuvõtteks - Dostojevski geniaalsus ei jää vaidlustamata, aga kui Venemaa ajalugu 19. sajandi teisel poolel ei ole antud hetkel teie huvispektri primaarne objekt, siis soovitan mõnd muud teost tema sulest.

29. Ernest Hemingway: The Old Man and the Sea

2010-08-04T17:24:00.002+02:00

„Vanamees ja meri“ on ilmselt meie kõigi kooliaja mälestustes kusagil kirjas. Hemingway viimane suurem ettevõtmine ja üks kuulsamaid teoseid on kirja pandud Kuubas 1951 ja avaldatud aasta hiljem, sisuks kalamees Santiago viimane heitlus merega.

Esmene aspekt, mis lugejale ilmselt koheselt silma hakkab, on sügav sõprus nooruk Manolini ja vanur Santiago vahel. Noor poiss hoiab Santiagot nagu vanaisa ja aitab teda, kus aga saab. Tegu on pigem tõelise meestevahelise sõpruse kui isa-poeg suhtega (oma isa vastu poiss , kus küll kumbki kummagi kohta elus teab, aga seda teisele kunagi meelde ei tuleta, sest austab teda just sellisena, nagu ta on. Selline suhe põlvkondade vahel on harv nähtus.

Teine eripära on Hemingway stiil kõike kirjeldada, väga otsekoheselt sügavale minnes ja elule tõepoolest muuli istuva nentiva elule tagasi vaatava mehena silma vaadates. Keskkooli esimene lugemisproov jättis mulle tõepoolest mulje, et tegu on tohutult kurva looga, näitamaks, et kõik siin maailmas lõpeb kord ja iga unistus ei täitu.

Aga teine lugemine tõestas, et tegu on hoopis teistlaadi looga, sest asjaolu, et vana mees oma nõrkustega arvestab, neid hinnata ja mõõta oskab, annab talle eelise oma keha tunda ja õigel hetkel mõistuslikult suunata. Santiago on tark ja tugev mees, olgugi et vana ja kohati uhke, tunnistades vaid merel ja iseendale – nüüd võiks poiss siin olla, ma kardan, et ilma temata ei jaksa. Mida aga olelusvõitluse trajektoori mööda edasi, seda enam ilmneb, et vana iga on rada väärtuslikke kogemusi, mis Santiagole väga põhjalikud teadmised mere ja selle elanike loomusest on andnud. Ja julgusest sellel mehel puudu ei jää – kas keegi teist on võimeline tapma ühe käega neli haid, olles eelnevalt kaks ööpäeva paadis istunud ja endast vähemalt kaks korda suuremat kala jahtinud?

Asjaolu, et kala lõpuks koos kütiga kaldale ei jõua, ei tähenda sugugi kaotust ses heitluses loodus- ja inimjõudude vahel, sest Santiago alistas oma võrdse vastase ja lömastas parasiidid, kes võidu kojuviimisel tema teele sattusid.

Kõige ilusam ongi ilmselgelt suur austus, millega see mees merd ja oma marliini kohtleb – ta lubab jääda merele, kuni kas kala või tema sureb. Meri pole tema vaenlane, vaid kaaslane, ja olgugi et tal mingil hetkel armastatud naine oli (kellest küll hoolivas võtmes, aga vähe räägitakse) – oma viimase tantsu tantsib Santiago merega ja olgugi, et see ta keha lõplikult laastab, lõpetab ta oma aja õnnelikult, viimastes lugejani toodud ridades unenägudes rannaliival.

Sümbolitesse laskumise vaatenurka iseloomustan Hemingway sõnadegga: „No good book has ever been written that has in it symbols arrived at beforehand and stuck in. ... I tried to make a real old man, a real boy, a real sea and a real fish and real sharks. But if I made them good and true enough they would mean many things". Seega jäägu nüansid teie päid kummitama, sest nüansse võiks hulgaliselt välja tuua.

Jään aga autorit järgides lihtsa ja ilusa juurde – lugege Hemingwayd, lugege lühijutte, lugege romaane. Miskipärast pole nimekirjas, mille järgi hetkel loen, rohkem Hemingwayd. Aga kindlasti soovitan lugeda kuue lühijutuga kogumikku „The Snows of Kilimanjaro“ („Kilimandžaaro lumi“).

Jack Kerouac: On the Road

2010-07-28T16:01:00.002+02:00

„Sal, we gotta go and never stop going till we get there.“
- „Where we going, man?“
„I don’t know but we gotta go.“

Jack Kerouaci „Teel“ on ilmselt biitnike hoovuse kuulsaim laine. Kirjutet’ 1951 ja avaldatud 1957, räägib raamat autori seiklustest ja elamustest iseenda ja sõprade seltskonnas läbi Ameerika ja veelgi kaugemalt sõitmisest ja hääletamisest, taskus mõned dollarid; kirjeldab lugejale, mida ja keda kohatakse Teel.

Tahaksin alustuseks rõhutada kirjandusteadlase Matt Theado sõnu: "Kerouac's most famous novel comes with many associations that work to inform and mislead the reader before the cover is opened. The book is both a story and a cultural event."
Kerouaci raamatu kuulsus ruttab raamatust ette, tõsi ta on. Nagu Bukowskigi – seks ja toores kõneviis –, Kerouac on täpselt see, mida te kuulnud olete – alkohol, naised ja veel alkoholi. Aga see pole veel sugugi kõik!

Sal Paradise, raamatu minategelane, jutustab tükikese oma loost, tõmmates niidid kokku kirjeldustega oma parimast sõbrast Dean Moriartyst. Meeste vahel on vendluse taoline suhe, kuna Sal jutustab, saame me Deani rohkem vaadata. Ja lugejale avaneb tõeliselt imeline vaatepilt, sest tegemist on kas pühaku või hulluga. Seda ütlevad mitmed religioonifilosoofid, muide, Jeesuse kohta. Robustselt väljendudes – Dean on diip. Paljugi sellest, et ta kaks korda abiellub ja maailma nelja lapsega rikastab, olgugi et ta sajaprotsendiliselt kaootiline on. Kuidas ta muusikat kuulab ja kuidas ta räägib, on ainulaadne. Me võime tema kohta oletusi teha, aga kurb on, et lõppude lõpuks istub ta ikkagi iseenda peas ja ei luba meid oma mõtetesse. Sama raamat kirjutatuna Deani perspektiivist oleks ilmselt loetav umbes kahekümnele inimesele, aga nagu keegi kunagi ütles: kunst on midagi viiekümnele inimesele ja neist kolmkümmend on püstihullud. Dean oleks ilmselt hullude nimekirjas esimene.

Narratiivist rääkides on läbiv põhitegelane tee. Alati ootamas, alati uudne, Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata... ja samas milliseid igavaid inimesi. Ja kuidas nad mõne dollariga taskus tõepoolest nii kaugele jõuavad, kui vähegi tahavad, end Teel kanda lastes. Teest edasi vaadates on linnade ja maastike kirjeldused täiesti legitiimne põhjus hakata tundma sügaval sisimas soovi auto üürida ja paar kuud läbi Ameerika sõita. Sest Kerouaci lugedes tekib juba tunne, nagu sa tunneksid neid inimesi selles Frisco baaris. Miks siis mitte ka minna.

Ja olgugi et paljud meist läbi Euroopa hääletanud on – kas selliseid elamusi on veel piisavalt, et neid leida, kui sa selles maailmas sündinud ja kasvanud ei ole? Sest rahale rõhku panemata neil, kelle kodu on tee, seda ka jalaga segada ei anta, aga süüa on, mõnikord, alkoholi on, enamasti, ja midagi huvitavat juhtub, alati. Sest nende meeste peas toimub midagi enneolematut, ja tänapäeva lapsevanema perspektiivist võiksid nad muidugi ülikooli lõpetada ja midagi intellektuaalset korda saada või tööl pappi kokku riisuda, sest tegu on igati võimekate meestega. Sal Paradise on kirjanik ja teenib sellega leiba, aga tema sõbrad elatuvad juhutöödest. Aga – raha väärtus, rahal ei ole väärtust. Tähtis on Tee, tähtis on leida SEE, ja see on peidus kusagil Tee peal.

Raamatu sisu on teatud mõttes muidugi täiesti südantlõhestav, sest nii palju kui kohti läbitakse ja nii palju kui inimesi kohatakse, tundub, et lõpuks leiab Sal südamerahu, äkitselt ja seletamatult, oma tüdruku suurtes silmades, ja jääb paigale. Dean jääb lõpuks ühega oma naistest. Aga kas nad tõesti kunagi leiavad, mida nad otsivad, ja kas nad üldse teavad, mida nad otsivad, on iseasi. Ja kõiki raamatus kirjeldatuid iseloomustab mingisugune rahutuse valu, täitmatuse tunne ja pidev sihitu liikumine, punktist A punkti B, et taas edasi minna, lõpetuseks aga ikkagi sinna tagasi jõudes, kust alustati, või punktis C uuesti alustades, aga ikkagi sama targalt, sest pakitsev rahutuse valu on sama.

Aga, nagu raamatki ütleb – tähtis pole siht, vaid Tee. Ja seda Kerouaciga käies ootab kaunis elamus.

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

2010-07-21T16:40:00.001+02:00

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.

Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.

Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.

Ferdinand von Schirach: Verbrechen

2010-07-14T17:14:00.003+02:00

"Verbrechen" ehk "Kuritegu" või "Roim" on kaitseadvokaadina leiba teeniva Ferdinand von Schirach esiteos ja kuigi see eelmisel aastal avaldati, ilmub juba 15. trükk. Ilmselgelt on tegemist äkitselt tohutut populaarsust kogunud teosega.

Schirach kirjutab mina-perspektiivist lugusid oma tööst, lugusid kurjategijatest, keda ta kaitsma peab, ja joonistab lugejale kohati väga grotesksed, kohati väga detailsed, aga alati täiesti ausad pildid nendest, keda miskipärast mõrvas süüdistatakse. Miks neid süüdistatakse ja miks nad karistust ära pole teeninud, kirjutab Schirach; kas kohtuotsus tõepoolest õiglane oli, jääb lugeja otsustada.

Kuidas ontlikud inimesed äkitselt mõrvasid toime panevad ja kuidas põhjendus kellegi tükkideks saagimiseks on täiesti piisav süüdimõistmise vältimiseks, kuidas kohutav ja inimlik alati käsikäes käivad ja kuidas miski õigupoolest mustvalge ei ole, sellest räägivad Schirachi kohati uskumatuna tunduvad, aga siiski tõsielulistel sündmustel põhinevad lühilood.

Kaitsja ülesanne on töötada mitte õigluse, vaid seaduse nimel. Arvamused, kas seadus antud juhtudel õiglane on, ulatuvad siinkohal kindlasti seinast seina. Ja selles uues mõtteviisis, mis lugejat oma taluvuspiire siia ja sinna nihutama paneb, peitub mingi kordumatu võlu.

Absoluutselt nõrganärvilistele mittesoovitatav kogumik.
Loodan, et Schirach õige varsti eesti keelde tõlgitakse, "Crime" inglisekeelses väljaandes ilmub jaanuaris 2011.
Saksa keele oskajatele - selle aasta augustis ilmub ka Schirach' teine kogumik. Ootan põnevusega!

27. Nikolai Gogol: Dead Souls

2010-07-07T16:33:00.002+02:00

Dead Souls (Russian: Мёртвые души) by Nikolai Gogol was first published in 1842, and is considered one of the most prominent works of 19th-century Russian literature. Gogol himself saw it as an "epic poem in prose", and within the book as a "novel in verse". Despite supposedly completing the trilogy's second part, Gogol destroyed it shortly before his death. Although the novel ends in mid-sentence (like Sterne's Sentimental Journey), it is usually regarded as complete in the extant form.

In the Russian Empire before the emancipation of the serfs in 1861, landowners were entitled to own serfs to farm their land. Serfs were for most purposes considered the property of the landowner, and could be bought, sold, or mortgaged, as any other chattel. To count serfs (and people in general), the measure word "soul" was used: e.g., "six souls of serfs". The plot of the novel relies on "dead souls" (i.e., "dead serfs") which are still accounted for in property registers. On another level, the title refers to the "dead souls" of Gogol's characters, all of which visualise different aspects of poshlost (an untranslatable Russian word which is perhaps best rendered as "self-satisfied inferiority", moral and spiritual, with overtones of middle-class pretentiousness, fake significance, and philistinism).

Gogol kirjutab kergelt, humoorikalt ja väga meelelahutuslikult, kirjeldab 19. sajandi esikümnendite Venemaad tabavalt ja toob välja just need õiged humoorikad nüansid, mis lugeja näole muide toovad. Samal ajal on, kuigi ma üldse Tšehhoviga võrrelda ei tahaks, ka Gogolile omane iseloomuliku sulgkerge huumoriprisma läbi näidata tegelikkuses üpris kurba reaalsust, mille keskmes on ahned, omakasupüüdlikud, kahepalgelised ja ebainimlikud isendid.

Isegi kui lugeja raamatu alguses "kangelast" Pavel Ivanovitš Tšitšikovi kui oma ümbrusest intelligentsi poolest esiletõstmist väärivat indiviidi tunnustab ja üritab tema motiivides mitte kahelda, tuleb lõpuks välja, et tegemist on pesuehtsa suliga, kes surnud hingede abil oma mainet parandada ja varandust kasvatada üritab. Tšitšikov eraldub küll algselt ühiskonnast, tundub teistsugune kui teised, kuid osutub lõpuks kõige hullemaks sulidest, keda kohtab. Seega ootab optimistlikku lugejat nagu Balzaci läbides pettumus ja nukker kulminatsioon. Realistlik, aga nukker.

Ja kuigi Gogol üpris mõnusalt kirjutab ja kergeks lugemiseks ja muigamiseks vägagi hästi sobib, ei jäta ta minusse pärast Borghest (ja samal ajal umbes Pessoa esikolmandikku - tulekul!) mingit jälge. Muhelesin veidi ja lõpetasin seekord enne saja viiekümnendat lehekülge, kuna olen "Surnud hinged" keskkoolis korra läbi lugenud.
Võrdluseks võib veel mainida, et Dostojevskeid lugesin hea meelega uuesti ja mõistsin teisele ringile minnes hoopis rohkem ja teisiti. Gogolit teist korda lugeda.... meh. Ei viitsi. Nabokov ("Lolita") kritiseerib, et Gogol kaotavat end oma kirjeldustesse. Absoluutselt õige ja raamatu tegelastega juba korra tutvunud olles muutub kogu Tšitšikovi ümbrus ja Tšitšikov ise lõpuks lihtsalt liiga monotoonseks, kui ma juba tean, mis ja kuidas juhtub.

Kui te Gogoliga tutvunud ei ole ja kerget lugemist otsite, siis meelelahutusena täiesti adekvaatne. Aga järele mõeldes... on paremaid asju, millesse oma aega investeerida.

26. D. H. Lawrence: Sons and Lovers

2010-06-30T16:05:00.002+02:00

Sons and Lovers is a 1913 novel by the English writer D. H. Lawrence. The third published novel of D. H. Lawrence, taken by many to be his earliest masterpiece, tells the story of Paul Morel, a young man and budding artist.

Käisin hiljuti teatris D. H. Lawrence'i The Foxi vaatamas. Etenduse algus tundus vägagi trafaretne igapäevaelu kirjeldav hall ollus olevat. Aga äkitselt selgus, et kõik tegelased on vägagi veidrad, huvitavad, ja nende kõigiga on midagi väga õõvastavalt valesti. Psühholoogiline nauding šokeeriva lõpuga.

Etenduse kogemusest tingituna saatis mind "Poegi ja armastajaid" lugema hakates tugev entusiasm ja raamat ei valmistanud lõpuni pettumust.

Tegemist on pildiga 20nda sajandi alguses elava perekonna elust, hirmudest, unistustest ja ühe või teise täitumisest. Algselt pidi raamatu pealkirjaks saama "Paul Morel", kes ka ilmselgelt kogu teose keskpunkti jääb, aga hilisem pealkiri sobib minu vaatenurgast paremini, kuna tähelepanu keskmesse ka ema ja tema poegade vahelised suhted kuuluvad.

Psühholoogiliselt on tegemist võrreldamatu meistriteosega, sest realismile omaselt on lugejal võimalik enamik kirjeldatud maju silme ette manada, aga kogu ümbruse kirjeldus jääb tugevalt tagaplaanile, sest Lawrence toob lugeja ette suurepäraselt nüanssiderikkalt kõigi tegelaste siseelu, kahtlused, soovid ja mõtted, et praktiliselt iga pea- ja kõrvaltegelase pähe on võimalik ronida. Sellest lähtuvalt on Lawrence'i teose emotsionaalne ja psühholoogiline emantsipatsioon lihtsalt hämmastav.

Huvitavalt keskpunkti on toodud ema ja poegade vahelised suhted, mille ebatsensuurseks muutumist ma mingil hetkel kartsin, siiski räägitakse aga lihtsalt väga tugevast kiindumusest vanema ja laste vahel. Kuna pereisa on vägivaldne joodik, toob ühisrinde loomine ülejäänud pere veel tugevamini üksteise südametesse.

Kolm poega, William, Paul ja Arthur valivad kõik erinevad eluteed ja jõuavad raamatu lõpuks vägagi erinevatesse kohtadesse: kes õnnelikku abiellu; kes, olgugi targemana, algusesse tagasi; kes teispoolsusesse. Keskne on nende meeste suhtumine naistesse ja sellega paralleelselt nende armastus ema vastu. Ütleksin, et keegi neist pole reaalselt võimeline naisi armastama, kuna kogu nende kiindumus vaikides emale kuulub. Nii William kui Paul, kelle siseelu detailiderohkemalt esiplaanile jõuab, on väga seinast-seina armastan-vihkan-suhetes oma armukeste-abikaasadega, hoiavad oma ema aga pöördumatult hinge kõige salajasemas sopis.

Esile tuuakse ka ema kannatused abielus, mil lihttöölisest mees naist halvemini kui koera kohtleb, teda kritiseerides, mitte toetades, lüües ja tagatipuks rasedana majast välja õhtukülma visates. Morelide abieludünaamika on raamatu läbiv teema ja mehe andestamatutest tegudest hoolimata loodab lugeja, et ehk toimub mingi muutus paremuse poole. Sellist muutust ei tule ega toimu, kohati teineteise vastu hea olemisest hoolimata, vana Walter Morel ei ole hea abikaasa ja ei saa seda kunagi olema. Sellest hoolimata hoolitseb naine tema eest, õhtusöök on laual, maja puhas ja lapsed kasitud.

Järgnevalt näidatakse, kuidas ema oma abikaasa poolt petetud romantilised lootused poegadesse projitseerib ja seetõttu neile võimatuks teeb, oma ellu teisi naisi lubada, kuna ema on - kas psühholoogilise terrori abil või lihtsalt emotsionaalsest abitusest, või natuke mõlemat? see jääb igaühele vastata - nad vaikselt, aga kindlalt täielikult enda omaks kuulutanud.

Kuidas pojad lõpuks üsast pääsevad ja kohati läbi heitluste, kohati läbi eneseotsingute, lõppude lõpuks rahutult maailmas ringi kõnnivad ja millised on selliste meeste suhted naistega, sellega raamat jätkab ja kirjeldab kõigi kolme poja üritusi leida elu ilma emata.

Nagu öeldud - tegemist on psühholoogilise meistriteosega ja raamat on väga kergelt loetav, taaskord üks nendest, mida käest ei taha panna, enne kui viimane, viiesajas lehekülg pööratud. Väga tugev soovitus D. H. Lawrence'iga tutvuda, sest esiteks on tema pilk tegelaste peadesse nii ebameeldivalt aus, et see lihtsalt peab meeldima; teiseks on kogu seda ambivalentset tunnete mikrokosmost kirjutatud niivõrd ilusas keeles, et Sons and Loversit mitte lugeda oleks kuritegu.

25. Jorge Luis Borges: Labyrinths

2010-06-23T19:31:00.002+02:00

Jorge Luis Borges was an Argentine writer, essayist, and poet born in Buenos Aires. He was one of several distinguished authors who never received the Nobel prize. Some observers speculated that Borges did not receive the award because of his conservative political views.

In addition to his short stories for which he is most famous, Borges also wrote poetry, essays, several screenplays, and a considerable volume of literary criticism, prologues, and reviews, edited numerous anthologies, and was a prominent translator of English-, French- and German-language literature into Spanish.

Since Borges lived through most of the 20th century, he was rooted in the Modernist period of culture and literature, especially Symbolism. His fiction is profoundly learned, and always concise.

Many of his most popular stories concern the nature of time, infinity, mirrors, labyrinths, reality, philosophy, and identity. A number of stories focus on fantastic themes. The same Borges told more and less realistic stories of South American life. He mixed the real and the fantastic: fact with fiction.

Astuge sisse, astuge sisse Jose Luis Borgese erakordselt kordumatusse maailma! "Labürindid" on kogum lühijutte ja esseid, mille lugemisele vabalt mitu kuud võib pühendada, igal õhtul ühe-kahe jutuga oma mõtteid täites. Suurepärane kollektsioon.

Borgese looming on lihtsalt imeline, kombineerides maagilise, religioosse ja müstilise elemendi ja muutes alguses täiesti igapäevastena tunduvad, realistlikult-stoiliselt kirjeldatud inimesed ja juhtumised äkitselt imeliseks või pannes lugeja äkitselt mõtlema mingi algselt triviaalsena tundunud pisiasja üle ja avastama uudi tõdesid, mis eal ei unune.

Sümbolistliku kujutluspildina meie maailmast tõlgendatav The Library of Babel ("Paabeli raamatukogu") kirjeldab universumit kui raamatukogu, kus inimesed on alati selle ühe raamatu otsingul, kus on olemas ülim raamat, mille üks mees olla omal ajal leidnud, kus inimesed pidevalt üritavad leida saladust, süsteemi ja vastust kõigi raamatute koosluse taga, seda aga lootusetult. Filosoofilistele küsimustele vastatakse sümbolite keeles ja Borges loob efektiivselt suurepärase maailma. Neile (k.a. autor), kes hea meelega raamatukogudes oma päevi veedavad, ilmselgelt parim nauding.

Maagilise hetke tabaja "The Secret Miracle" ("Salaime"), kus Jaromis Hladik, surmamõistetud juudi soost kirjanik, palub Jumalalt veel aasta, et lõpetada oma näidend, ja kuidas ta oma elupäevad naeratusega lõpetada tohib, olgugi et maailmale dramaturgina unustussevajununa. Milline kaunis ühe igavikulise hetke kirjeldus!

Imepäraselt veidra mõistusekoe kirjelduse toob lugejani "Funes the Memorius" ("Kõikemäletav Funes"), peategelaseks Funes, kes omab absoluutset mälu, kuid on sealjuures minetanud võime mõelda; on halvatud kehaliselt ja vaimselt, kuid samas geniaalne.

Filosoofilise mõtiskluse hetk "The Garden of Forking Paths" ("Hargnevate teede aed"), mis dramaatiliselt illustreerib, kuidas inimene oma valikutega elukulbu mõjutab ja samas eluringi ülimuse ees täielikult abituks jääb.

Borgese ilu peitub tema oskuses kätkeda reaalseid inimesi ja sündmusi veidratesse, imelistesse süžeedesse ja märkamatult põimida igasse lühijuttu tohututes kogustes filosoofiat, teoloogiat, ajalugu ja maailmakirjandust.

Kokkuvõtteks: soovitaksin koheselt raamatupoodi tormata, aga piirduda kahe lühijutu ja/või esseega päevas. Borges on nautimiseks ja seedimiseks.

24. Gustave Flaubert: Madame Bovary

2010-06-16T16:44:00.002+02:00

Madame Bovary is Gustave Flaubert's first published novel and is considered his masterpiece. The story focuses on a doctor's wife, Emma Bovary, who has adulterous affairs and lives beyond her means in order to escape the banalities and emptiness of provincial life. Though the basic plot is rather simple, even archetypal, the novel's true art lies in its details and hidden patterns. Flaubert was notoriously a perfectionist about his writing and claimed always to be searching for le mot juste ("the right word").

The novel was attacked for obscenity by public prosecutors when it was first serialized in La Revue de Paris between October 1, 1856 and December 15, 1856, resulting in a trial in January 1857 that made the story notorious. After the acquittal on February 7, 1857, it became a bestseller when it was published as a book in April 1857, and now stands virtually unchallenged not only as a seminal work of Realism, but as one of the most influential novels ever written.

Lõpuks taaskord raamat, mida käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg on pööratud!
Madame Bovary, on tal romaanidest rikutud väärastunud ettekujutus sellest, milline üks elu olema peab, või on tal täielik õigus võtta seda, mida ta tahab ja mitte üritada olla ontlik kodanik ja mahtuda ühiskonna poolt ettekirjutatud normidesse?

Naistel, kes nooruses liiga palju romaane loevad, on kalduvus oma unistuste mehest väga detailne pilt luua, kergelt armuda ja siis kiirelt pettuda, kui väljavalitu absoluutselt kõigile ettekirjutustele ei vasta.
Kui Emma ja Charles abielluvad, arvab Emma, et siin ongi tema õnn - aga kui ei järgne dramaatilisi elamusi, nõrku põlvi ja hävingulisi kireplahvatusi, pettub ta oma abikaasas. Tutvudes Leòniga, kes madaami sügavalt armunud on, läheb Emma mõistuslikku, moraali teed, ja afäär jääb olemata. Leòn on häbelik ja kogenematu ja noor. Kui aga Rodolphe, kel karbitäis juuksekiharaid kodus vedelemas, madame Bovaryga tutvub, haub ta selge plaani madaam võrgutada, mis tal ka õnnestub. Emma oleks isegi nõus mehega põgenema, kui mees ise lõpuks alt ei hüppaks.
Hiljem kohtub Emma taas Leòniga - kus? Lucia di Lammermoori kuulamas. Ja ammused tunded soojendatakse üles. Olgu mainitud, et Lucia lõpetab oma elupäevad hullumeelsuse ja veretööga. Ka Emmal ei lähe palju paremini.

Kuna Flaubert nii põhjalikult kirjeldab, kuidas Emma abielu alguses ja pärast armulugusid oma ontlik-rutiinset abielu-elu vähegi rahuldavaks muuta ja oma mehe eest hoolitseda, võiks ju mõelda, et tema teguviis on igati õigustatud. Charles täidab kõik oma naise soovid ja elab illusioonis, et nad on õnnelikud. Hilisemad juhtumised paneb naise hulluse arvele. Kulutab kogu oma raha naise ekstravagantsete meeleolude rahuldamisele.

Igasugune fanatism on ebatervislik ja kuna Emma on fanaatiline romantik, elab pidevalt pilvedel ja arvab, et armumine on armastus, ei imesta ma, et naise saatus traagiline on ja vägagi kurblik-nukra allakäigu ja alandusega lõpeb. Lõpp on tõepoolest kole.

Aga kas siis nii ei tohi elada? Siinkohal meenub Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud", kus peategelane tunnistab, et esimesed kuus kuud on parim aeg igas suhtes ja pärast seda närtsib armastus. Nende raamatute ajaline vahe üle saja aasta ja Emma armulugude keskmine pikkus kolm aastat, aga lõppsõnum siiski sama - miski pole jääv. Ja ausalt - kas kõigile inimestele on tingimata määratud eluaeg tandemis veeta? Mitte tingimata, usun ma.

Mis Emma hinge siiski säilitab, on temapoolne kahetsus ja hilisem maniakaalne hoolitsus oma mehe eest, abi otsimine Jumala ees ja kõik muud hingepiinad, mida ta oma moraalsete vääratuste tagajärjena iseendale tekitab. Balzaci maailmas prantsuse kõrgseltskonnas on täiesti normaalne, et abielusid nime, soo ja majandusliku heaolu säilitamiseks sõlmitakse ja kirgede tarbeks armuke soetatakse. Emma maailmas mitte. Ja alguses võitleb ta ka oma loomuse vastu, hiljem aga kaotab end. Või leiab end, kuidas võtta. Kaotab, leiab, kaotab, leiab uuesti - ja kogu selle siplemise käigus räsib end niivõrd, et rebib oma hinge puruks.

Medaljoni teine pool on Emma materiaalne hullustus - tänapäeval käsitletakse poodlemissõltuvust teadaolevalt haigusena. Aga et keegi oma eluga rahul ei ole ja seda materiaalselt kompenseerida üritab, on iidne laul. Ja selle iidse laulu tulemusena saadab Emma hukatusse mitte ainult oma mehe, vaid oma tütre, mis tema moraalitule eluviisile uue tasandi annab ja tema tegelaskuju ebameeldivaks muudab. Taaskord näitab Flaubert, kuidas ta ühest seinast teise viskub, oma tütrekese eest vahepeal hoolitseb, siis ta jälle unustab.

Lõppeks võiks öelda, et selline naine lihtsalt ei oska õnnelik olla ja tal võinuks olla mees, kes ta õigel hetkel paika paneb, tema labiilseid kalduvusi tasandab ja sedaviisi talle õpetab, kuidas tasakaalukalt elada. Charles kogu oma hingeheaduses, piiritus pimedas armastuses ja suutmatuses oma naisele ei öelda ei ole selline mees.

Ja hoolimata raamatu väga õnnetust lõpust on seda tõeline nauding lugeda, sest Flaubert mitte ainult ei oska haaravalt kirjeldada kõike, vaid laotab laiali - kohati sõnadeta, kuid siiski arusaadavalt - oma tegelaste maailma, nende unistused, hirmud, tunded üksteise vastu (ma võiksin siinkohal tõepoolest ka kõrvaltegelastest lehekülgi kirjutada, nad on kõik lummavalt värvikirevad ja huvitava mõttemaailmaga) ja kuigi raamat väga lihtne tundub - Lucia di Lammermoor on ilmselt kõige selgem vihje Emma traagilisele saatusele, aga mis parasjagu juhtumas on, taipab lugeja alati üpris kiiresti - on nüansside rikkus niivõrd ilus, et mul on juba tahtmine raamat uuesti kätte võtta. Ja soov paremini prantsuse keelt osata.

Mainida tasuks veel inimliku tragöödia koomikanooti - raamatu viimased leheküljed kirjeldavad õitsengut ja soovide täitumist. Aga ei kellegi, kes lugeja poolehoiu oleks võitnud.

Flaubert on võrratu!

23. Paul Celan: Poems

2010-06-09T23:29:00.007+02:00

Ein Auge, offen

Stunden, maifarben, kühl.
Das nicht mehr zu Nennende, heiß,
hörbar im Mund.

Niemandes Stimme, wieder.

Schmerzende Augapfeltiefe:
das Lid
steht nicht im Wege, die Wimper
zählt nicht, was eintritt.

Die Träne, halb,
die schärfere Linse, beweglich,
holt dir die Bilder.

Paul Celan on mitte ainult oma päritolu (Rumeeniast pärit, juudi soost, pärisnimi Paul Antschel) ja teemavaliku (üks teravamaid mineviku lahkamisi teise maailmasõja teemadel pärineb tema sulest, luuletus Die Todesfuge ehk Surmafuuga) pärast üks tuntumaid luuletajaid saksa keeleruumist, vaid nagu Celan ise ütles: "Luule — see on keele saatuslik ainukordsus." - ja tema keelekasutus, võime sellega mängida, millise kauni kõla omandab tema poolt põimitud lillepärg üksikute sõnade koosmõjus - samal ajal kui luuakse midagi hoopis uudset, sest Celan ei järginud konventsionaalseid keelereegleid, nagu ka küll enamik luuletajaid pärast Teist maailmasõda, juba sajandi alguses, pärast Esimest maailmasõda oli hiljemalt ekspressionismi sihiks leida uus keel, et selle abil kunsti abil uus maailm ehitada.

Aga Celani luule sisugi tormab hirmuta kõige koledamatesse ajaloo sügavustesse, hinge sügavustesse, inimlikkuse traagikasse. Celan on ka ise öelnud, et saksa keel on parim keel, millega Ausschwitzi koledusi kirjeldada. Ja ilmselgelt on tal õigus. Hingestatud, autentne luule.

Muidugi tuleb ka tähele panna, et Celan töötas lühikese aja oma elust psühhiaatriahaiglates ja nagu enamik kunstnikke tundis huvi veidrate nähtuste vastu, seega pole kogu tema looming igaühele nauditav, vaid kohati segadust tekitav. Samuti on tema keeleeksperimentide tulemusi raske mõista, kui saksa keel pole emakeel. Sest luuletuste tõlkimisse ma siiralt ei usu.

Postitasin ühe oma lemmikutest, Surmafuuga muidugi kõigile kohustuslikuks lugemiseks, lisaks mõned lemmikud: Tenebrae, Der Tod, Auch wir wollen sein ja Von einer Kerze.

Juba Celani kogemiseks soovitan saksa keele vastu huvi tundma hakata :)

22. William Faulkner: Absalom, Absalom!

2010-06-02T23:16:00.002+02:00

Absalom, Absalom! is a Southern Gothic novel by the American author William Faulkner, first published in 1936. It is a story about three families of the American South, taking place before, during, and after the Civil War, with the focus of the story on the life of Thomas Sutpen.

Absalom, Absalom, along with The Sound and the Fury, helped Faulkner win the Nobel Prize in Literature. Its groundbreaking out of order storytelling, and frequent use of stream of consciousness often has had many critics calling Faulkner a pioneer of the modernist movement, along with other authors like James Joyce.

The 1983 edition of the Guinness Book of World Records has an entry for what it claims is the "Longest Sentence in Literature". It cites a sentence from Absalom, Absalom! containing 1,300 words.

Alustades pikkade lausetega tuleks tõepoolest kõigepealt autori kompositsioonimeisterlikkusele au anda, sest kes meist oleks võimeline mitte ainult alustama oma romaani lausega, mille pikkuseks ükteist ja pool rida, vaid jätkama seda kurnavat eleegiat samas stiilis, veel pikemate sõnaseostega, mis kogenematu lugeja kindlasti väga kiiresti loobumisvõidu andmiseni viivad. Absalom on tõeliselt aeganõudev raamat, usun, et ka inglise keelt emakeelena kõnelejale, aga ajainvesteeringut õigupoolest väärt.

Thomas Sutpen kui raamatu keskne tegelane ja tema hinge järkjärguline avanemine lugejale on justkui järsust mäest ülesronimine - väsitav, aga annab ilusa vaate... hävinenud maastikule. Sutpen, kellele on väiksest peale jäänud mulje, et ühiskond väärtustab inimesi nende materiaalse omandi külluse põhjal, otsustab ehitada mõisa, luua dünastia, panna aluse millelegi püsivale, uhkele ja püsivale. Tema katsed millegi mõjuva rajamiseks raamat jälgib, ja tema enese loomusest tingitud äpardused, mis kohati üpriski häiriva loomusega, raamat esile toob.

Kuna ülesehitus on lõpust algusesse ja kohati kaootiline, koosneb kirjadest, päevikutest, erinevate inimeste jutustustest ja perspektiividest, nii mõnigi, kelle heasse nimekirja Sutpen kunagi sattunud ei ole ja mõni, kes teda vägagi austab, on huvitav jälgida, millise mulje selline inimene jätnud on ja kuidas detailid jutustajatest endist lugejani läbi kumavad. Ja kuna Sutpen ise sõna ei võta, jääb lugejale lõppeks vaid mõelda ja järeldada ja ise mehe hinge põhja jõuda.

Faulkneri stiil, kuigi kurnav, on imeilus, seda avaldab juba esimene lehekülg oma nišikirjelduse ja tegelaste tutvustusega. Milline sõnavara, milline lauseehituslik akrobaatika!

Aga siiralt, kui esimesed 10 lehekülge teid juba kurnavad, lugege parem Dickensit või Saroyani. Sest Faulkneri stiil ei ole kergete killast.

21. Honore de Balzac: Old Goriot

2010-05-26T23:53:00.002+02:00

Le Père Goriot (English: Old Goriot) is an 1835 novel by French novelist and playwright Honoré de Balzac (1799–1850), included in the Scènes de la vie privée section of his novel sequence La Comédie humaine. Set in Paris in 1819, it follows the intertwined lives of three characters: the elderly doting Goriot; a mysterious criminal-in-hiding named Vautrin; and a naive law student named Eugène de Rastignac. Originally published in serial form during the winter of 1834–35, Le Père Goriot is widely considered Balzac's most important novel.

The novel takes place during the Bourbon Restoration, which brought about profound changes in French society; the struggle of individuals to secure upper-class status is ubiquitous in the book. The city of Paris also impresses itself on the characters – especially young Rastignac, who grew up in the provinces of southern France. Balzac analyzes, through Goriot and others, the nature of family and marriage, providing a pessimistic view of these institutions.

Suur realismifänn pole ma kunagi olnud. Balzac kui selle suuna esindaja laskub oma teose esimestel lehekülgedel romaani tegevuse lõviosa asukoha detailkirjeldusse, kus suurendusklaasi alla võetakse majad, toad, aknad, diivanid ja muu taoline. Selline stiil annab küll hea ettekujutuse toimumispaigast ja võimaluse enesele kogupilt detailselt silme ette kuvada, pikapeale aga tekitab tahtmise üle rea lugeda. Balzac jätkab pea- ja kõrvaltegelaste kirjeldusega (pansioni elanikud ja nende taust laotatakse laiali, aga kõik neist ei jätka sugugi peategelastena), mis omandab oma tähtsuse alles raamatu viimases kolmandikus. Seega soovitan raamat lõpuni lugeda ja seejärel mälu värskendamiseks veelkord sirvida, kes täpsemalt millega tegeles ja miks.

Temaatikast rääkides on Balzac küüniliste kalduvustega lugejale kurb meeldetuletus elu nukrast materialistlikust nõiaringist ja optimistile hoop näkku. Kaupmees Goriot ohverdab kogu oma vere ja higi hinnaga teenitud varanduse, et oma tütardele head elu võimaldada, tütarde kasutud mehed aga lasevad rahal läbi sõrmede voolata ja tagatipuks kohtlevad oma naisi nagu kaltse. Üliõpilane Eugene Rastignac, kes küll raamatu lõpuni mingisuguse moraalse selgroo säilitab, on kullakaevaja rikka naise otsingul, kes katkestab õpingud, et rikkaks saada. Sest nagu paljude tegelaste - küll eelkõige naiste - suust kõlab - elu ilma varanduseta pole midagi väärt.

Sellise seisukoha kõige kirglikum esindaja on pansionipidajanna Vauquer - proua lahkus oma külaliste suhtes on lineaarses seoses nende üüri suuruse ja toa/tubade luksuslikkusega. Ei morjenda teda surm, haigus, õnnetu armastus ega abielu - kõik, mis otseselt kasu ei too, pole oluline. Oluline on sissetulek ja pansioni maine.
Samas ei saa sellisel viisil end elus hoidvale naisele olelusvõitluslikku suhtumist sugugi pahaks panna - Pariisi koledust ja ühiskonna võimet veidi rikkamgi inimene täielikult põrmustada ja/või alla neelata näidatakse raamatus mitmekordselt. Et hirm sellise saatuse ees naisest rahaahne mao võib teha, pole imestusväärne.

Raamatu nimitegelase saatus on ilmselgelt kõige nukram - ta lõpetab oma elupäevad illusioonis, et tema omakasuahned tütred teda armastavad ja tema heaks sama palju teeksid, kui tema nende heaks, kui see neile vaid võimalik oleks. Ka Dostojevski Mõškin oma Nastasja heaks kõik, aga samal ajal kui tema tohutu ideedemaailma ja tõeliselt igavene poisilik hing võrreldamatult paelus, on mul Goriot'st küll kahju, tema isik aga ei kutsu vaatama, pigem unustama. Ta on küll eeskuju puhtast headusest, appolliinlikust eneseohverduse musternäide, aga isiksusena jääb halliks ja seetõttu ununeb peagi.
Kas kummalgi õel tegelikult lahke hing on ja mil määral nende mehed neid valitsevad, jääb ühe puhul selgusetuks, teise puhul segaseks. Mõtlemisainet pakuvad õdede moraalne ideedemaailm ja isa surivoodil langetatud valikud igatahes. Märkimist väärib ehk Delphine'i tugev armastus Eugene'i vastu, mis talle ja tema hingepildile omajagu värvi annab.

Kõige huvitavam tegelane on algusest lõpuni kõige suurema arengu osaliseks saav Eugene de Rastignac, seltskondlikul redelil ülesmäge, moraaliredelil allamäge rännates, lõpuks algusesse tagasi jõudes, vaese, kuid siiski rikkana. Tema raamatu alguses väga puhta ja kogenematuna näidatud hing, mille ta hea meelega kõrgema seltskonna räpasest tagauksest sisse heidab, et kutseid jõukate daamide buduaaridesse osta, jääb lõpus siiski rikkumatuks. Kuigi rikkus teda pimestab, ei müü ta siiski oma silmi varanduse eest kuradile.
Samas - kas "armastatud" naisega (kes alustuseks varanduse pärast valiti) jäämine väljavaatega heale elule on "õige" tegu (sest majanduslikult halba olukorda sattunud naisel olid siiski helgemad väljavaated kui üliõpilane Rastignacil) või siiski ainult oma heaolu eest hoolitsemine, jääb küsimärgi alla.
Minu seisukoht Rastignaci moraalsete eesmärkide suhtes on siinkohal optimistlik - jättis ta ju noorukese pärijanna hiiglasliku varanduse ära kasutamata, kuna oli armunud teise naisesse ja otsustas südame, mitte pragmaatilise kaalutluse ja armastuseta abielu teed minna.

Üldine maailmapilt, mida Balzaci teos vahendab, on tõepoolest omas ajas realistlik ja kätkeb paar huvitavat tegelast - aga ikkagi kurb, sest selles teoses ei kaalu üks ilus armastus üles kogu seda saasta, mida üks keskmine inimelu oma keskmises aastate kogumis peab taluma. Kuna raamat kuulub inimliku komöödia kategooriasse, mõistan, et isegi Goriot' saatuses on võimalik mõningast kurba irooniat leida. Aga kas selline kogemus tingimata vajalik on? Loodan tulevikus Balzaciga taaskohtudes teistsuguseid emotsioone kogeda.

Temaatika tooni hetkelisest sobimatusest järgmisel hetkel mitte välja tehes -
Balzaci väljendusrikkus on muidugi klass omaette - meeldejäävaim väljend tituleerib naised "lõhnastatud mõrvariteks" :)

20. Giovanni Boccaccio: Decameron

2010-05-19T15:47:00.003+02:00

The Decameron (subtitle: Prencipe Galeotto) is a collection of 100 novellas by Italian author Giovanni Boccaccio, probably begun in 1350 and finished in 1353. It is a medieval allegorical work best known for its bawdy tales of love, appearing in all its possibilities from the erotic to the tragic. Some believe many parts of the tales are indebted to the influence of The Book of Good Love. Many notable writers such as Chaucer are said to have drawn inspiration from The Decameron.

Dekameroni tähendus tuleb kreekakeelsetest sõnadest "deka hemera" ehk kümme päeva ja kümne päeva jooksul jutustatud lood ta lugejani toob, lühikesed lood armastusest ja selle erinevatest nüanssidest, põimitud raami ajaloolises kontekstis - kümme noort põgenevad katku eest Firenze linnast ja otsustavad linna lähedal asuvas mõisas peatudes kümneks päevaks üksteisele lugusid jutustada, et oma päevi intellektuaalselt sisustada ja mitte tüli ega kire ohvriks langeda. Struktuur ja distsipliin on noortele omased - igal päeval on kuningas/kuninganna, kel õigus päevateema kindlaks määrata.
Esimesel ja üheksandal päeval lubatakse vabateemal jutustusi viljeleda, aga ülejäänud päevad tematiseeritakse.

Kerged ja lõbusad lühilood on meelelahutuslikud, kohati kergelt riivatud ja pakuvad igas vanuses lugejale mõnusat ajaviidet. Nad annavad kenasti edasi Boccaccio ajastu konteksti, muutumata sealjuures raskesti mõistetavaks või venivaks. Seega on tegemist igaühele sobiva raamatuga, või nagu Fagira Di Morti sulg kategoriseerib - laiatarbekaubaga, selle kõige positiivsemas tähenduses.

Dekameron pole aga nädalaga loetav raamat, vaid tõesti öökapikolakas, kuna sada lugu kiirelt neelata on veidi palju, isegi kümme lugu õhtuga lugedes ja end kümneks päevaks koos noortega lõkke äärde asetades. Seega pigem taustalugemine, meelelahutuslik lühihetk millegi mahukama kõrvale.

Siinjuures veel kommentaariks, et Boccaccio pühendab Dekameroni kõigile naistele, kelle aktiivset armuelu takistab isa, vend või abikaasa ja kes soovivad oma emotsioone toita. Seega, võiks öelda, naistekas? Jään äraootavale seisukohale meessoo aktiivsust kommentaariumis ärgitades.
Kerge meelelahutus ja ladusalt loetav igal juhul. Võiks tõesti igal riiulil olla.
Nõudlikumale lugejale, muide, peaks ka eesti keeles olema erineva kirjandusliku meisterlikkusega valmistet esteetilist tippnaudingut pakkuvaid versioone, tuleb otsida. Minu riiulis pesitseb hetkel saksakeelne, kodus ka eestikeelne. Ühesõnaga - tõepoolest leidub igaühele miskit sel rindel :)

Esimeseks tutvumiseks pakun siinkohal ka kaks lõiku Pasolini filmivariandist, mis üheksa jutukest kokku põimib. NSFW!

19. Ralph Ellison: Invisible Man

2010-05-12T23:41:00.001+02:00

Invisible Man is a novel written by Ralph Ellison, and the only one that he published during his lifetime (his other novels were published posthumously). It won him the National Book Award in 1953. The novel addresses many of the social and intellectual issues facing African-Americans in the early twentieth century, including black nationalism, the relationship between black identity and Marxism, and the reformist racial policies of Booker T. Washington, as well as issues of individuality and personal identity.

Niisiis, Nähtamatu mees on alustuseks arenguromaan, mis kirjeldab mustanahalise noormehe tõusudest ja langustest ühiskonna kõrgemates ja madalamates kihtides. Ja emotsioon läheb lugedes kahtlemata kaasa, sest Ellison kirjeldab autentselt noore poisi mõttemaailma, mis maailma laiemas perspektiivis kogedes avardub, jäädes samas harivate instantside poolt seatud varjatud raamidesse. Kuna raamatu lõpuks ka need raamid ületatakse ja mees karbist välja tuleb, on sellist ülesmäge rännakut ja enamgi veel selle ränka kulminatsiooni nauditav ja paeluv jälgida.

Teiseks, ja see tasand ilmneb teadmatule lugejale üpris üllatuslikult, on tegemist mitte ainult eksistentsialistliku eneseleidmise looga, vaid on kogu protagonisti elu põimitud poliitilisse organisatsiooni ja sellest tulenevalt on poliitiline süsteem tegelikult raamatu põhiküsimus. Mustanahaliste õiguste eest võitlemine, revolutsiooni vajalikkus, süsteemi õõnestamine uue süsteemiga, inimeste kasutamine etturitena, sest eesmärk pühitseb abinõu.

Poliitiline schnick-schnack pole just tingimata minu rida, kuigi tugevad tegelased nagu Kannustaja Ras või vend Jack, kes oma ideaalidesse usuvad ja vägagi erinevate vahenditega oma ideed levitada püüavad, muidugi lugejat sütitavad. Aga jätkuv usk igasuguse fanatismi ebatervislikkusesse tekitas minus pigem "mhm, okei" reaktsiooni, mitte "oooohhhhh"-häälitsusi.

Mis minu jaoks raamatu päästis, on autori lõppsõna, kus märkamatult protagonistist autor saab ja kõik kuidagi veel isiklikumasse sfääri langeb. Sest siis jõuan ma tagasi teadmiseni, et tegu on siiski, taas, hinge anatoomiaga.

Temaatika ühiskonnast kui masinast ja indiviidist kui pisikesest kruvist selle hiiglaslikus makrosüsteemis on kahtlemata põnev ja tegelikult võib siin nii Camus "Õiglastega" paralleele tõmmata - sest revolutsioon on ju õigustatud ka inimelu hinnaga? -, samaväärselt Orwelli "1984"-ga, milleni ma küll alles tulevikus jõuab, aga mis samamoodi inimese abitust ühiskonnamasina ees demonstreerib, kuigi tunduvalt radikaalsemalt, mida ta aga tohib, sest tegu on tulevikufantaasiaga.
Asjaolu, et "Nähtamatu mehe" protagonist - kes, muide läbivalt oma nime saladuskatte all hoiab - end ühiskonnas nähtamatuks tunnistab, toob lugejani kurva tõsiasja, millele ei taheta silma vaadata. Ei algus ega lõpp pole märkimisväärselt motiveerivad või optimismi tekitavad. Seega, taaskord masendava kirjanduse vältijatele Ellisoni ei paku.

Aga tema - ma pean peategelast silmas siinkohal - hinges on midagi teistsugust, tal on juba noorena võime näha ja väljendada (ja viimane on siinkohal määrava kaaluga) asju, mida keskmine inimene küll tajub, aga et neid verbaalselt vallutada, tuleb omada haaret kahe tunnetuslikult arenenud vaimse käega.

Seega, keskendudes rohkem peategelasele kui teda ümbritsevale, oli kogemus minu jaoks midagi uut, midagi värsket ja ausat, midagi inimlikult ilusat.
Aga Ellisoni ei soovitaks ma siiski igaühele.

Robert Musil: Die Verwirrungen des Zöglings Törless

2010-05-05T23:07:00.004+02:00

Tänu järjekordsele tihedale akadeemilisele nädalale toon täna teieni ekskursi seminariks loetud raamatust, Robert Musililt: Kasvandik Törlessi hingeheitlused. Vabandan poolte täpitähtede puudumise pärast, lisan need hiljem, kui satun vastava klaviatuuri lähedusse.

Musil kuulub 20nda sajandi põnevamate saksa keeleruumi kirjanike hulka (tegu on austria autoriga), tema sulest on tulnud romaan `Omadusteta mees`, üks 20nda sajandi tippteoseid, mitmeid lühijutte, mis on ka, muide ääretult paeluvad, "Kärbsepaber" näiteks, mis võrratult kirjeldab kärbse vägagi inimlikku heitlust surmaga. Musilil on tohutu anne täiesti triviaalseid detaile omanäoliselt kunstipäraselt käsitleda ja mõtteid hoopis uutesse rööbastesse suunata.

Törlessi hingeheitlused jutustavad noore internaatkoolis inimeseks sirguva poisi loo ja näitab lugejale, milliseks julmuseks on kiskja ehk viisakas, intelligentne noormees võimeline, kui talle seda lubatakse.
Kolmest noormehest koosnev seltskond paneb tegelikult trükimusta mitte kannatavat vägivalda toime neljanda noormehe suhtes, kelle loomus madal on ja kes seetõttu pidevalt raha laenab ja l6puks ka varastab. Seega otsustab seltskond teda karistada, alandades ja piinates nii emotsionaaselt kui fyysiliselt. Törless toimib teiste kahe illustreerija, kommentaatori ja mõistuse häälena, kuna leiab alguses, et sedalaadi vägivald liigne ja õigustamatu on. Aga äkitselt avaldab piinatud noormees talle armastust ja lubab enesega veelgi rohkem teha... Törless, pidevas dilemmas, kas siiski armastab või jälestab oma orjaliku loomusega austajat, jõuab hetkeks samale järeldusele, mille tema sõbrad kohe tegid ja õigustab oma tegusid. Tema pidev heitlus sööb teda sisemiselt, kuni internaadielu lõpuks võimatuks muutub.

Kui juba süžee midagi nii toorest ja teravat ja eemaletõukavat, ja samas tohutult paeluvat pakub, siis viis, kuidas Musil Törlessi siseelu ja välismaailma peeglit kirjeldab, on ainulaadne. Tegemist on tõelise hinge anatoomiaga, juba esimene lehekylg läheb niivõrd sygavale, et igasugsed kõrvalised tegevused seniks unustusse langevad, kuni viimane lehekülg pööratud.

Kuidas absoluutne julmus ja halastamatus võib tulla kõige õrnemast hingest, on kurioosne nähtus ja miks üks üldiselt vägagi adekvaatne ühiskonna liige salaja just nii käitub, sellest Musili raamat räägib. Kuidas enesepiinamist kellegi teise peal välja elada ja mida teeb teise inimese hinges rebimine rebija hingega... Musil on üks 20nda sajandi tippautoreid, vaieldamatult.

Superkogemus.
NB - nõrganärvilistele ei soovita.

18. Euripides: Medea

2010-04-28T15:56:00.002+02:00

Medea is an ancient Greek tragedy written by Euripides, based upon the myth of Jason and Medea and first produced in 431 BC. The plot centers on the barbarian protagonist as she finds her position in the Greek world threatened, and the revenge she takes against her husband Jason who has betrayed her for another woman. Euripides produced the Medea along with Philoctetes, Dictys and the satyr play Theristai.

Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.

Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.

Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!

Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.

Kaunis!

"See, how strong love overwhelms us.
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.

Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."

[634–645]

17. George Eliot: Middlemarch

2010-04-21T23:28:00.002+02:00

Middlemarch: A Study of Provincial Life is a novel by George Eliot, the pen name of Mary Anne Evans, later Marian Evans.

Subtitled "A Study of Provincial Life", the novel is set in the fictitious Midlands town of Middlemarch during the period 1830–32. It has a multiple plot with a large cast of characters, and in addition to its distinct though interlocking narratives it pursues a number of underlying themes, including the status of women, the nature of marriage, idealism and self-interest, religion and hypocrisy, political reform, and education. The pace is leisurely, the tone is mildly didactic (with an authorial voice that occasionally bursts through the narrative), and the canvas is very broad.

Kas keegi on veel Middlemarchi lugenud? Ma tahaks väga teie arvamusi siinkohal kuulda.

Nimelt, alustades asjaolust, et kirjaniku näol on tegemist naisega, on seda raamatu esimestest lehekülgedest tunda. Brontega võrreldes laskub ta küll nii meeste kui naiste siseellu, aga alati jääb pakitsema naise sulele viitav killuke. Ja kuigi kirjeldused on head ja tabavad, võiks nii mõnegi lehekülje tunduvalt lühemalt sõnastada, koguteos tervikuna on veidi väsitav.

Pikkuse vajadus on arusaadav, kuna tegemist on realismi kuuluva raamatuga ja realism teadupärast üritab kõike võimalikult täpselt kirjeldada. Lisaks viitab ka raamatu alapealkiri A Study Of Provincial Life asjaolule, et kogu olustikuga on väga põhjalikult tutvutud ja soovitakse ka, et lugeja Middlemarchi elanikkonnale sama põhjalikkusega läheneks.

Raamat tegeleb suures osas soorollide - ja abieluproblemaatikaga, räägib mehe ja naise vahelisest dünaamikast ja näitab, et abielu võib olla sama hästi kaalutletud otsus kui kire ajel sõlmitud kokkulepe.

Ja tegelikult väärivad nad ju kõik ilusat elu, aga satuvad miskipärast ikkagi allakäiguteele... sümpatiseerib mulle Dorothea saatus, kes tõesti kauni hingega naine on. Mis mujal juhtus, läks must kuidagi mööda.

Ja ma ei tahagi pikemalt midagi öelda, sest Middlemarchi elanike kurvad, kuigi huvitavad saatused mõjusid mulle pigem mitte inspireerivalt, vaid just nimelt väsitavalt. Ja sellist reaktsiooni head raamatud üldiselt ei tekita.

Aga kiitke, kui arvate teisiti.

Romeo and Juliet

2010-04-14T20:39:00.002+02:00

Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.

Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.

Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.

Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.

Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.

Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.

Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.

Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.

See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.

Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.

Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?

Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.

Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.

Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.

16: Thomas Mann: Buddenbrooks

2010-04-07T22:54:00.001+02:00

Buddenbrooks was Thomas Mann's first novel, published in 1901 when he was twenty-six years old. The publication of the 2nd edition in 1903 confirmed that Buddenbrooks was a major literary success in Germany.

It portrays the downfall (already announced in the subtitle, Decline of a family) of a wealthy mercantile family of Lübeck over four generations. The book is generally understood as a portrait of the German bourgeois society throughout several decades of the 19th century. The book displays Mann's characteristic detailed style, and it was this novel which won Mann the Nobel Prize in Literature in 1929.

Ühest küljest on imestusväärne, et 26-aastane inimene sellise tohutu mastaabiga on võimeline kirjutama ja kirjeldama südantlõhestavalt noorte naiste ja vanade meeste siseelu. Samas on väga hea, et Buddenbrooks Manni varajasse loomingusse kuulub, sest tema tohutult väljapeetud filigraanne-kaunis stiil ei ole veel nii kaunis, et kurnaks - küll rikka maitsebuketiga, aga mitte maitsepungasid lõhkav.

Kaupmeeste suguvõsa, Buddenbrookide tõuse, mõõnasid ja lõplikku kustumist ajalooannaalidest võib lugeja huvi ja põnevusega jälgida, kaasa elada Antonia Buddenbrooki noorusele, taltsutamatusele ja siiski oma elu ainsast armastusest loobumisele perekonna õnne nimel. Ja on kurb jälgida, kuidas tema pidevad katsed end perekonna au ja hiilguse nimel ohverdada ja seeläbi kasu tuua täielikult luhtuvad, kuidas ta üksi maa peale seisma jääb ja kurbusega oma minevikku ikka ja jälle läbi ketrab.

Ka Thomas Buddenbrook, tema vend, kes viljaga äritseva firma "Johann Buddenbrook" uuele õitsengule viib, annab perekonna hiilguse nimel oma nooruse ja jõu ja näe, firma õitsebki, kuni Thomas... ma ütleksin, ronib liiga kõrgele, ja edu ja prestiiž teda lihtsalt sööma hakkab ja Thomas üpriski noorelt sureb ja koos temaga ka firma.

Ja siis muidugi väike Hanno Buddenbrook, nii erinev oma kaupmehest esiisadest, muusikaliselt andekas, õrna hingega ja kaunite silmadega, kes meheikka ei jõuagi..

Tegemist on kurvameelse pildiga saksa kõrgematest kodanluse kihtidest läbi 19nda sajandi, nagu Vikipeediagi ütleb. Ja nende inimeste kannatused, rõõmud, mured ja hirmud on hästi kirja pandud - me mõistame neid, me elame ja tunneme neile kaasa. Aga kuna tegemist on inimestega, kes ohverdavad ilusa hingega (kuigi veidi lihtsameelse ja jäädavalt lapsiku) naise õnne perekonna prestiiži nimel (asi pole rahas) ja ei toeta noort poissi, kes klaveril võlutrikke suudab teha, vaid mõtlevad pidevalt vaid firma õnnele ja leiavad, et elu mõte on igaveseks kadunud, kui firma peab vähegi kannatama, ei saa ma neid mõista. Thomas Buddenbrook loeb oma viimastel päevadel metafüüsikast ja saab isegi aru, et ei küüni selle mõistmise ülima tasemeni, sest nende perekond pole intelligentide hulka kuuluv, vaid lihtne, kuigi heal järjel kaupmeeste suguvõsa. Kõik reeglid ja konventsioonid, mida selline ühiskond enesega kaasa toob ja millise põlgusega suhtutakse luuletajatesse ja haritlastesse - juristid ja arstid muidugi välja arvata -... kõik see kahandab mu arvamust Buddenbrookide perekonnast mitme vaksa võrra.

Jään neutraalsele seisukohale.

Khaled Hosseini: The Kite Runner

2010-03-31T23:35:00.001+02:00

Taasalanud tihedast kooligraafikust tingituna viibib selle nädala tavapostitus järgmise nädalani ja võimalik, et ka järgmisel nädalal hoopis ekskursi teen. Aga üllatused on ju toredad!

Tahan seekord avaldada oma siirast kurbust Khaled Hosseini Kite Runnerist tehtud filmi ebaõnnestumise üle. Olen lugenud mõlemaid Hosseini raamatuid - The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns - ja mõlemad joonistavad sügavates toonides kirkate värvidega portreed inimeste saatusest Afganistanis Talibani terrorirežiimi ajal ja põgenemistest USAsse ja Pakistani. Raskustest, mida nende inimeste elud sisaldavad ja kuidas nad ennast pidevalt ületama peavad ja kannatused, mida terror ühe inimese maailmas ja terve riigi kontekstis põhjustab.

Hosseini stiil on niivõrd ilus ja siiras ja sügav ja hingestatud, et ilmselgelt ei taba ükski Hollywoodi film tema meeleolu nii nagu raamat ise. Aga sellest hoolimata oleks film võinud siiski natuke põhjalikumalt süžee laialilaotamise ja karakterite arenguga tegeleda. Pikkus 2:07 on küll veidi rohkem kui tavafilmi 1:43, siiski tuleks sellise raamatu filmiversioonile tunduvalt rohkem minuteid pühendada. Sügavusest jäi kõvasti puudu. Hollywoodilik element valitses autentsust.
Isegi süžee järgimisest polnud filmitegijad täielikult kinni pidanud. Näitlejad - lastena mängituna tegid näitlejad väga head tööd, olid ka täiskasvanud osatäitjad võibolla isegi täiesti andekad, aga film ei andnud neile võimalust oma siseelu piisavalt rikkalikult ekraanile tuua. Oleks võinud olla rohkem dialoogi võibolla.. võibolla lihtsalt filmi tempo aeglasem.. aga midagi ja ilmselt mitmuses jäi filmist puudu.

Filmi kesisusest hoolimata soovitaksin kõigile, keda Lähis-Ida/Kesk-Aasia lugu ja sealsete inimeste mõttemaailmad ja ühiskondlikud tõekspidamised huvitavad, Hosseini loominguga tutvuda sest lisaks inimlikule ja ajaloolisele tasandile leiab sealt vägagi huvitavaid kultuurilisi kilde.

Hosseini lugeja ei tohi karta silma vaadata julmale, hingetule inimesele ja peab samas võimeline olema siiralt naeratama kõigi väikeste rõõmude üle inimese elus, kelle jaoks luksus hoopis midagi muud tähendab kui lääneühiskonna inimesele. Ja oma erinevuses - Kite Runner räägib üldjoones meeste, A Thousand Splendid Suns naiste maailmast - moodustavad nad ilusa terviku, seega soovitan vägagi tugevalt mõlemad kätte võtta.

15. Fyodor M Dostoyevsky:The Idiot

2010-03-24T13:24:00.001+01:00

The Idiot is a novel written by 19th century Russian author Fyodor Dostoyevsky. It was first published serially in Russky Vestnik between 1868 and 1869. The Idiot is ranked beside some of Dostoevsky's other works as one of the most brilliant literary achievements of the Russian "Golden Age" of Literature.

Dostoyevsky's motives for writing The Idiot stem from his desire to depict the "positively good man". This man is naturally likened to Christ in many ways. Dostoyevsky uses Myshkin's introduction to the Petersburg society as a way to contrast the nature of Russian society at the time and the isolation and innocence of this good man.

...ja miks õigupoolest peetakse idioodiks vürst Mõškinit, mitte kogu seda ülejäänud imbetsillide kampa, kes teda ümbritseb, jääb minu lõplik küsimus seisma.

Imeilusad ja pingest pakatavad armastuslood, võitlus enese ümbritsevale ühiskonnale selgitamise pärast - sest vabandada ega assimileeruda ta ei tohi, ei iial, see vaene rüütel, sest ta on imeilus nii nagu ta on! - ja illustreerivad vestlused poliitikast, filosoofiast ja "naisküsimusest" täidavad Idioodi lehekülgi.

Vürst Mõškin kannatab epilepsia all, mistõttu teda idioodiks peetakse. Kuna ta oma emotsioone tihti kontrollida ei suuda ja samuti enam-vähem võimetu negatiivset arvamust kellestki omama, peavad teda ümbritsevad inimesed teda idioodiks. Aga tegelikult on ju tegemist lihtsalt üdini hea inimesega, mitte ainult vaese, vaid v a l g u s e rüütliga. (Visuaalsed esiletõstmised stiilina on siinkohal mõjutatud Dostojevski enda poolt, üritan mitte liialdada.)

Armastuskolmnurk Rogožini, vürsti ja Nastasja Filippovna vahel veab ennast siia ja sinna, kuna Nastasja mitte otsustada ei suuda, kellele minna. Tegelikult on ta ju metsik lind, kes vaid vabadust soovib, aga ometigi kusagilt sisse kodeeritud mõttega, et tuleb mehele minna, kuigi tal varandust küllalt on? Mingil moel armastab ta mõlemaid ja see teda võibolla visklema ajabki. Või siis meeldib talle lihtsalt idee, et keegi teda armastab ja selle paistel enese soojendamine tõmbab teda nii ühe kui teise poole... igatahes valib ta valguse asemel pimeduse ja seetõttu leiab ka oma õnnetu lõpu.

Aglaja, kes vürsti küll algusest peale armub ja nähtavalt, vintsutab ja väntsutab teda edasi-tagasi, sealjuures laseb Mõškin enesega kõike teha. Armastusest. Aglaja näeb temas kedagi, keda võiks armastada, vajab aga kedagi, keda samal ajal austada ja kes teda taltsutada suudaks, mistõttu ta vürsti lõputult piinab. Vürst aga oma isiklikus armukolmnurgas otsustab selle kasuks, kellel teda rohkem vaja on.

Võrdlus Jeesusega on siinkohal täiesti asjakohane, kas või mõeldes vihjele Rogožini majast, kus ripub Hans Holbeini koopia Kristuse kannatustest. Vürst armastab kõige rohkem neid, kes langemisele kõige lähemal ja käitub pigem kui omakasupüüdmatu halastaja. Seltskond tema ümber aga on kahepalgeline, omakasupüüdlik ja konventsioonidest läbi imbunud. Muidugi lüüakse vürst mitmekordselt risti. Oskab ta ju kõige paremini... iseennast alandada, teisi ülendades.

Ajastule kohaselt koheldud epilepsiahaige oleks tänapäeval normaalne ühiskonna liige. Kui keegi on aga liiga impulsiivne, peletab ta teatud tüüpi inimesi endast eemale. Teatud tüüpi inimesi jällegi tõmbab ligi. Mina ei saaks vürst Mõškini vastu tunda muud, kui armastust.

Nagu Dostojevski puhul ikka, seatakse lugeja ette hunnik probleeme, mille üle mõtiskleda. Kuritöö ja Karistusega võrreldes - mida ma siin sugugi pikemalt ei ürita, sest need kaks on täiesti omaette ökosüsteemid (ühendavat ühiskonnakriitikat välja arvates), kuigi ajaline vahe vaid kolm aastat (täiesti uskumatu produktiivsus tegelikult, aga sellise elu puhul nagu Dostojevskil ei imesta ma siiski, et tal oli vaja hunnikute kaupa enesest välja kirjutada) - on tegemist eludega, mis kõik tupikus, regressioonis ja õnnetult lõppevad. Aga just kuna tegelased madalpunktis lõpetavad, jätab see lugeja unistavalt mõtlema, mis oleks, kui...

Idee vürst Mõškini sugusest inimesest on surematu ja imekaunis (sans epilepsia muidugi). Mis aga päriselt, raamatu reaalsuses ja ilmselt ka tänapäeva reaalsuses, selliste inimestega juhtub, kui ta oma hinge lihtsalt maailmale avab, on nukker.

Sellest hoolimata, lugege siiski, lugege ja nutke vürst Mõškini pärast!

14. Fyodor M Dostoyevsky: Crime and Punishment

2010-03-17T02:05:00.002+01:00

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.

Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.

Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.

Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.

Bram Stoker: Dracula

2010-03-10T13:46:00.002+01:00

Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.

Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.

Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.

Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.

Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.

Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.

Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D

Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.

13. Alfred Döblin: Berlin Alexanderplatz

2010-02-24T23:05:00.003+01:00

Berlin Alexanderplatz is a novel by Alfred Döblin, published in 1929. The story concerns a small-time criminal, Franz Biberkopf, fresh from prison, who is drawn into the underworld. When his criminal mentor murders the prostitute whom Biberkopf has been relying on as an anchor, he realizes that he will be unable to extricate himself from the underworld into which he has sunk.

The novel is set in the working-class neighborhoods near the Alexanderplatz in 1920s Berlin. Its narrative style is reminiscent of James Joyce. It is told from multiple points of view, and uses sound effects, newspaper articles, songs, speeches, and other books to propel the plot forward.

Montaazhistiiliks nimetatakse Döblini romaani struktuuri. Räägitakse montaazhi erinevustest filmi, raamatu ja muusika tasandil, mis üksteisest täiesti erinevad.

Olen Berlin Alexanderplatzi filmiversioonis näinud ja nüüd ka Döblini kirjanduslikku saavutust kogenud. Ei ole Berlin Alexanderplatz igaühele, sest protagonisti kurba saatust ja võimetust suurlinna olelusvõitluses peale jääda kuulutab juba romaani esimese osa algus. Kurjategijad, lehemüüjad, prostituudid, alkohoolikud ja nende tuttavad täidavad Döblini maailma ja muudavad selle kogemise üpris rusuvaks, sest selline on suurlinna reaalsus ja ellu jääda, nagu Franz Biberkopfi näide tõestab, tihti võimatu.

Stiiliküljest vaadates on tegemist meistriteosega - kuidas raamat on võimeline suurlinna meeleolu narratiivi pikitud piltidega täiesti autentselt edastama ja tekitama lugejas tunnet, et ta tõesti viibib parasjagu Berliinis, Alexanderplatzil, suitsustes kõrtsides või trammis, on uskumatu. Aga kuna linna on kujutatud deemonlikku ja inimest allakäiguteele vedava olendina, pole selles kirjelduses midagi ilusat.

Kui autori hoiatust, et see raamat õnnelikku lõppu ja rõõmsameelseid idüllilisi hetki ei luba, vaid ühe mehe allakäigust räägib ja seda ilustamata vormis, tõsiselt võtta ja sellest hoolimata suuta huviga lugeda, on Berlin Alexanderplatz tõsiselt hea kogemus ja jätab kindlasti sügava jälje. Aga kergelt masenduvale lugejale toob Döblini meistriteos kindlasti eelkõige kapaga morni meelt.

12. Anton P Chekhov: Selected Stories

2010-02-17T22:14:00.001+01:00

Lugesin tšehhovi "Humoorikaid jutustusi", mis on koostatud kogumike "Valitud teosed" ja "Novelle ja jutustusi" alusel.

Tšehhovist:
Anton Pavlovich Chekhov (1860–1904) was a Russian short-story writer, playwright and physician, considered to be one of the greatest short-story writers in the history of world literature. His career as a dramatist produced four classics and his best short stories are held in high esteem by writers and critics.Chekhov practised as a doctor throughout most of his literary career: "Medicine is my lawful wife", he once said, "and literature is my mistress."

Ja oma koha parimate seas on Tšehhov ära teeninud, sest olles tuttav inimese anatoomia ja füsioloogilise ehitusega, oskab ta ometigi nii hästi väikeseid nüansse iseloomudes tabada. Justustused on kirjutatud kergusega ja lendlevalt ja on mõnusad lugeda, samal ajal on neisse aga põimitud sügavust ja kurbust, mida mõnikord esmapilgul ei märka.

Üksikanalüüsi ma ei laskugi siinkohal, sest usun, et igaühel on üks jutustus, mis lemmikuks jääb ja Tšehhov meie jaoks väga tuntud ja loetud nimi ja autor. Naerda, mõtiskleda ja vaimustuda annavad tema jutustused võimaluse igaühele.
Suurepärane kirjanik.

Georg Heym: Der Irre

2010-02-10T22:46:00.002+01:00

"Der Irre" ehk "Hull" on üks kahest Georg Heymi kuulsaimast novellist. Autor kuulub ekspressionistide hulka ja seda on ka kohe tunda, kui novelli lugeda - on ju üks nende põhitaotlustest lugejat shokeerida ja seeläbi võimsamaid emotsioone esile kutsuda. Teine ekspressionistide omadus on kirjeldada maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu nende tegelane seda näeb ja seeläbi tema silmade läbi nähtu põhjal uus maailm luua. Terviklik ei ole ei välismaailm ega sisemaailm, kogu jutt edastatakse lugejale kildudena, millest täit reaalsust lõpuni kokku panna ei saa. Kuni äkilise ja mitte üllatava, aga rohkemat igatsema jätva lõpuni.

Jutu sisuks on hull, kes hullumajast välja lastakse ja kes kohe oma naise korterisse suundub, mõttega naine kättemaksuks maha lüüa - vägivalla tõttu naise suhtes ta hullumajja sattus. Kohe alguses ilmneb hullu vägivaldne kalduvus kogu välismaailma vastu ja asjaolu, et tema vaimne tervis hullumajas olemise aja jooksul paranenud ei ole. Lainetena valdavad teda loomsed instinktid, ta muutub sisemiselt loomaks ja rebib puruks alustuseks küll ainult võililli aasal, hiljem aga ka lapsi ja naisi.

Et lugu edastatakse hullu isiklikust perspektiivist, aitab lugejal veel rohkem tema pähe sisse elada. End peategelasega samastada oleks ilmselgelt liiast, sest on näha, et ta ei ole oma mõistuse peremees - aga lugeja saab järkjärguliselt jälgida, mis toimub hullu peas ja seetõttu sügavale tegevusse sisse elada.

Küsimus, mis kerkis "Hullu" lugedes - kas mees oli alati selline olnud, tehti temaga hullumajas midagi, et tema seisundit veelgi halvemaks muuta, või näitab lugu meile tema loomaliku poole järkjärgulist võitu viimase inimlikkuse üle?
Ise vastaksin, et erinevalt Maupassanti "Horlast", kus peategelane tõesti järkjärguliselt kirjeldab, kuidas ta tunneb, et kuri vaim teda haaramas on ja pidevalt jälitab, on Heymi hull nagu pealkirigi ütleb seda alati olnud ja ei pääse sellest ka kunagi välja. Ja selle vastuseni jõudes tunneb lugeja - mina vähemalt - veel tugevamaid emotsioone, olgu need siis vastumeelsus või kaastunne.

Loo lõpp on küll loogiline ja vabastab lugeja kaastunde ja hullu oma mõistuse(tuse) kütkest, on aga väga lõplik lõpp ja sellega seoses meeldis Maupassanti lahendus paremini.

Aga lõppkokkuvõttes - kui te Maupassanti "Horlat" lugesite ja see teile meeldis, meeldib kindlasti ka Heym.

Thomas More: Utopia

2010-02-03T22:02:00.002+01:00

Kuna Saksa ülikoolides hetkel sess on ja teie pühendunud autor oma tähelepanu konspektidele suunama peab, siis järgmise raamatu muljeid mõne aja pärast.

Seniks aga eksamitega seonduvalt filosoofilist-teoloogilist-poliitilist mõtlemist selle teose põhjal, mille järgi me Thomas More'i kõige paremini tunneme: Utoopia.

Okei, paljud teist mäletavad Sir Thomas More'i (ja tema kurba saatust) ka kindlasti hiljuti teleekraanidel nähtud Jeremy Northami näolapiga Tudorite sarjast. Aga seda parem.

Utoopia (ilmunud 1516) loob pildi ideaalühiskonnast, sõna iseenesest tuleb kreekakeelsest utopos ehk mitte-koht, tähistamaks kohta, mis asub eikusagil ehk kohta, mida tegelikult olemas ei ole. More kirjutab oma reisist Flandriasse, kus kohtab Raphael Nonsensot, kes talle vaimustunult oma reisidest räägib ja Utoopia saare elu kirjeldab.

Alustuseks on selgelt tegemist kommunistliku ühiskonnaga. Marks ja Lenin võtsid More'ist suuresti eeskuju. Mis on masendav, sest More omakorda võttis eeskuju evangeeliumidest ja seetõttu tuleks nüüd Uuele Testamendile etteheiteid teha. Aga ei, kristlusel ja kommunismil on minu silmis ühist vaid sel määral, et kõike omavahel jagatakse ja et keegi puudust kannatama ei pea. Utoopia ühiskond toetab individualistlikke püüdeid ja igaühe soovi, oma andeid ja intelligentsi arendada. Välistatud on aga materiaalne hierarhia ja välimuslik eristumine - kõik elanikud kannavad nt sarnaseid riideid väikeste erinevustega olenevalt vanusest ja perekonnaseisust, kõigil linnade detailplaneering on identne.

Valitseb võrdõiguslikkus - tööl käivad ühepalju nii mehed kui naised (lapsed pannakse selleks ajaks lasteaeda), haridust võivad omandada nii mehed kui naised samaväärselt, naised võivad ka vaimuliku ametit pidada. Üpris hämmastav, arvestades raamatu ilmumisaega. Samas on siiski tegemist rangelt patriarhaalse ühiskonnaga - perekonnas valitseb hierarhia, naine allub oma mehele ja lapsed oma vanematele.

Sugudevaheline suhtekorraldus on samuti väga rangelt korraldatud, seks enne abielu on keelatud - sest kui see oleks lubatud, ei näeks noored inimesed enam abiellumisega vaeva, tsiteerides teost. Tjah. Abielu on samuti kogu eluks.

Religioonist rääkides valitseb usuvabadus ja tolerans erinevate religioonide suhtes, ei kirjeldata küll detailselt, aga vihjatakse religioonide paljususele saarel. Samas on neli põhimõtet, mida kõik uskuma peavad: Jumal lõi maailma; hing on surematu; teispoolsuses ootab meid karistus või tasu maapealsete tegude eest; on olemas jumalik plaan kogu maailma jaoks.
Kui natuke mõtiskleda, ei ole need neli täiesti piiravad. Aga kaval tuleb sellisel juhul olla oma uskumistes.

Haridus on suurima au sees, samal ajal on orjapidamine täiesti õigustatud. Surmanuhtlus puudub, küll aga ootab kurjategijaid sunnitöö. Väärismetallide kandmist peetakse lapsikuks ja uhkete riiete kandmist narruseks. Välismaailma kultuuri ja keeli ja külalisi võetakse vastu suure huviga - juhul, kui neil on jagada midagi kohalikke harivat.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Utoopia ühiskonnas on nii head kui halba ja kui selline saar kusagil olemas oleks, kuuluks ta maailmaaia kirevaimate taimede hulka - kuigi valgete õitega -, aga kas selline rangelt mõistuse poolt valitsetud rõõmuga igapäevaselt kohustustele pühenduvate ja naudingut ja hedonismi mitte tsikapenegi igatsevate inimeste keskel elamine minu jaoks on... kindlasti mitte.

Õigustatult pealkiri Utoopia ja jutustaja nimi Nonsenso.

Jääb aga küsimus: milliseid selle ideaalsaare põhimõtteid peaks reaalse riigi pea kaaluma üle võtta ja millistest suure kaarega mööda käima? Kui More ka oma ajast tugevalt ees oli, kas ka meil on temalt veel midagi õppida?

Soovitan lugeda ja mõtiskleda.

11. Denis Diderot: Jacques the Fatalist and His Master

2010-01-27T16:15:00.003+01:00

Jacques the Fatalist and his Master (French: Jacques le fataliste et son maître) is a novel by Denis Diderot, written during the period 1765-1780. The first French edition was published posthumously in 1796.

The main subject of the book is the relationship between the valet Jacques and his master (who is never named). The two are traveling to a destination the narrator leaves insistently vague, and to dispel the boredom of the trip Jacques is compelled by his master to recount the story of his loves. However, Jacques's story is continuously interrupted by other characters and various comic mishaps. Other characters in the book tell stories as well, and they, too, are continuously interrupted. There is even a "reader" character who periodically interrupts the narrator with questions, objections, and demands for more information or detail. The tales told are usually humorous, with romance or sex as their subject matter, and feature complex characters indulging in deception.

Selle raamatu puhul puhul pole põhiliseks paeluvaks ja jälge jätvaks faktoriks mitte sisu, vaid fakt, et Diderot puhtast meisterlikkusest jutustamises hoiab lugejat oma kütkes esimesest lausest viimaseni.

Sisuks on mitmed lühemad lood, mil põhiteemaks mehe-naise suhted, vürtsitatud erootika ja huumoriga. Selle taustal peategelaste Jaquesi ja tema isanda rännak - kust, kuhu ja miks? Pole tähtis.

Diderot' stiil on täiesti omanäoline. Olid kord kaks meest ja nad läksid... kuhu? kallis lugeja, ära katkesta mind küsimustega. Niisiis, nad läksid.. aga pole tähtis, kuhu nad läksid.
Loomulikult muigab lugeja juba esimese lõigu juures. Olgu, esimene lõik võib segadusse ajavalt mõjuda, aga kui hetke pärast mainitakse, et Jaques hakkab rääkima lugu oma armastusest, tekib suunurka muie - see on üks nendest raamatutest. Lugu jõuab lõpuni alles viimasel leheküljel paljude takistustega ehk siis visatakse lugeja teele hunnikutes killukesi teiste inimeste eludest, nende armastustest. Teatud mõttes donquijotelik struktuur. Aga kirjutatud kuidagi hoopis paeluvamalt. Aktiivne dialoog lugejategelasega on üks faktor. Jutuajamised Jaquesi ja tema härra vahel, Jaquesi loo fragmendid, mida palakestena vahele visatakse. Kusagil keskel räägib ka härra oma loo.

Mis asja veel lõbusamaks teeb, on ilusad filosoofilised mõtted ja elulised tõed, mis kogu pudru sisse segatud ja oma otsekohesuse ja ühemõttelisusega siiski ei romaanile sügavust, vaid huumoriprismale sära lisavad.

Õigusega ei peeta seda Diderot' suurteoste hulka kuuluvaks, aga see on ideaalne kerge lugemine, tekitamaks tohutut huvi, mida selliselt kirjanikult veel ja enam oodata võiks, kui sügavamale vaadata. Väga mõnus kogemus.

10. Miguel de Cervantes Saavedra: Don Quixote

2010-01-20T15:10:00.001+01:00

Don Quixote, fully titled The Ingenious Hidalgo Don Quixote of La Mancha (Spanish: El ingenioso hidalgo don Quijote de la Mancha), is a novel written by Spanish author Miguel de Cervantes. Cervantes created a fictional origin for the story based upon a manuscript by the Moorish historian, Cide Hamete Benengeli.

Published in two volumes a decade apart (in 1605 and 1615), Don Quixote is the most influential work of literature to emerge from the Spanish Golden Age and the entire Spanish literary canon. As a founding work of modern Western literature, it regularly appears high on lists of the greatest works of fiction ever published.

Jap, nüüd võib igaühest meist saada rüütel!

Koomika tipuks ja mitte millekski vähemaks võib nimetada Don Quijote/Quixote seiklusi, kus 50-aastane kõhetu härrasmees on lugenud liiga palju rüütliromaane ja sukeldunud nende maailma sel määral, et otsustab ka ise oma lemmikmaailma osaks saada ja rändab maailma seiklusi otsima, kaasas tallipoiss Sancho Panza.

Vaesekest nülitakse ja kolgitakse suurel määral, aga sellest hoolimata ei kustu kurva kuju rüütli entusiasm hetkekski - küll näeb ta oma teel mitte kõrtsi, vaid kindlust, ei hoorasid, vaid printsesse, ei lambaid, vaid sõdalasi. Fantaasiast välja jäävate jaoks tuuakse seletuseks, et kurjad võlurid petavad nende silmi. Jap. Just.

Edasi minnes ilmneb küll, et nii Quijote kui Sancho Panza on mõlemad täiesti intelligentsed inimesed - esimese sõnaseadmisoskus on märkimisväärne ja kuigi mõningate allahindlustega oma privileegide nimel, ka moraalne kompass üpriski eeskujulik. Sancho, kellele algusest peale krahvkonda või saart isiklikuks valitsemiseks lubatakse, saabki mingil hetkel saare valitsejaks ja teeb oma tööd hoolimata oskamatusest lugeda või kirjutada suurepäraselt.

Raamatu lõpuks jõuab Quijote küll nõdrameelsusest - kui seda üldse nii nimetada võib - jälle välja, jääb aga muidugi küsimus, kas poleks olnud parem, kui ta oleks oma päevad oma pea sees lõpuni elades ehale viinud.

Ütlen ausalt, et raamatu mahukus on väsitav, kolm osa ja tuhat lehekülge koos arvutute lühijutustustega inimeste eludest, keda rüütel ja kannupoiss oma teel kohtavad ja sama arvutute dialoogide-monoloogidega tekitavad informatsiooni üleküllust ja sunnivad nii mõnigi kord raamatut käest panema. Sellepärast soovitan taaskord hoida öökapiraamatuna ja võibolla keskendudagi ainult Quijote loole. Sest huumor ja ideed, mis sellest väljuvad, on väga head.

Oma maitsest lähtuvalt ei tituleeriks ma Quijotet tingimata maailma parimaks raamatuks, aga selge on, et sellistes nimekirjades peaks tal alati kindel koht olema.

Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant

2010-01-17T02:00:00.002+01:00

Woher rühren jene geheimnisvollen Einflüsse, die unser Glück in Mutlosigkeit und unsere Zuversicht in Verzweiflung wandeln?

Whence come those mysterious influences which change our happiness into discouragement and our self-confidence into diffidence?

Guy de Maupassanti avastamise eest pean taaskord tänama oma novelliseminari kohustusliku kirjanduse nimekirja. Lugesin Le diable ehk Saatana, samast kogumikust Horla ja Der Schmuck ehk Ehte. Antud kogumiku pealkiri, sest ülikooli raamatukogus pakutavatest Maupassantidest on see ainus, kus kõik minu loetu sees on. Aga täiesti olemas on ka eestikeelne "Valitud novelle".

Kuna kogumikus on vaid kolm novelli, on ülesehitus väga lihtne - aina komplekssemaks, aina õõvastavamaks. Esimene novell "Ehe" on kurblik-irooniline lugu sellest, mis on, ja sellest, mis näib - vaesema ametniku naine unistab luksuslikust elust ja kui tema meest töökoha kaudu suure vaevaga kutse uhkele ballile muretseb, kulutatakse naise kleidi peale pool varandust. Lisaks laenab ta teemantkaelakee jõukamalt sõbrannalt. Naine kaotab aga kaelakee ja hirmus sõbranna viha ees ostetakse uus kee, mille kinnimaksmise nimel nii naine kui mees kümme aastat palehigis rügama peavad. Mis aga lõpuks välja tuleb, ei üllata kedagi - või siis poleks keegi selle peale tulnudki?

Teine novell "Saatan" räägib talunikust, kes oma 92-aastase ema surivoodil valvata ei taha, kuna peab viljalõikusega tegelema. Ta palkab vana pesunaise surnut ära saatma ja enne kauba tegemist kaubeldakse veel mõnda aega hinna üle - kuna keegi ei tea, mitu päeva vanal emal veel elada, tuleb ju enne selgeks teha, kas tunnitasu või päevatasu. Kuidas inimesi suunav jõud on ihnus ja kuidas ema siiski enneaegselt oma päevad lõpetab ja kes lõpuks selle surma pealt kasumit lõikab, selgitab lugu oma hargnemises. Väga paeluv ja konkreetne.

Kolmas novell "Horla" on raamatukese ülivõimas kulminatsioon ja räägib päevikuvormis kehaliselt ja vaimselt haige mehe järkjärgulisest lagunemisest. Just päevikuvorm ja selle emotsionaalsus, võimalus sellise inimese pähe vaadata ja tema hirmu tõesti kaasa elada, teeb jutu niivõrd eriliseks. Haarav ja jälge jättev, kuni nukra lõpuni. Ja sealjuures samaaegselt täiesti lõplik ja ometi avatud lõpuga...

One might almost say that the air, the invisible air, is full of unknowable Forces, whose mysterious presence we have to endure. I wake up in the best of spirits, with an inclination to sing in my heart. Why? I go down by the side of the water, and suddenly, after walking a short distance, I return home wretched, as if some misfortune were awaiting me there. Why?

Man könnte meinen, die Luft, die unsichtbare Luft, sei erfüllt von unbegreiflichen Mächten, deren geheimnisvoller Nähe wir uns beugen müssen. Ich wache fröhlich auf, und mir ist, als müsse ich singen. - Warum? - Ich gehe am Ufer entlang, und urplötzlich, nach ein paar Schritten, kehre ich in schmerzlicher Betrübnis um, als warte meiner daheim irgendein Unglück. - Warum?

Suurepärased lühijutud ja kindlasti mitte viimane Maupassant, mille ette võtan. Soovitan!

9. Albert Camus: The Stranger

2010-01-14T01:02:00.001+01:00

The Stranger or The Outsider, (L’Étranger) is a novel by Albert Camus, published in 1942. Camus' first novel, it is perhaps his best-known work, and a key text of twentieth-century philosophy. Its theme and outlook are often cited as examples of existentialism, though Camus did not consider himself an existentialist; in fact, its content explores various different philosophical schools of thought, including (most prominently and specifically) absurdism, as well as atheism, determinism, nihilism, and stoicism.

The title character is Meursault, a French man (characterised by being largely emotionally detached, innately passive, and anomic) who seemingly irrationally kills an Arab man whom he recognizes in French Algiers. The story is divided into Parts One and Two: Meursault's first-person narrative view before and after the murder.

Mis alguses tundub nagu üpriski lihtsakoelise ja elu suhtes ükskõikseks jäänud mehe jutustus oma elust, kus nii mõndagi sügavamaid emotsioone tekitavat juhtub ja teda vägagi külmaks jätab, läheb märkamatult aina rohkem süvitsi küsimusega, milline on selle mehe hing. Kui alguses tundub, et tal seda polegi - potentsiaalse sõpruse algstaadiumis võtab ta teise mehe küllakutse vastu kaalutlustel, et sellisel juhul ise õhtusööki valmistama ei pea; naist, kes temasse armub, hoiab ta küll hea meelega enda juures ja tunnistab, et soovib teda iga kord suudelda, kui naine naeratab, aga vastab küsimusele: armastad sa mind? otsekoheselt eitavalt ja apaatselt.

Raamat algab protagonisti Meursault' ema surmaga ja kirjeldab tema emotsioone seoses ema matustega. Esiplaanil pole mitte emaga seotud tunded, vaid pragmaatiline kirjeldus maastikust, ümbritsevatest inimestest ja kaalutlused, milline päev oleks töölt puhkuse võtmiseks optimaalseim olnud.
Meursault' elu jätkub nagu tüüpiline rada - ta alustab suhet naisega, kes nähtavasti talle naha alla ei poe, sest konstateerib ise samal ajal, et iga naine tekitaks mehele selliseid kiindumuslikke-füüsilisi reaktsioone nagu Marie talle. Tema majas elava kahtlase taustaga Raimondi konfliktides teiste kahtlase taustaga meestega toetab ta sõpra ja lõpuks laseb maha mehe, kellega Raimond tülis on. Seda aga mitte sugugi aatelistel sõprusest põhjendatud emotsioonidel või põhimõtetel - Meursault kirjeldab, kuidas päike, mis araablase näolt peegeldub, talle äkitselt kiheleva tunde tekitab ja muule mõtlemata vajutab ta päästikule. Ja siis veel neli korda.
Raamat jätkub mehe vangipõlve ja kohtuprotsessiga, kus mitte mõrvale, vaid selle seosele hiljuti surnud emaga rohkem rõhku pannakse ja üritatakse järeldusele jõuda, et lein ema pärast mehe valele teele on tõuganud. Meursault ise aga rõhutab jätkuvalt oma apaatsust ja ütleb, et tegemist oli pelgalt juhusega. Kongis lebades ja elu üle järele mõeldes suhtub mees sama apaatselt oma vabadusekaotusse, tundes küll ebamugavust privileegide kaotuse üle nagu naise puudutus ja sigaretid, vajub aga lihtsasti vegeteerivasse, elu möödaveeremist jälgiva mehe staadiumi - nagu ta pärast ema matust hotellitoa rõdul istub ja suitsetades möödujaid jälgib. Küll kohati tähelepanelikult, aga emotsioonideta.
Raamatu lõpuks, kuna kohtuotsus mehe kahjuks tehakse, üritab vaimulik enne tema elu lõpetamist Meursault'd jumalale lähemale viia ja aidata tal viimastel hetkedel teed valgustuseni leida. Religioossete küsimuste tõstatamine viib aga ainult arusaamani, et mehe jaoks ei ole elu pärast surma ja ta ei usu jumalasse, ei hakka kunagi uskuma. Apaatsusele lisatakse emotsiooni ja lõpp langeb rohkem kibestumuse suunas. Ja ometi jõuab ta järeldusele, et on omas elus siiani olnud õnnelik. Arusaam suremisest vabastab ta, avab tema südame maailmale. Ja olgugi et tal oleks olnud võimalus oma elust rohkem teha ja olla rohkem, on ta rahul sellega, et on siiani elanud just nii nagu ta elanud on.

Olgugi see hing, millest advokaadid kohtusaalis nii elavalt räägivad, kohati pealiskaudne, tekitab Meursault' mõtete jälgimine suurt empaatiat. Elu ja surma küsimused läbivad raamatut algusest peale tugevalt ja ometigi jääb mehe reaktsioon lihtsakoeliseks kuivapoolseks osaluseta kommentaariks. Ja äkitselt, viimastel lehekülgedel, avab ta ennast ja tema surnud hing naeratab keha surma lävel maailmale vastu.

Mäletasin raamatut juba keskkooli ajast hästi, aga lugesin väga hea meelega uuesti ja jään ikka arvamuse juurde - tegemist on täiesti märkamatult naha alla roniva kohati pealiskaudne tunduva, kuid tegelikkuses väga sügava kirjeldusega elu ja surma peatamatust ringlusest ja ühe inimese mõjust oma raadiuses ja univerumis. Usun, et iga lugeja leiab Meursault' elu üle mõtiskledes enda jaoks midagi jäävat. Suurepärane.

8. Charles Dickens: Great Expectations

2010-01-06T13:25:00.001+01:00

Great Expectations is a novel by Charles Dickens. It was first published in serial form in All the Year Round from 1 December 1860 to August 1861. It has been adapted for stage and screen over 250 times.

Great Expectations is written in the style of bildungsroman, which follows the story of a man or woman in their quest for maturity, usually starting from childhood and ending in the main character's eventual adulthood. Great Expectations is the story of the orphan Pip, writing about his life from his early childhood until adulthood and attempting to become a gentleman along the way. The novel can also be considered semi-autobiographical of Dickens, like much of his work, drawing on his experiences of life and people.

Asjaolu, et kellegi nimi on Pip ja see keegi tahab tõsimeeli oma elust pajatada, tekitab muiet ja paneb huumorit ootama. Dickensi keeleline rikkus selle ka stiililiselt jutustusse sisse paneb (...the unsuccesful application of his knuckles do my door...; ...Drummle would have flung the large glass [---] over his adversary's head, but for our entertainer's dexterously seizing it at the instant when it was raised for that purpose ... jne) ja juba selleks, et kogu keelelist buketti nautida, soovitaksin raamatut lugeda.

Narratiivist rääkides ütleksin isegi, et alustasin suurte ootustega nagu Pip oma teekonda ja veidrust ja õõvastavat leidub seal kuhjaga. Vähemalt alguses innustab lugejat juba tüüpiline-Dickenslick omadus peatükk alati kõige põnevamas kohas lõpetada ja sellega veidike kiusata. Lõpupoole vajub see element miskipärast ära, kuigi lõpp ometigi sama põnev on kui algus - ikka ja jälle on tegemist elu ja surma küsimusega.
Sünge meeleolu, millega raamat algab, võtab selle ka jälle kokku, aga on teatud ebatasasused, mis viimase kolmandiku lugemise veidi raskeks teevad. Arusaadavalt on tegu täismahulise arenguromaaniga ja seetõttu vajab peategelane ka teatud arvu lehekülgi, et oma arengus täisring ära teha - sest just sinna ta lõpus jõuab, tagasi sinilinnu juurde -, aga jutustust tuleb algusest peale täie tähelepanuga jälgida, et lõpupoole mitte tegelaste ja sündmuste rägastikku ära kaduda.

Tegelased, keda raamatust leida võib, on vägagi omanäolised - murtud südamega vanadaam, kes elab suletud akendega majas, kellad seismas ühel ajahetkel, ja kannab valget pruutkleiti ja vaid ühte kinga; advokaat kahe isikuga, kes pärast tööpäeva end oma klientidest puhtaks peseb; neiu, keda on kasvatatud mitte omama südant ja kes, tundub, tõepoolest emotsioonidest vallutatud ei saa, kuigi teda ühelt poolt tuliselt armastatakse ja teiselt poolt tohutu toorusega koheldakse; vang, kes on küll tahumatu, aga vägagi üllas jne.

Täiesti mõistatuslikult teatatakse vaesele orvust poisile, et talle on antud varandus ja poiss läheb Londonisse rikka mehe elu elama. Talle terendab ilus elu kogu oma glamuuri hiilguses ja imekaunis neiu täpiks i peale. Järkjärgult peab ta aga avastama, et kõik ei ole sugugi nii lihtne nagu tundub, lootus jäiste inimeste südant sulatada jääbki tihtipeale lootuseks ja nukralt paljudel ei ole õigust otsustada omaenese elu üle.

Olgugi et armastus vallutamata jääb - üllatuslik vaatenurk muidugi, õnneks pole alati armastust vaja, tuleb välja, sest sõpradeks nad jäävad -, avastab Pip enda jaoks selle, mis on tähtis, ja sellele tänu on raamatul ka õnnelik lõpp. Enamik ülejäänud tegelastest peavad oma elud üpris kurvalt lõpetama.

Väga kirju raamat kahtlemata, kindlasti mitte kõigile. Suudab algusest lõpuni mitu korda täielikult muutuda ja samas jääb alati väikese Pipi pähe - jutustust jälgides väljendab ta ennast, ja see on muidugi ka loogiline, alguses oskuslikumalt kui väike poiss seda suudaks ja lõpupoole kohati nooruslikumat tunnet tekitades kui vanem mees seda teeks.

Väga erinevaid emotsioone tekitav teos ja soovitada ma seda ei julgekski. Aga mulle isiklikult meeldis. Täiesti omanäoline igatahes.

7. Geoffrey Chaucer: Canterbury Tales

2009-12-31T01:56:00.001+01:00

The Canterbury Tales is a collection of stories written in Middle English by Geoffrey Chaucer at the end of the 14th century. The tales are told as part of a story-telling contest by a group of pilgrims as they travel together on a journey from Southwark to the shrine of Saint Thomas Becket at Canterbury Cathedral.

Alustasin Canterbury Talesi lugemist vanainglisekeelses variandis ja keeleline meisterlikkus pungus muidugi igast avausest välja koheselt, aga nii vana keel oli minu jaoks veidi raske, seega jätkasin Nevill Coghilli tõlkega tavakeelde. Tõlge on väga hea ja keeleline rikkalikkus ja mitmekesisus on säilinud, eriti arvestades, et teos koosneb lühijuttudest, mida räägivad erinevate taustadega inimesed.

Coghilli tõlke tagakaanelt loetav arvustus ütleb: "The tales are told by a motley crowd of pilgrims as they journey for five days from Southwark to Canterbury. Drawn from all levels of society and all walks of life (from knight to nun, from miller to monk), the pilgrims reveal a picture of English life in the fourteenth century which is as robust as its representative."

Tõde on, et jutustuste kogum tervikuna ajastu hõngu väga autentselt edasi annab ja samuti, et kõigile seal midagi leidub, kuna kõrvuti on jutud sellest, kuidas kaks kavalat tudenginoormeest ihnele veskimehele kätte maksavad teda purju jootes ja siis öö läbi tema naise ja tütrega lõbutsedes, ja sellest, kuidas vooruslik naine oma meest truult teenima jääb, isegi kui too temalt mõlemad lapsed röövib - naisele teada olevalt tappa laseb, et nad röövitud olid, selgub naisele lõpus - ja takkapihta teatab, et on aeg uus ja noorem naine võtta, kusjuures vanem naine peaks noorele mõrsjale teenijaks jääma.

Keelelisele naudingule rõhudes: kuna juttude vestjad erinevatest seltskonnakihtidest pärinevad, on sõnade valik ja keele esteetiline tase erinev, sellest tulenevalt mitmekesine lugemine hoolimata värsivormist, mis mulle juba omajagu tüütuks on muutunud, kuna meil ühes seminaris ainult keskaegseid värsivormis romaane loetaksegi.

Lõbustavaks öökapiraamatuks võin soovitada, sest üks lühike lugu korraga lugeda ja vastavalt naerda või imestuda või imetlema jääda peategelaste seiklusi jälgides on täitsa lõbus. Aga korraga tervikuna läbi lugemiseks olgugi, et lugusid võrreldes näiteks Dekameroni saja lühijutuga niiiiii palju pole - hakkab kooslus veidi venima.

Theodor Storm: Der Schimmelreiter

2009-12-24T16:26:00.001+01:00

Mida muud ikka jõulupühade ajal teha kui lugeda? Kingitusi pakkida ja jõulusööki lauale tassida muidugi.

Seega tahaksin jällegi pakkuda ekskursina lugemiseks suurepärast novelli Theodor Stormilt, ilmunud 1888. Schimmelreiter ehk kimliratsur räägib suures plaanis Hauke Haienist ja tema võitlusest loodusega, Põhja-Saksamaal asuva külakese saatusest heitluses mere hävitavate jõududega, kuidas inimene üritab loodust enesele alistada ja mis on selle hind, et emake Maa tal seda teha lubab.

Storm kirjutab loole kaks raami ja loob pika sissejuhatuse, mis alustuseks veidi segadusse ajab, aga üldiselt lihtsalt lugejale selgeks tahab teha, et lugu juhtus kaua-kaua tagasi ja mälu on küll hägune, aga lugu juhtus tõepoolest. Sellise nimega koht nagu jutustuses kirjeldatud on täiesti olemas, aga lugu kirjutatud 19ndal sajandil ja tegevus asetub 17ndasse sajandisse.

Paeluv ja mõjuv on sünge meeleolu, mis kohe raamatu alguses luuakse - kummituslik ratsanik möödub õhtul külakesse öömajale sõitvast rändurist ja tundub, et ei taha küll halba, aga on hirmuäratav ja müstiline tegelane. Rändur jõuab kohalikku kõrtsi ja kuuleb legendi Kimliratsur Hauke Haiest, kes maksis kõige kõrgemat hinda, et ennast külavanemana tõestada ja loodus alistada. Põnevus ja pinge lausa nähtavalt ronib lugeja silmades, julgen ma öelda. Kuni traagilise lõpuni.

Omanäolised looduskirjeldused illustreerimaks jutustuse üldist meeleolu, inimeste veider psühholoogia ja maailma nägemise viisid, seletamatud juhtumised ja üleloomulik element moodustavad suurepärase lugemiskogemuse.

Soovitan väga soojalt!

6. Dante Alighieri: The Divine Comedy

2009-12-17T08:23:00.001+01:00

The Divine Comedy (Italian: La Divina Commedia), written by Dante Alighieri between 1308 and his death in 1321, is widely considered the central poem of Italian literature, and is seen as one of the greatest works of world literature.The poem's imaginative and allegorical vision of the Christian afterlife is a culmination of the medieval world-view as it had developed in the Western Church.

The Divine Comedy is composed of over 14,000 lines that are divided into three canticas (Ital. pl. cantiche) — Inferno (Hell), Purgatorio (Purgatory), and Paradiso (Paradise) — each consisting of 33 cantos (Ital. pl. canti). An initial canto serves as an introduction to the poem and is generally considered to be part of the first cantica, bringing the total number of cantos to 100. The number 3 is prominent in the work, represented here by the length of each cantica. The verse scheme used, terza rima, is hendecasyllabic (lines of eleven syllables), with the lines composing tercets according to the rhyme scheme aba, bcb, cdc, ded, ....

The poem is written in the first person, and tells of Dante's journey through the three realms of the dead, lasting from the night before Good Friday to the Wednesday after Easter in the spring of 1300. The Roman poet Virgil guides him through Hell and Purgatory; Beatrice, Dante's ideal woman, guides him through Heaven. Beatrice was a Florentine woman whom he had met in childhood and admired from afar in the mode of the then-fashionable courtly love tradition which is highlighted in Dante's earlier work La Vita Nuova.

In Northern Italy's political struggle between Guelphs and Ghibellines, Dante was part of the Guelphs, who in general favored the Papacy over the Holy Roman Emperor. Florence's Guelphs split into factions around 1300, the White Guelphs, and the Black Guelphs. Dante was among the White Guelphs who were exiled in 1302 by the Lord-Mayor Cante de' Gabrielli di Gubbio, after troops under Charles of Valois entered the city, at the request of Pope Boniface VIII, who supported the Black Guelphs. This exile, which lasted the rest of Dante's life, shows its influence in many parts of the Comedy, from prophecies of Dante's exile to Dante's views of politics to the eternal damnation of some of his opponents.

Inferno.
Leave all hope, ye that enter. (Inferno, Canto III)
Jap, tõde, sellist inglise keelt 600lk on lootusetu lugeda, ütleb esimene mulje.

...aga nii irooniline kui see ka poleks, ei häiri vanakooli inglise keel ja ühekaupa grupeerituna, aga lausetena tõlgitud värsid (see on naljakas, eesti keeles on asi rohkem värsivormi jäetud) lugemist, väikesed veidrused rikastavad seda.

Dante on üks nendest autoritest, keda tuleb ikka ja jälle lugeda ja tänu tema mitmekihilisusele ei lõpe vihjed antiigile, kristlusele, autobiograafilisele tasandile, ajaloole, astroloogiale et cetera. Pole ime, et iga peatüki lõpus on sama pikk rodu seletusi viidetele teistesse kontekstidesse. Sümboolika on lõputu.

Põrgu kirjeldus ei üllata sel määral, et karistused, mida patused kannavad, kohati võikalt kirja pandud said. Kahepoolne on asja kristlik dimensioon – loogiline, et kõige madalamale on paigutatud Juudas, samas on väga madalatel ringidel ka paavstid-vaimulikud. Leiame antiikeeposte tegelased – kas saakski imestada, kui Dante teejuhiks on suurmeister Vergilius isiklikult? –, Piibli parimad pärlid. Purgatorios ja paradiisis ei üllata kohatud tegelaskujud eriti - heasoovlikkust me ju eeldame, see, et Dante kellegi põrgusse pistab, ajab ju rohkem muigama. Paradiisist leitavad on juba üpris etteaimatavad, kes vähegi Piiblit lugenud ja kirikulooga veidi tutvunud - illustratsioon allpool.

Nii muuseas - lihtsalt "Comedia" oli teose nimi algselt, "Divina" lisas Boccaccio, kes Dantest suures vaimustuses oli ja temast eeskuju võttis, oli ka Dekameroni üheks peamiseks eeskujukski Dante Komöödia. Sealt siis ilmselt ka vormistuslik eripära alustada iga peatükki resp. juttu lühikese kokkuvõttega. Kokkuvõttest saab sissejuhatus. Milline võrratu paradoks!

Lõppu jõudes kordab Dante oma eesmärki – tuua lugejad välja (vaimu-)viletsusest ja juhtida neid õnnistuse suunas („to remove those who are living in this life from the state of wretchedness and to lead them to the state of blessedness“ – Paradiso, Canto XXXIII) ja selle ta ka väga hästi saavutab. Millised värvikad kirjeldused nii patu kui vooruse viljadest ja elust põrgus ja paradiisis läbivad teost ja milliseid emotsioone nad lugejas tekitavad – põrgu kirjelduste peale vajub suu hämmeldusest lahti, paradiisi jõudes lähevad silmad särama.

Tagantjärgi soovitan eelnevalt lugeda Ovidiuse Metamorfoose, millega ma oma nimekirjas hiljem kohtun, mille lugudest aga väga paljudele viidatakse.

Lõppkokkuvõttes – tegemist on tohutult kompleksse organismiga täis päevapoliitikat, ajalugu, mütoloogiat, (religiooni-)filosoofiat, emotsioone, spekulatsioone, huumorit, häbematust ja tohututes kogustes ilu ja emotsiooni. Pole küsimustki, kas peaks kuuluma raamaturiiulisse.

Kuna Dante poolt visandatud maailmapilt on niivõrd kompleksne, soovitan uurida teemakohaseid illustratsioone:

Inferno
Purgatorio
Paradiso

Ja lõpetuseks viimase, kõige ilusama Canto kokkuvõte, Dante rännaku viimane samm.

Dante: Paradiso, Canto xxxiii

The final goal of divine Providence, the mysteries of the incarnation and the redemption, the contrast between earthly hope and heavenly fruition, the whole order of the spiritual universe epithomized in the poet’s journey, the crowning grace still awaiting him, the need of yet further purging away of mortal dross if he is to receive it, the high obligation that will rest upon his life hereafter, the sustaining grace that will be needed, to enable him to meet it by keeping his affections true to so great a vision, and the intense sympathy with which all the saints enter into his aspiration and plead for the fulfilment of the utmost grace to him as a part of their own bliss [---] and Dante [---] looks right into the deep light. Memory cannot hold the experience that then was his, though it retains the sweetness that was born of it. But as he gropes for the recovery of some fragment of his vision, he feels in the throb of an ampler joy the assurance he is touching on the truth as he records his belief that he saw the whole essence of the universe, all beings and all their attributes and all their relations, no longer as scattered and imperfect fragments, but as one perfect whole naught else than one single flame of love.

So keen is the light of that flame that it would shrivel up the sight if it should turn aside. But that may not be, since good, which is the object of all volition, is whole and perfect in it, and only fragmentary and imperfect away from it, so that a free will cannot by its nature turn away; and the sight is ever strengthened that turns right into it. As when we look upon a picture or a script, glorious but at first imperfectly mastered by us, and as our eyes slowly adjust themselves, the details rise and assert themselves and take their places, and all the while that the impression changes and deepens the thing that we look upon changes not nor even seems to change, but only we to see it clearer, so Dante’s kindling vision reads deeper and deeper into the unchanging story of the triune Deity, [---] – but his powers fail to grapple with the contradiction till the reconciliation is brought home to him in a flash of exalted insight. Then the vision passes away and may not be recalled, but already all jarring protest and opposition to the divine order has given way in the seer’s heart to oneness of wish and will with God, who himself is love.

(The Divine Comedy of Dante Alighieri, The Carlyle-Wicksteed Translation. 1944. lk. 602j)

Onegin

2009-12-13T19:49:00.001+01:00

Kuna hetkeline läbinäirimine puudutab Dantet, siis ma usun, et on arusaadav, et mul hambavahed hetkel Põrgut ja Puhastustuld täis on ja et enne natuke suud tuli loputada, et jälle värske hingeõhuga arvustama hakata.

Kolmapäevani aga filmisoovitus kõigile Puškini fännidele - 1999. aasta Onegin, Ralph Fiennesi ja Liv Tyleriga. Tõsiselt hea. Judinaid üle selja jooksma ajav.

(treiler on kesine, ärge sellest end heidutada laske.)

5. Emily Brontë: Wuthering Heights

2009-12-03T10:48:00.001+01:00

Wuthering Heights is Emily Brontë's only novel. It was first published in 1847 under the pseudonym Ellis Bell, and a posthumous second edition was edited by her sister Charlotte.

The name of the novel comes from the Yorkshire manor on the moors on which the story centers (as an adjective, Wuthering is a Yorkshire word referring to turbulent weather). The narrative tells the tale of the all-encompassing and passionate, yet thwarted, love between Heathcliff and Catherine Earnshaw, and how this unresolved passion eventually destroys them and many around them.

Now considered a classic of English literature, Wuthering Heights met with mixed reviews by critics when it first appeared, mainly because of the narrative's stark depiction of mental and physical cruelty.Though Charlotte Brontë's Jane Eyre was originally considered the best of the Brontë sisters' works, many subsequent critics of Wuthering Heights argued that its originality and achievement made it superior.

Tõde on, nagu sissejuhatusest selgub, et raamatu võinuks kirjutada mees (omal ajal ei usutud, et see oli tõesti Emily Brontë, kes nii andeka teosega maha sai), sest erinevatest peatükkidest esimene leiab aset mehe vaatenurgast ja kõlab vägagi autentselt.
Juba esimesed 20 lehekülge toovad segadust ja nõutust, kohati täielikku ajuvabadust (mille mõte ja (kurb) ajend muidugi hiljem selgub) ja suurepärast huumorit lugejani. Super.

Kõik tegelased on täielikult kahepalgelised, edevad, isekad ja õelad, aga Catherine’i ja Heathcliffi armastus kui keskne niit sellegipoolest kaunis ja puhas, lapsepõlvest peale elanud ja leekinud. Millise pühendumusega nad teineteisest räägivad, millise kirega teineteisele mõtlevad!

Narratiiv on tõeline eepos muidugi: Catherine’i isa leiab Heathcliffi kusagilt tänavalt, tõmmu, tumeda, mahajäetud orvu, ja võtab noormehe enda juurde. Lapsed kasvavad koos ja kokku. Aga Catherine abiellub teisega, mehega oma seisusest. Heathcliff pühendab end selle mehe elu põrguks tegemisele, mis tal kohati väga kergelt õnnestub, kuna mehe õde armub Heathcliffi ja ka abiellub temaga. Kui Catherine sureb, kutsub Heathcliff iga päev teda vaimuna tagasi. Ja kui Catherine’i tütar Heathcliffi pojaga sõbruneb, röövib Heathcliff Catherine juuniori ja sunnib oma pojaga abielluma. Kui Heathcliff sureb, maetakse ta tema palvel kahe kirstuga – tema kõrvale tühi kirst. Ja tõesõna, on kuulda olnud, et Heathcliffi ja Catherine’i koos olla kummitamas nähtud nende majade läheduses – sest kogu lugu keerleb kahe majapidamise ümber, Wuthering Heigts ja Thrushcross Grange.

Heathcliff on algusest peale tume ja sünge tegelane, agressiivsust täis. Catherine on isekas, edev ja ninakas. Aga nende tunded teineteise vastu on sügavad ja siirad. Niiväga kui selliste inimeste peas üldse siirus defineeritav on.

Raamat näitab Catherine’i üpris muutumatuna asjade kulgemises, minu arvates vähemalt – ta abiellub, saab lapse, sureb. Sündmuste keskmesse paigutan Heathcliffi ja tema deemonlikkuse. Algusest peale kirjeldatakse teda kui tõmmu välimuse ja loomusega poissi, kes teenijates võõristust tekitab ja sellest tulenevalt ka muidugi endasse tõmbub. Kui noormeheikka jõudnud Heathcliff Catherine’i vestlust teenijannaga pealt kuuleb, nimelt seda osa, kus neiu tunnistab, et nad kunagi abielluda ei saa, ja mitte sellele järgnevat armutunnistust just tema nimele, kaob ta, et rikkana naaseda ja Catherine’i abikaasale kätte maksta. Sest sai mees ju tema armastatud naise ainult oma seisuse pärast.

On julm vaadata, kuidas Heathcliffi hullunud kiindumus Catherine’i vastu hävitab tema ja teised tema ümber. Samas on niivõrd lummav jälgida, kui üdini pühendunud üks mees võib ühele naisele olla, kuidas armastus elu piiridest väljub ja mees naist vaimuna tagasi kutsub ning armastuses isegi siis – just siis – alla ei anna, kui naine maise elu lõpetanud on. Ja nende jaoks, kes vaimudesse usuvad, said ta lõpuks oma õnne nautida, mitte ajalikult, aga tasuks maiste piinade eest ajatult.

Samuti on ilus jälgida, kuidas Catherine’i samanimeline tütar Heathcliffi pojast inimese kasvatab, kui isa poja silmaringi laiendamise, isegi mitte kõnepruugi lihvimisele tähelepanu pole pööranud. Raamat lõpeb õnneliku armastusega pärast maist elu ja järgmise põlvkonna õnneliku armastusega siinpoolsuses. Ja kogu julmust, suremist, intriige ja vägivalda tähele panemata saan ma öelda, et mul on hea meel Heathcliffi õnne üle.

Ja ma ei hakka rääkimagi rikkalikust keelekasutusest, mis, tõepoolest, ei lasku sentimentaalsusestesse, vaid hoomab täpselt õigesti iga tegelase mõtteid ja loomust. Seda tuleb juba kogeda.

Väga, väga hea raamat.

4. Joseph Conrad: Nostromo

2009-11-25T13:29:00.001+01:00

Nostromo is a 1904 novel by Polish-born British novelist Joseph Conrad, set in the fictitious South American republic of "Costaguana."

Conrad sets his novel in the mining town of Sulaco, an imaginary port in the occidental region of the imaginary country of Costaguana. This town and its denizens are believed by many to be among Conrad's greatest literary creations.

The book has more fully developed characters than any other of his novels, but two characters dominate the narrative: Señor Gould and the eponymous anti-hero, the "incorruptible" Nostromo.

Mitte just väga palju öeldud, eksole?
Raamat seevastu on tõsiselt kompleksne, äärmise filigraansusega detailideni väljatöötatud konstrukt.

Conradi teose mastaap on tohutu ja see ujutab lugeja üle juba esimeses osas raamatu kolmikjaotusest. Kirjanik on küll suurepärane kirjeldaja nii looduse, tehnika, ajaloo, poliitika kui inimsuhete osas – väikesed tähelepanekud ja omanäolised iseloomustused tikivad kauni mustri, mis esimest osa läbib. Aga kuna tegelaste ja sündmuste võrgustik nii mitmekihiline ja komleksne on, on raske jälgida kõiki, keda alguses tutvustatakse, samal ajal sündmuste käiguga kaasa minnes ja Sta. Maria linna saatust jälgides.

„The sentiment of love can enter into any subject and live ardently in remote phrases“ – kõlab tsitaat raamatu 60ndalt leheküljelt ja tõde on, et Conrad oma hinge raamatusse pannud – sest tegelaste valik on niivõrd värvikas ja tõepärane, et alguses harjumatu uus maailm mõne aja pärast täiesti hubane ja kodune tundub. Nagu Austeni kirjeldustest järeldati, et ta enamiku oma uhkuse ja eelarvamuse tegelastest enese tutvusringkonnast laenanud, tundub ka siin, et autor on kirjeldatud maailmas vägagi sees. Tegelikult on raamat mitmete allikate põhjal kirjutatud ja autor on märkimisväärselt vähe, kui üldse, aega antud piirkonnas veetnud. Aga seda ei märka keegi, kes ei tea.

Selline värvikas kirjeldus narratiivile sajaprotsendiliselt värskendavalt ei mõju – kuna kirjeldusi on rohkem kui tegevust, satub lugeja tihti ohtu ära eksida ja kuna koridor uksi täis, ei tea alati enam, millisest uksest õige tagasi minna on.

Tutvustuseks lõik ühest Conradi allikatest:
„If I went to San Felipe, I could easily go on to the coppermines of Aroa, which I was desirous of visiting. These mines were worked for a time under the superintendence of Englishmen with good results; but unfortunately one fine day the native miners took it into their heads that they had a grievance against the foreigners, so they fell on them suddenly, split their skulls with hatchets, and decamped with their property. For this cruel and cowardly deed some of the guilty parties were afterwards executed, but the mines were for a time abandoned.“ (Edward B. Eastwick: Venezuela or Sketches of Life in a South American Republic)

Hõbedakaevanduste ja raudteede ja sadamakaubanduse teemad lisaks üldpoliitilisele problemaatikale seal kesksed on ja seetõttu ma Nostromot tingimata naiste lemmikraamatuks ei nimetaks – hoolimata kohati sisse pikitud armastuse nüanssidest mõnede tegelaste vahel ja lõpuks kokkupandava Nostromo tegelaskuju prisma geniaalsusest venis raamat tohutult ja raske oli kogupilti meeles pidades samal ajal detaile jälgida.

Aga see ei tähenda, et raamat mulle muljet poleks avaldanud.

3. Samuel Beckett: Molloy

2009-11-18T16:54:00.001+01:00

Molloy, the first of the three masterpieces which constitute Samuel Beckett’s famous trilogy, appeared in French in 1951, followed seven months later by Malone Dies (Malone meurt) and two years later by The Unnamable (L’Innommable). Few works of contemporary literature have been so universally acclaimed as central to their time and to our understanding of the human experience.

On first appearance the book concerns two different characters, both of whom have interior monologues in the book. As the story moves along the two characters are distinguished by name only as their experiences and thoughts are, to say the least, similar. The novel is set in an indeterminate place, most often identified with the Ireland of Beckett's birth. It was written in Paris, along with the other two books (Malone Dies and The Unnamable) of 'The Trilogy', between 1946 and 1950. 'The Trilogy' is generally considered to be one of the most important literary works of the 20th century, and the most important non-dramatic work in Beckett's oeuvre.

Molloy sisemaailm on kahtlemata iseseisev ökosüsteem. Ta on küll kunagi kuulnud sellest, mismoodi tavaline maailm töötab, aga pole sellesse sisse elada saanud. Halvatud jalaga hambutu aeglase arusaamisega olend tekitab ju enamikus meist võõrastust, et mitte öelda õõvastust.

Aga Molloy ei koosne ainult veidratest harjumustest (süstemaatiline kivide lutsutamine nälja peletamiseks? eergh), tal on tunded ja kuigi ta enesele suurt emotsionaalset üleküllust ei luba ja oma kapseldumise tagajärjel end ka raskesti väljendab, empiirilised vaatlused on küll detailsed (ta lebab põõsas ja kirjeldab möödaminejaid), aga oma tundespektrit ta analüüsida ei oska. Huumor, tema puhul küll pigem võidukas enese üle naermine – ka seda võib raamatust leida.

Molloy õnnelik lõpp võinuks Kivirähu Meemega võrduda – metsa sambla sisse sulada ja sinna rahulikult lesima jääda. Sest loodusega oli ta võimeline kõige kvaliteetsemat kooskõla saavutama. Aga kahjuks rebisid teised inimesed teda algusest lõpuni siia-sinna, kuni rebenemiseni.

Ühe sõnaga kirjeldades: veider raamat veidra karakteri veidrast elust, millesse on raske sisse elada – kuniks pole õpitud sügavamale vaatama (sest narratiivi tasandil võiks raamat olla 25lk). Aga vägagi väärt süübimist.

Triloogia jääb hetkel jätkamata, sest kuigi Becketti luule sümpaatselt ja paeluvalt omanäoline on, siis need raamatud mulle üdini maitsev tee ei tundu olevat. Kirjanik ise on öelnud: „I shall state silences more competently than ever a better man spangled the butterflies of vertigo,“ mis on ka täiesti tõsi, sest ma pole siiani kohanud kedagi, kes nii soravalt oskaks mitte millegi toimumist kirjeldada. Selline lähenemine on kohati huvitav, ja raamatu esimene osa jättis minusse sügava jälje. Aga kuna tegu on kahe looga samast tegelasest, kes, muutudes aina ebainimlikumaks, muutub ometigi aina sümpaatsemaks ja raamat on selles võtmes tagurpidi, on lõppu raskem lugeda kui algust. Hetkel piirdun kogetuga.

Andreae Capellani regii Francorum de Amore libri tres (1186-1190)

2009-11-09T20:40:00.001+01:00

...ehk Andreas Capellanuse "Armastusest. Kolm raamatut".
Selle kogumiku inspiratsiooniallikate hulka loetakse nii Ovidiust kui islami autoreid.

Kirjutatud 1186-90 Akvitaania kuninganna Eleanore ja Prantsuse kuninga Louis VII tütre Marie de Champagne soovil - kes muide olid palju intelligentsemad kui neid omal ajal ümbritsenud meeskodanikud ja kes tegelesid oma meeste äraolekul täiesti legitiimiselt riigiasjadega -, sisaldab raamat dialooge meeste ja naiste vahel erinevatest ühiskonnaklassides ja defineerib erinevates võtmetes, mis on armastus, kuidas oma armastatu südant vallutada ja miks armastus lõpeb.

Miks mul hetkel tohutu kihk tekkis seda kogemust jagada - lugesin kilde sellest märkimisväärse sõnaosavusega koostatud "õpikust" ja kuigi pean loetu põhjal referaati kirjutama, ajab sisu ikka tõsiselt muigama. Tuleb muidugi arvestada, et tegemist on ajastukontekstipõhiste nõuannetega, aga ikkagi.

Tõeks võib võtta tema armastuse liigituse neljaks faasiks. Realistlik.

"Throughout all the ages, there have been only four degrees [gradus] in love:

"The first consists in arousing hope;

"The second in offering kisses;

"The third in the enjoyment of intimate embraces;

"The fourth in the abandonment of the entire person."

Aga kui hakatakse rääkima klasside- ja sugudepõhisest armastusest, ilmneb, et näiteks vaimulike meeste sammud füüsilise naudingu kõverteel andestatakse, sest selline on looduse tahe ja looduse tahet Jumal muuta ei saa. Samas kui nunn peaks eksima puhtusereegli vastu, on see skandaal ja kui teda ilmaliku võimu poolt tuleks karistada surmaga, on tema karistus pärast surma põrgutules põlemine.

Samuti õpetatakse, et abielurikkumine minne ehk rüütli ja tema daami vahelise armastuse (courtly love) viljana ei ole patt, sest sellisel armastusel on omad reeglid, mis kristlike doktriinide ökosüsteemist väljaspool seisavad. Abielumehe ja -naise vahel ei valitse nagunii muid tundeid kui kiindumus ja hoolivus teineteise vastu, nad kohtuvad magamistoas laste saamise eesmärgil. Kui peaks juhtuma, et mehe kirg omaenda naise vastu nõnda suureks kasvab, et ta naisega ka lihtsalt lõbu eesmärgil magada soovib, teostab ta abielurikkumist omaenda naisega ja on sellega raskelt pattu langenud.

Olid toredad ajad. Tahtsin neid teile veidi lähemale tuua ja mõtisklust putitada, mis tänapäeva abielus mehe ja naise vahel on. Alguses, kümne aasta pärast, 25 aasta pärast, teie endi soovides ja samas teie tutvusringkonnas. Ja kas on tõesti mõistlik ja arusaadav armukese pidamist tolereerida, isegi kui see säilitab (näilist) harmooniat abielus?

Kuna tol ajal abielud 90% vanemate või meessoost sugulaste (vend, onu) poolt paika pandi ja naisel vähe sõnaõigust oli, pole ime, et abikaasat kohustuse ja armukest vabaduse nautimise võimalusena nähti. Mees teadis, kui naine oli mõne rüütli südamedaam ja lasi sel rahus südamega juhtuda. Ja iseenesest on siin ajatult välja öeldud, et armastus haarab su mõistuse ja keha kui kiskja - sellele ei ole võimalik vastu panna.

Aga agape ja eros on kaks erinevat asja.
Seega, tekst 12nda sajandi lõpust - kohati täiesti akuraatne ja kohati ülim absurdum.
Kas kõik kordub ja on noorus alati hukas või muutub moraal mingis suunas?

Vastuste leidmiseks soovitan pöörduda signore Capellani ja oma südametunnistuse poole. :]

2. Jane Austen, England: Pride and Prejudice

2009-11-04T18:48:00.001+01:00

Wiki tutvustus:
Pride and Prejudice is a romance novel by Jane Austen. First published on 28 January 1813, it was her second published novel. Its manuscript was initially written between 1796 and 1797 in Steventon, Hampshire, where Austen lived in the rectory. Originally called First Impressions, it was never published under that title, and in following revisions it was retitled Pride and Prejudice.

The book is narrated in free indirect speech following the main character Elizabeth Bennet as she deals with matters of upbringing, marriage, moral rightness and education in her aristocratic society. Though the book's setting is uniquely turn of the 19th century, it remains a fascination of modern readership, continuing to remain at the top of lists titled "most loved books of all time", and receiving considerable attention from literary critics. This modern interest has resulted in a number of dramatic adaptations and a plethora of books developing Austen's memorable characters further.

To date, the book has sold some 20 million copies worldwide.

Minu arvamus:
Olles eelevalt filmi näinud ja selle kvaliteedis veendunud, olid ootused Austeni tuntuima teose suhtes muidugi suured, mis oleks võinud raamatu muljet mingilgi määral tuhmimaks muuta. Aga oh, ei! Raamat ületab kahtlemata igasuguste filmide kvaliteedi ja paneb igal skaalal esimesest leheküljest viimaseni dialoogi terava huumori, lõpmatu väljendusrikkuse ja kompositsioonitäiuslikkusega ära.

Tõsi see on ja selgelt välja tuleb, et Elizabeth on prejudice ja mr. Darcy pride. Ja nii ilus on nendevahelist dünaamika ökosüsteemi ja teiste organismide liikumist ja osalust selles jälgida. Aga puhast ja kaunist armastust jälgides saab samaaegselt seedida ka hägusema moraaliga tegelaste õnne sillutamise võimalikkust ja õnnestumist.

Suurepärane lugu, haarab enesesse algusest lõpuni. Nii pea- kui kõrvaltegelaste iseloomud nii värvikalt kirjeldatud, unustamata sealjuures imeilusat arhitektuuri ja loodust kangelaste ümbruses. Ja mida saabki rohkem öelda, kui et lugege kindlasti.

Uhh, mis hea kogemus : )

1. Chinua Achebe, Nigeria: Things Fall Apart

2009-10-28T18:41:00.002+01:00

Wiki-tutvustus
Things Fall Apart is a 1958 English-language novel by Nigerian author Chinua Achebe. It is a staple book in schools throughout Africa and widely read and studied in English-speaking countries around the world. It is seen as the archetypal modern African novel in English, and one of the first African novels written in English to receive global critical acclaim.

The novel concerns the life of Okonkwo, a leader and local wrestling champion in Umofia—a fictional group of nine villages in Nigeria, inhabited by the Igbo ethnic group. It also focuses on his three wives, his children (mainly his oldest son Nwoye and his favorite daughter Ezinma), and the influences of British colonialism and Christian missionaries on his traditional Igbo (archaically "Ibo") community during an unspecified time period in the late nineteenth or early twentieth century.

Minu arvustus
Veider on alguses sellist raamatut lugeda, kuna mind kultuurikontekstist täielikult välja rebiti. Okonkwe, peategelane, Elanik Nigeerias, Umuofia külas, kelle elutee tõuse ja mõõnasid kirjeldatakse – talle elan ma kohati kaasa ja kohati lausa tunnen kaasa, kuna kirjeldatakse tema lapsepõlve ja otsuste põhjuseid, aga tema emotsioone täielikult mõista on raske – tappa oma quasi poeg, sest hõimu oraakel ütles nii?

Autor on muidugi lugejale kultuurikonteksti suhtes appi tulnud ja mõningad asjad lahti seletanud, millele tänu raamatu lõpuks hõimuühiskond natuke rohkem valgustatud on. Lõpus kerkib probleemina valge mehe tulek ja ristiusuga võitlemine, mida kirjeldatakse hõimu perspektiivist - kuigi olen alati arvanud, et valge mees on oma ülbuses palju väärtuslikku ja algupärast erinevates maailma nurkades lämmatanud, pole ma kunagi osanud tõeliselt hõimu vaatenurgast mõelda. Selles võtmes kindel laiendus silmaringile.

Emotsionaalse intelligentsi täienduseks lisanduvad lood loomadest, mis inimest kasvatama peaksid, näiteks lugu kilpkonnast, kes lindude pidusöögil käis või lugu ahnest linnust, kes oma Jumala välja kutsus. Kirjeldatud hõimuühiskonnas täiesti loomulik, minu taustaga lugejale jällegi mõnus värskendus mõttemustritesse.

Stiil sarnaneb tõelisele ameerika kirjanikule a la Saroyan ja McCullers. Lihtne ja ilus, emotsionaalne ja samas väga järsk – realistliku pildi edastamise eesmärgil. Meeldis.

Lugesin läbi ka raamatu järje, No longer at ease, mis esimese osa tundmist küll ei eelda, aga soovitaks. Seekord kirjeldatakse Okonkwe pojapoja elu pärast Inglismaal ülikoolis õppimist ja kodumaale tagasitulekut. Kuidas ta ametnikuna tööle asub ja millised raskused sirguva riigi süsteemi närivad.

Teine osa jäi esimesega võrreldes küll kodule lähemale, aga ka tuhmimaks. Esimesest piisab. Kui esimene on teie nišš, võtke ka teine ette. Ja Achebel on muidugi raamatuid veel : )