Tänase mõtiskluse inspiratsioon pärineb paari nädala tagusest Hesse ning eelmise nädala Faulkneri postitustest ja osaliselt ka nende postituste kommentaariumist.
Olen suur Hesse fänn ja "Klaaspärlimängu" nüüdseks lugenud kolm korda ning võtsin saja raamatu nimekirja raames loetud Faulkneri uuesti kätte Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemise raames.
Selles seoses olen aga tihti täheldanud, et tihti muutuvad mõnd aastate eest loetud raamatut uuesti kätte võttes sellega seonduvad muljed ja emotsioonid, nagu mõnd filmigi uuesti vaadates avanevad uued detailid ning vanad teadmised nihkuvad ehk uude valgusse.
Seega tõstatan küsimuse: millistel põhjustel tasub raamatuid üldse uuesti lugeda ning millised on juba nähtud kirjanduse taasavastamise tagajärjed?
Toon siinkohal paar näidet oma isiklikest kogemustest: olen hiljuti teistkordselt riiulist toonud Dostojevski, Hesse ning Faulkneri romaanid. Sellest lähtuvalt siis ka minu vastused sellele küsimusele. Ootan aga ka huviga teie kommentaare antud teemal! ;-)
Romaani uuesti lugemine võimaldab hiljem küpsema silmaga romaani paremini mõista. Faulknerit oli mul seitse aastat tagasi raske mõista, sest tema kompleksne stiil nõudis niivõrd palju energiat, et sisu ei avanenud mulle emotsionaalselt piisavalt intensiivselt, et oleksin figuuride saatusega kaasa läinud. Nüüd aga nautisin Absalomi lugemist hoopis enam.
Olen tänu Faulkneri taasavastamisele isegi valmis uuesti Joyce'i proovima. ;-)
Tõeliselt meisterlike romaanide narratiivid ja figuurid on aastate möödudes aina mitmekesisemad. Näiteks nägin Dostojevski "Idiooti" ning "Kuritööd ja karistust" lugedes varem esimest kui õnneliku lõpuga lugu, ühe ühiskonna poolt lollikesena põlatud mehe sisemise valgustuse leidmist, ning teist kui sünge maailma sündete tegelaste allakäiku. Kuid mõlemate romaanidega üheksa aastat hiljem uuesti tutvudes - miskipärast loen neid alati tandemis, oluline põhjus puudub - avanes mulle hoopis uus perspektiiv protagonistidele ja nende motivatsioonile - sedakorda "Idioot" kui päästmatult naiivse hinge traagiline allakäik ja "Kuritöö ja karistus" kui ühe neetu lunastuse lugu. Nautisin mõlemaid elamusi ning mäletan selgelt imestust, kui veel meeles püsinud perspektiiv muutus.
Teatud figuuride ning lugude mõistmine võib täielikult muutuda, ning võrdluse abiga on paremini näha lugeja isiklike seisukohtade areng ja kasv. Näiteks olin tõsiselt vaimustunud Hesse "Klaaspärlimängust" seda keskkoolis lugedes, kuid sel aastal "Klaaspärlimängu" uuesti lugedes nägin selle jäikust, kus näiteks "Nartsiss ja Goldmund" hoopis orgaanilisemalt-plastilisemalt sama problemaatikat lahkavad. Seetõttu ei muutunud ka mitte mu imetlus Hesse suhtes, vaid lemmikromaani positsioon nihkus.
Autor on erinevad romaanid kirja pannud aastate möödudes. Oma lemmikautoritele tuleks aastate möödudes samuti korduvalt tähelepanu kinkida. Ühest küljest tutvun muidugi elusolevate lemmikautorite uue loominguga selle ilmumise korras, kuid meie seast lahkunud autoreid on võimalik lugeda suuremas portsus või pikaldaselt. Kui mõni autor teid tõeliselt huvitab, on targem varasemast loomingust alustada ning siis kronoloogiliselt edasi minna, sest see võimaldab teil autorit ning tema keskset problemaatikat tõeliselt mõista, nagu mina näiteks Hermann Hesse või Thomas Manni puhul üha enam olen avastanud.
Kokkuvõttes ütlen mina, et kui mingi pisike osa teist tunnetab, et teatud põhjustel võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta, siis on see igati hea mõte. Proovige julgelt keerulisemaid kirjandusvorme mõista, ja proovige uuesti, kui alguses ei õnnestu.
Kuid ärge imestage, kui teie arvamus romaanist või perspektiiv mõnikord vaid nüanssides, kuid vahel täielikult muutub - isikliku arvamuse regulaarne revideerimine laiendab teie kirjanduslikku, filosoofilist-moraalset, inimlikku, tundelist silmaringi ning see kehtib minu arvates igal juhul ka lemmikkirjanduse kohta.
Milliseid romaane teie üha uuesti loete? :-)
Olen suur Hesse fänn ja "Klaaspärlimängu" nüüdseks lugenud kolm korda ning võtsin saja raamatu nimekirja raames loetud Faulkneri uuesti kätte Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemise raames.
Selles seoses olen aga tihti täheldanud, et tihti muutuvad mõnd aastate eest loetud raamatut uuesti kätte võttes sellega seonduvad muljed ja emotsioonid, nagu mõnd filmigi uuesti vaadates avanevad uued detailid ning vanad teadmised nihkuvad ehk uude valgusse.
Seega tõstatan küsimuse: millistel põhjustel tasub raamatuid üldse uuesti lugeda ning millised on juba nähtud kirjanduse taasavastamise tagajärjed?
Toon siinkohal paar näidet oma isiklikest kogemustest: olen hiljuti teistkordselt riiulist toonud Dostojevski, Hesse ning Faulkneri romaanid. Sellest lähtuvalt siis ka minu vastused sellele küsimusele. Ootan aga ka huviga teie kommentaare antud teemal! ;-)
Romaani uuesti lugemine võimaldab hiljem küpsema silmaga romaani paremini mõista. Faulknerit oli mul seitse aastat tagasi raske mõista, sest tema kompleksne stiil nõudis niivõrd palju energiat, et sisu ei avanenud mulle emotsionaalselt piisavalt intensiivselt, et oleksin figuuride saatusega kaasa läinud. Nüüd aga nautisin Absalomi lugemist hoopis enam.
Olen tänu Faulkneri taasavastamisele isegi valmis uuesti Joyce'i proovima. ;-)
Tõeliselt meisterlike romaanide narratiivid ja figuurid on aastate möödudes aina mitmekesisemad. Näiteks nägin Dostojevski "Idiooti" ning "Kuritööd ja karistust" lugedes varem esimest kui õnneliku lõpuga lugu, ühe ühiskonna poolt lollikesena põlatud mehe sisemise valgustuse leidmist, ning teist kui sünge maailma sündete tegelaste allakäiku. Kuid mõlemate romaanidega üheksa aastat hiljem uuesti tutvudes - miskipärast loen neid alati tandemis, oluline põhjus puudub - avanes mulle hoopis uus perspektiiv protagonistidele ja nende motivatsioonile - sedakorda "Idioot" kui päästmatult naiivse hinge traagiline allakäik ja "Kuritöö ja karistus" kui ühe neetu lunastuse lugu. Nautisin mõlemaid elamusi ning mäletan selgelt imestust, kui veel meeles püsinud perspektiiv muutus.
Teatud figuuride ning lugude mõistmine võib täielikult muutuda, ning võrdluse abiga on paremini näha lugeja isiklike seisukohtade areng ja kasv. Näiteks olin tõsiselt vaimustunud Hesse "Klaaspärlimängust" seda keskkoolis lugedes, kuid sel aastal "Klaaspärlimängu" uuesti lugedes nägin selle jäikust, kus näiteks "Nartsiss ja Goldmund" hoopis orgaanilisemalt-plastilisemalt sama problemaatikat lahkavad. Seetõttu ei muutunud ka mitte mu imetlus Hesse suhtes, vaid lemmikromaani positsioon nihkus.
Autor on erinevad romaanid kirja pannud aastate möödudes. Oma lemmikautoritele tuleks aastate möödudes samuti korduvalt tähelepanu kinkida. Ühest küljest tutvun muidugi elusolevate lemmikautorite uue loominguga selle ilmumise korras, kuid meie seast lahkunud autoreid on võimalik lugeda suuremas portsus või pikaldaselt. Kui mõni autor teid tõeliselt huvitab, on targem varasemast loomingust alustada ning siis kronoloogiliselt edasi minna, sest see võimaldab teil autorit ning tema keskset problemaatikat tõeliselt mõista, nagu mina näiteks Hermann Hesse või Thomas Manni puhul üha enam olen avastanud.
Kokkuvõttes ütlen mina, et kui mingi pisike osa teist tunnetab, et teatud põhjustel võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta, siis on see igati hea mõte. Proovige julgelt keerulisemaid kirjandusvorme mõista, ja proovige uuesti, kui alguses ei õnnestu.
Kuid ärge imestage, kui teie arvamus romaanist või perspektiiv mõnikord vaid nüanssides, kuid vahel täielikult muutub - isikliku arvamuse regulaarne revideerimine laiendab teie kirjanduslikku, filosoofilist-moraalset, inimlikku, tundelist silmaringi ning see kehtib minu arvates igal juhul ka lemmikkirjanduse kohta.
Milliseid romaane teie üha uuesti loete? :-)
Minu meelest on asi palju lihtsam. Loen uuesti ja uuesti neid raamatuid, mis mulle väga meeldinud on. "Kääbiku" sain kümneaastaselt sünnipäevakingiks ja sestsaadik olen seda lugenud vähemasti paarkümmend korda nii eesti ja inglise keeles kui ka kuulanud audios. Igatepidi on tore taaskohtuda vanade lemmikutega.
ReplyDeleteNing Sinu kommentaari analüütiliselt lugedes tuleneb ka juba uus, filoloogiline-leksikoloogiline aspekt taaslugemise pooldamiseks - raamatuid on huvitav erinevates keeltes lugeda ja võrrelda.
DeleteAitäh täiendamast :-)