Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!
Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.
Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse.
Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.
Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.
Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.
Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.
Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?
Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad.
Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.
Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.
Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.
Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.
Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.
Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.
Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.
Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.
Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!
Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)
Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:
Sinclair Lewis (link)
Hermann Hesse (link)
Thomas Mann (link)
Pearl S. Buck (link)
André Gide (link)
Boris Pasternak (link)
Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).
Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?
No comments:
Post a Comment