Blogi uus aadress

Wednesday, October 29, 2014

George Sand: "Mauprat"

Amantine-Lucile-Aurore "Aurore" Dupin ehk kirjanikunimega George Sand (1804-1876) oli sama tuntud oma rohkete armuafääride kui oma loomingu poolest (kuulsaimad tema rohketest armukestest olid Frédéric Chopin ja Prosper Mérimée). Sand kirjutas romaane, draamasid, esseesid ja andis isegi välja oma ajalehte. Ta shokeeris avalikkust, käies tänaval meesteriietes ja suitsetades avalikkuses - komme, mida naised tol ajal kohe üldse ei pruukinud (kui Liszti sigareid suitsetav armuke välja arvata). Selline käitumine lubas tal külastada kohti, kuhu naisi üldiselt ei lastud, mistõttu Sandi horisont pole 19. sajandi naisele tingimata tüüpiline.

"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.

Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.

Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.


Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.

Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.

Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.

Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.

Wednesday, October 22, 2014

Ekskurss filmilinale: "Galaktika valvurid" (Guardians of the Galaxy, 2014)

Ma eeldan siinkohal, et paljud teist on kinno jõudnud ja "Galaktika valvurid" ära vaadanud, sest Groot on juba pikemat aega Internetis esikohal.

Kas keegi arvab, et tegu ei ole hea filmiga?
Ilmselgelt mitte, sest olemas on ju kõik mõnusa meelelahutusliku filmi elemendid:

* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega naisprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega loomprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega taimprotagonist

* hirmuäratav ja ebatavalise, kuid siiski esteetilise välimusega kuritegelane
* järgmise leveli veel hirmuäratavam, kole ja vähese taustinformatsiooniga über-kuritegelane

* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane kosmosemaailm
* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane inimmaailm
* veidra, kuid kauni välimusega tulnuktegelased
* veidra, kuid kauni välimusega tulevikuinimtegelased

* salapärane ja ohtlik seade, mida kõik universumi vallutamise nimel taga ajavad
* mõningad pöörded narratiivis, mis viivad siiski oodatud (spoiler!) õnneliku lõpuni
* viimastel minutitel avastatakse uus, veelgi huvitavam ja müstilisem detail nüüdseks juba vähem moraalselt ambivalentse, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonisti minevikust

Tegu on samaaegselt kerge meelelahutuse ja väga kenasti vändatud visuaalselt huvitava ning seiklusliku filmiga.

Seega soovitan "Galaktika valvureid" vaatama minna kõigil, keda fantaasia- ja ulmefilmid vähegi huvitavad ja kellele kinos naerda meeldib.

Lühidalt näitlejatest: Chris Pratt on oma rollis hea, mees mainis Saturday Night Live'is, et tegi läbi uskumatult efektiivse võta-kümme-kilo-alla-et-sa-mu-filmis-näidelda-saaksid-dieedi ja seda on näha - Parks and Recreation, kus Pratt mängib, on tohutult naljakas sari ja talent oli juba teada, aga filmis näitab Pratt nii koomikat kui annet tõsisema laadi näitlemiseks.
Zoe Saldana on sama meh kui ta Avatariski oli, värvilise nahaga iseseisev ja tujukas tulnuknaine, kes oma juurte vastu mässab ning sellega mõtleva olendi väärtuse omandab. Ehk siis tegelikult mitte meh, vaid täiesti okei.

Groot on tohutult armas ja ometigi väga ohtlik puuolend planeedilt X, kes (spoiler!) - jumal tänatud - filmi lõpuks küll väääga ohtlikesse olukordadesse satub, aga hukka ei saa. Vin Dieseli näitlemisoskused fraasi "I am Groot" kordamisel on näitleja võimete taseme väärilised. (Khm, khm)

Lõbus, põnev, lustakas film, minge vaadake!